Enne 1980. aastat sündinud on viimane põlvkond, kes peab veel sellest viisakusreeglist kinni Viimaste aastakümnete tehnoloogil...
Enne 1980. aastat sündinud on viimane põlvkond, kes peab veel sellest viisakusreeglist kinni
Viimaste aastakümnete tehnoloogilised ja ühiskondlikud muutused on põhjalikult mõjutanud seda, kuidas inimesed omavahel suhtlevad. Psühholoogid ja sotsioloogid on täheldanud, et eri põlvkondade käitumises on tekkinud selge erinevus.
.png)
|
| foto : Canva |
Inimsuhete ekspertide sõnul ühendab enne 1980. aastat sündinud inimesi eriline kultuuriline taust. Neid peetakse viimaseks põlvkonnaks, kelle jaoks on veel loomulik järgida üht olulist, kuid tasapisi kaduvat viisakusreeglit: silmast silma vesteldes pühendatakse teisele inimesele kogu oma tähelepanu ega lasta telefonil suhtlemist segada.
Telefon ei kuulu vestluse vahele
See lihtne reegel tähendab, et teise inimesega rääkides ollakse päriselt kohal. Pilk ei liigu pidevalt ekraanile, teavitusi ei kontrollita iga paari minuti järel ning telefon ei asu kogu vestluse vältel laual käeulatuses.
Digiajastule eelnenud ajal sündinud inimesi kasvatati teadmisega, et keset vestlust telefoni vaatamine või selle nähtavale kohale lauale asetamine on ebaviisakas.
Nende jaoks tähendab hea suhtlemine seda, et teisele vaadatakse otsa, kuulatakse teda lõpuni ega jäeta muljet, et mõni telefonist saabuv teade on tähtsam kui kohal olev inimene.
Mis on telefoniga eiramine?
Psühholoogid nimetavad kõrvaloleva inimese eiramist telefoni tõttu ingliskeelse sõnaga phubbing. See sõna ühendab telefoni ja teise inimese tõrjumise mõiste.
Telefoniga eiramine võib väljenduda väga erinevalt. Mõni inimene vastab keset vestlust sõnumitele, teine sirvib sotsiaalmeediat ning kolmas hoiab telefoni laual, justkui oodates iga hetk midagi olulisemat.
Kuigi selline käitumine võib tunduda süütu, võib see anda vestluskaaslasele selge sõnumi: sa ei ole praegu minu täielikku tähelepanu väärt.
Vanemad põlvkonnad hoiavad digimaailmal ja suhtlemisel selgemat piiri
Ekspertide sõnul suudavad X-põlvkonna esindajad ja neist vanemad inimesed hoida ühise suhtlemisaja ning digimaailma vahel tugevamat piiri.
Paljud neist jätavad telefoni kotis või taskus, kui kohtuvad sõpradega, istuvad perega söögilauas või lähevad kaaslasega restorani.
See ei tähenda, et nad tehnoloogiat ei kasutaks. Erinevus seisneb pigem selles, et nad ei pea vajalikuks olla kogu aeg kättesaadavad ja iga teavitusele kohe reageerida.
Nende jaoks on silmast silma suhtlemisel oma aeg ja koht ning digitaalne maailm võib oodata.
Jagamatu tähelepanu suurendab usaldust
Sotsiaalpsühholoogia uuringud on näidanud, et teisele inimesele jagamatu tähelepanu pööramine tugevdab vastastikust usaldust.
Kui inimene ei kontrolli vestluse ajal pidevalt telefoni, annab ta märku, et väärtustab enda vastas olevat inimest ja peab tema juttu oluliseks.
Juba ainuüksi telefoni nähtaval kohal hoidmine võib mõjutada vestluse õhkkonda. Teine inimene võib alateadlikult tunda, et vestlus võib iga hetk katkeda või et tema tähelepanu pärast tuleb konkureerida mõne sissetuleva sõnumiga.
Selle tulemusena võivad vestlused jääda pealiskaudsemaks ning inimesed ei pruugi ennast nii avatult väljendada.
Telefon laual võib muuta vestluse pealiskaudsemaks
Ka siis, kui telefonist ühtegi heli ei kostu, võib selle kohalolu hakata vestlust mõjutama.
Kui nutitelefon on laual, jääb inimestele teadmine, et iga hetk võib saabuda sõnum, kõne või teavitus. See loob nähtamatu katkestuse võimaluse ning vähendab süvenemist.
Vestluskaaslane võib hakata alateadlikult oma juttu lühendama või vältida isiklikumaid teemasid, sest ta ei tunne, et teine inimene on täielikult kohal.
Seetõttu ei seisne küsimus ainult selles, kas telefoni kasutatakse, vaid ka selles, millise signaali selle kohalolu teistele saadab.
Kas see viisakusreegel on tõesti kadumas?
Nooremad põlvkonnad on üles kasvanud maailmas, kus telefon on korraga suhtlusvahend, tööriist, kalender, fotoaparaat ja meelelahutuskeskus.
Seetõttu ei pruugi telefoni lauale asetamine või sõnumile kiire vastamine tunduda neile ebaviisakas. See on lihtsalt igapäevaelu loomulik osa.
Vanematele inimestele võib sama käitumine aga mõjuda lugupidamatuna. Nende jaoks tähendab hea kasvatus seda, et inimesega rääkides ei tegeleta samal ajal millegi muuga.
Probleem ei pruugi seega peituda halvas tahtes, vaid erinevates harjumustes ja arusaamades sellest, mida tähendab viisakas suhtlemine.
Lihtne reegel, mis parandab iga vestlust
Olenemata sünniaastast võiks iga inimene aeg-ajalt endalt küsida, kas ta on vestluse ajal päriselt kohal.
Telefoni hääletule režiimile panemine, selle kotti jätmine või ekraan allapoole asetamine on väikesed sammud, kuid võivad muuta teise inimese enesetunnet märgatavalt.
Jagamatu tähelepanu näitab austust, loob usaldust ja muudab vestlused sisukamaks.
Mõnikord on parim viisakusreegel väga lihtne: kui keegi on sinuga koos, ole ka sina päriselt temaga.
Kas sina paned vestluse ajaks telefoni kõrvale või hoiad seda tavaliselt laual?
Kommentaare ei ole