Kas 50+ inimene peaks sotsiaalmeedias oma eraelu jagama samamoodi nagu nooremad? 12.08.2026, 16:23 ...
Kas 50+ inimene peaks sotsiaalmeedias oma eraelu jagama samamoodi nagu nooremad?
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Veel paarkümmend aastat tagasi jäi suurem osa inimese eraelust tema enda, perekonna ja lähemate sõprade teada.
Täna võib üheainsa päeva jooksul Facebookist või Instagramist näha, mida inimene hommikuks sõi, kus ta jalutas, kellega kohtus, mida abikaasa talle ütles, kuhu ta puhkusele sõidab ja milline oli tema viimane tüli.
Nooremate puhul ei pane see enam eriti imestama.
Aga niipea, kui sama teeb 50-, 60- või 70-aastane inimene, leidub ikka keegi, kes küsib:
„Kas selles vanuses peab tõesti kogu oma elu internetti panema?“
Aga miks peaks vanus üldse määrama, mida inimene sotsiaalmeedias jagada võib?
„Selles vanuses võiks juba targem olla“
Vanemate inimeste sotsiaalmeediakasutuse kohta võib kuulda üsna karmisõnalisi arvamusi.
Miks on vaja endast pidevalt pilte postitada?
Miks peab kõigile rääkima, kus käidi või mida tehti?
Miks on vaja oma suhet internetis näidata?
Kas tõesti on vaja võõrastelt tähelepanu ja meeldimisi?
Huvitaval kombel peetakse sama käitumist noore inimese puhul sageli täiesti tavaliseks.
Kui 25-aastane postitab puhkuselt kümme pilti, on see normaalne.
Kui 60-aastane teeb sama, võib keegi nimetada seda edvistamiseks.
Kas see pole veidi kummaline?
Kas soov oma elu jagada kaob mingi kindla sünnipäevaga?
Inimene ei muutu 50-aastaseks saades nähtamatuks.
Ta käib endiselt reisimas.
Armub.
Kohtub sõpradega.
Riietub ilusasti.
Käib restoranis.
Tantsib.
Naerab.
Võib alustada uut suhet, vahetada töökohta, kolida teise riiki või teha midagi, millest ta on aastaid unistanud.
Miks ei võiks ta neid hetki jagada, kui see talle rõõmu valmistab?
Pole olemas vanust, millest alates peaks inimene lõpetama enda pildistamise või oma elust rääkimise lihtsalt sellepärast, et teised võivad seda sobimatuks pidada.
Aga kus läheb piir jagamise ja liigse paljastamise vahel?
Siin muutub küsimus keerulisemaks.
Kõike, mida võib sotsiaalmeedias jagada, ei pea tingimata sinna panema.
See kehtib nii 20- kui ka 70-aastase kohta.
Kui inimene postitab avalikult iga peretüli, solvangu, tervisemure või suhteprobleemi, puudutab see sageli ka teisi inimesi.
Abikaasa ei pruugi soovida, et tema eraelust räägitakse sadadele inimestele.
Täiskasvanud lapsed ei pruugi tahta, et ema või isa avaldab nende probleeme.
Lapselapsed ei saa alati ise otsustada, millised fotod neist internetti jõuavad.
Sotsiaalmeedias oma elu jagamine on üks asi.
Teiste inimeste eraelu jagamine on juba midagi muud.
Paarisuhe sotsiaalmeedias – armas või liiga palju?
See on üks teema, mille kohta leidub väga erinevaid arvamusi.
Üks inimene jagab rõõmuga pilti koos oma partneriga ja kirjutab sünnipäeval avaliku armastusavalduse.
Teine ütleb:
„Kui suhe on päriselt hea, pole vaja seda Facebookis tõestada.“
Aga kas üks välistab teise?
Mõne inimese jaoks on ühiste hetkede jagamine täiesti loomulik. See pole tõestamine, vaid lihtsalt osa tema suhtlemisviisist.
Teine inimene võib olla sama õnnelik ja mitte postitada oma partnerist mitte ühtegi pilti.
Probleem tekib ehk alles siis, kui sotsiaalmeedia hakkab määrama, kui väärtuslik suhe inimese enda silmis tundub.
Kui romantiline õhtu ei tundu enam päris nii tore, sest foto sai vähe meeldimisi, tasub korraks mõelda, kelle jaoks seda elu tegelikult elatakse.
Mõnikord võib sotsiaalmeedia olla vanemas eas hoopis oluline ühendus maailmaga
Sotsiaalmeediast räägitakse palju negatiivset, kuid sellel on ka teine külg.
