Kas vanemas eas peaks inimene elama laste lähedal või valima koha, kus tal endal hea on? 12.08.2026, 15:04 ...
Kas vanemas eas peaks inimene elama laste lähedal või valima koha, kus tal endal hea on?
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Kui lapsed on suureks saanud ja oma elu peale läinud, tekib paljudel vanematel ühel hetkel küsimus, millest nooremas eas ehk üldse ei mõeldud.
Kus ma tahan oma ülejäänud elu elada?
Kas jääda laste ja lastelaste lähedusse, et olla pere jaoks olemas ja ise mitte üksinda jääda?
Või valida hoopis koht, kus süda on rahul – isegi siis, kui see tähendab, et lapsed elavad sadade või tuhandete kilomeetrite kaugusel?
Esmapilgul võiks vastus tunduda lihtne. Pere on ju kõige tähtsam.
Aga tegelikkuses pole see sugugi nii mustvalge.
„Aga mis siis, kui sul on kunagi abi vaja?“
See on ilmselt üks esimesi argumente, mida kuuleb inimene, kes mõtleb vanemas eas mujale kolimisele.
Mis saab siis, kui tervis halveneb?
Kes viib arsti juurde?
Kes aitab poes käia?
Kes tuleb appi, kui kodus midagi juhtub?
Need on täiesti õigustatud küsimused.
Vanusega võib tõepoolest suureneda vajadus teiste abi järele ning laste lähedal elamine võib anda suure turvatunde.
Aga kas inimene peaks oma tänase elu korraldama ainult selle järgi, mida tal võib-olla kümne või kahekümne aasta pärast vaja läheb?
Mõni inimene on terve elu elanud teiste järgi
Kõigepealt tulid lapsed.
Nende kool.
Nende sõbrad.
Nende trennid.
Nende vajadused.
Seejärel võib-olla töö, abikaasa, vananevad vanemad ja kõik muud kohustused.
Aastakümneid on elukoha valik olnud seotud sellega, kus pere peab olema, kus on töö või kus lastel on kõige parem.
Ja kui lapsed lõpuks oma elu alustavad, võib inimene esimest korda avastada, et tal on päriselt võimalik küsida:
Aga kus mina tahaksin elada?
Võib-olla mere ääres.
Võib-olla maal.
Võib-olla linnas, kus on rohkem elu.
Võib-olla hoopis teises riigis, kus kliima, inimesed või elurütm talle rohkem sobivad.
Kas selles on midagi isekat?
Laste lähedal elamine ei tähenda alati lähedast suhet
Võib elada lapsega samas linnas ja kohtuda kord kuus.
Samal ajal võib teine vanem elada oma lapsest 500 kilomeetri kaugusel ning rääkida temaga iga päev.
Füüsiline kaugus ei näita alati seda, kui lähedased inimesed tegelikult on.
Täiskasvanud lastel on oma töö, pere, sõbrad ja kohustused.
Isegi kui ema või isa kolib nende kõrvale, ei tähenda see automaatselt, et hakatakse mitu korda nädalas koos aega veetma.
Ja siin võibki tekkida pettumus.
Vanem loobub kohast, kus ta ise oleks tahtnud elada, et olla lastele lähemal – kuid avastab siis, et laste elu on nii kiire, et kohtumisi tuleb ikka harva.
Teisalt on lastel sageli palju rahulikum, kui vanemad on lähedal
Ka seda poolt ei saa eirata.
Kui vanem elab kaugel, võib täiskasvanud lapsel olla pidev mure.
Kas emaga on kõik korras?
Kas isa saab ise hakkama?
Mis juhtub, kui ta kukub?
Kuidas jõuan kiiresti kohale, kui midagi juhtub?
Kui pere elab lähestikku, on abi korraldamine palju lihtsam.
Lisaks saavad vanavanemad rohkem osa lastelaste kasvamisest ning tavalistest argipäevahetkedest, mida paar korda aastas külas käies ei pruugi kunagi kogeda.
Mõne inimese jaoks kaalub just see üles kõik muu.
Aga kas vanavanem peab oma elu laste pere ümber ehitama?
Siin võivad arvamused teravalt lahku minna.
Mõni leiab, et perekond tähendabki üksteise lähedal olemist ja vajadusel abistamist.