Kui lapsed elavad kaugel, sõbrad on kolinud või inimene ise ei liigu enam nii palju ringi kui varem, võivad Facebook ja teised platvormid aidata suhteid hoida.
Seal võib leida üles vana koolikaaslase.
Näha sugulaste tegemisi.
Liituda huvirühmaga.
Leida inimesi, kellega jagatakse samu hobisid.
Või lihtsalt tunda, et ollakse endiselt osa suuremast maailmast.
Üksinda elava inimese jaoks võib mõni internetis peetud vestlus olla päeva üks meeldivamaid hetki.
Kas seda peaks halvustama ainult sellepärast, et inimene pole enam 25?
Ka 50+ inimene võib tahta komplimenti
Sellest räägitakse ehk vähem.
Inimesel on tore kuulda, et ta näeb hea välja.
Ka 55-aastaselt.
Ka 65-aastaselt.
Ka 75-aastaselt.
Kui inimene paneb üles pildi, millel ta endale meeldib, ja tunneb rõõmu sõprade ilusatest kommentaaridest, ei pea selles tingimata midagi halba olema.
Soov olla märgatud ei kao vanusega.
Küll aga tasub vahet teha sellel, kas tähelepanu lihtsalt rõõmustab või muutub sellest sõltuvaks inimese enesehinnang.
Kõige suurem oht ei pruugigi olla see, mida teised arvavad
Eraelu jagamisel on ka väga praktiline külg.
Kui inimene kirjutab avalikult, et sõidab kaheks nädalaks puhkusele, annab ta ühtlasi teada, et tema kodu võib olla tühi.
Kui ta näitab pidevalt oma asukohta, on teistel võimalik tema liikumist jälgida.
Kui postitustes on näha isiklikke dokumente, kodust aadressi või muud tundlikku infot, võib sellest tekkida päris probleem.
Ja internetti üles pandud asi ei pruugi enam kunagi täielikult kaduda.
Seetõttu pole kõige olulisem küsimus:
„Kas ma olen selle postituse jaoks liiga vana?“
Palju parem küsimus on:
„Kas ma olen rahul, kui seda näeb ka inimene, kellele ma seda otseselt näidata ei kavatsenud?“
Ka lapsed kipuvad vahel oma vanemate sotsiaalmeediakasutust kontrollima
„Ema, ära seda küll Facebooki pane.“
„Isa, miks sa seda jagasid?“
„Kas sa pead tõesti kõike postitama?“
Mõnikord on selline mure põhjendatud, eriti kui vanem inimene ei tunne hästi internetipettuste või privaatsusriskide toimimist.
Aga vahel võib selle taga olla ka pisut üleolev suhtumine.
Justkui oleks sotsiaalmeedia nooremate territoorium ja vanem põlvkond ainult külaline, kes peaks seal vaikselt käituma.
Tegelikult kuulub internet kõigile.
Ka vanemal inimesel on õigus õppida, katsetada, eksida ja nautida uusi suhtlemisviise.
Vanus ei pea määrama, kui nähtav inimene tohib olla
50+, 60+ või 70+ ei tähenda, et inimene peaks muutuma tagasihoidlikuks vaatlejaks, kes võib teiste pilte küll vaadata, kuid enda elust enam midagi näidata ei tohiks.
Kui talle meeldib reisipilte jagada, las jagab.
Kui ta tahab näidata uut soengut, miks mitte?
Kui ta leidis 60-aastaselt uue armastuse ja tahab sellest rõõmu tunda ka avalikult, on see tema valik.
Kui ta aga ei taha oma eraelust internetis mitte midagi rääkida, on ka see täiesti normaalne.
Küsimus pole vanuses, vaid piirides
Võib-olla polegi vaja otsustada, kas 50+ inimesed peaksid sotsiaalmeedias käituma teisiti kui noored.
Pigem võiks iga inimene, olenemata vanusest, aeg-ajalt endalt küsida:
Miks ma seda jagan?
Kellega ma seda jagan?
Kas see puudutab ainult mind või ka kedagi teist?
Ja kas mul oleks selle postitusega hea tunne ka aasta pärast?
Sest sotsiaalmeedias pole olemas sünnipäeva, millest alates peab inimene muutuma nähtamatuks.
Vanus ei võta inimeselt õigust oma elu nautida ega seda teistega jagada. Aga õigus jagada ei tähenda, et kogu elu peab muutuma avalikuks.
Võib-olla ongi kõige parem piir üsna lihtne: jaga seda, mis teeb sulle rõõmu, aga hoia enda ja teiste jaoks alles ka midagi, mis kuulub ainult pärisellu.
Kommentaare ei ole