Teine ütleb, et lapsed on täiskasvanud ning vanemad ei pea oma ülejäänud elu nende vajaduste järgi korraldama.
Sest vahel juhtub ka nii, et vanem kolib laste juurde ning temast saab märkamatult alati olemas olev lapsehoidja.
„Sa oled ju niikuinii kodus.“
„Kas sa saad täna lapse lasteaiast tuua?“
„Kas nad võiksid nädalavahetuseks sinu juurde jääda?“
Lapselastega koos olemine võib olla suur rõõm.
Aga hoopis teine asi on tunne, et nüüd, kui tööelu on lõpuks läbi, algab uus täiskohaga kohustus.
„Aga nemad on ju sinu lapsed“
See lause puudutab paljusid.
Loomulikult jäävad lapsed alati lasteks, isegi kui nad on 40- või 50-aastased.
Aga ka vanem jääb inimeseks, kellel on oma soovid, unistused ja vajadused.
Ta võib armastada oma lapsi kogu südamest ja ikkagi mitte tahta elada nendega samas linnas.
Ta võib igatseda lapselapsi, kuid samal ajal armastada oma elu mere ääres, metsade keskel või hoopis mõnes teises riigis.
Need kaks tunnet ei välista teineteist.
Mõnikord tähendab kaugel elamine rohkem kvaliteetaega
Kui pere elab üksteisest kaugel, muutuvad kohtumised sageli teadlikumaks.
Kui tullakse külla, ollakse päriselt koos.
Tehakse süüa.
Räägitakse.
Minnakse jalutama.
Veetakse mitu päeva järjest koos aega.
Samas võivad samas linnas elavad pereliikmed pidevalt mõelda:
„Küll me järgmisel nädalal kohtume.“
Ja nii võivad nädalad märkamatult kuudeks saada.
Seetõttu ei tähenda kilomeetrid alati seda, et pere oleks üksteisest kaugenenud.
Vanemas eas muutub tähtsaks ka igapäevane elukvaliteet
Kodu pole ainult koht, kus magada.
Oluline on ka see, milline elu toimub ukse taga.
Kas seal on sõpru?
Kas inimene tunneb end selles kohas hästi?
Kas ta saab jalutada?
Kas läheduses on poed ja arstid?
Kas kliima sobib?
Kas ta tunneb ennast turvaliselt?
Kas tal on seal midagi teha?
Kui inimene kolib laste lähedusse, kuid kaotab selle käigus oma sõbrad, harjumused ja kogu senise elu, võib ta muutuda hoopis üksildasemaks.
Isegi siis, kui lapsed elavad kümne minuti kaugusel.
Võib-olla pole küsimus selles, kui kaugel lapsed elavad
Kõige olulisem küsimus võiks olla hoopis:
Kas mul on selles kohas hea elu?
Kui vastus on jah ja lapsed elavad lähedal, on see suurepärane.
Kui vastus on jah, aga lapsed elavad kaugel, ei tähenda ka see tingimata, et otsus oleks vale.
Tänapäeval saab suhelda iga päev ka kaugelt ning vajadusel saab tulevikuplaane muuta.
Inimene ei pea 60- või 70-aastaselt tegema kõiki otsuseid selle põhjal, milline võib tema tervis olla 85-aastaselt.
Kas vanemal on õigus valida iseennast?
Võib-olla ongi see kogu küsimuse keskpunkt.
Kas pärast aastakümneid teiste eest hoolitsemist on inimesel õigus valida lõpuks selline elu, mis teeb tema enda õnnelikuks?
Või tähendab lapsevanemaks olemine seda, et ka vanemas eas peaks pere lähedus kaaluma üles kõik muud soovid?
Kindlasti pole olemas ühte vastust, mis sobiks kõigile.
Mõne inimese jaoks on suurim õnn see, kui lapsed ja lapselapsed elavad ümber nurga.
Teise jaoks on õnn hommik mere ääres, oma aed või elu paigas, mida ta on alati armastanud.
Ja võib-olla ei peakski kumbagi valikut hukka mõistma.
Sest lapsed võivad olla inimese elus ääretult tähtsad, ilma et nad peaksid olema tema elukoha ainus põhjus.
Vanemas eas ei peaks inimene valima ainult seda, kus teda võib kunagi vaja minna. Tal võiks olla õigus valida ka koht, kus tal on praegu hea elada.
Kommentaare ei ole