Mida ei tohiks inimene sinu arvates pärast 65. eluaastat enam oma tervise, rahu või väärikuse arvelt teha?

  7 asja, mida pärast 65. eluaastat enam teha ei soovitata – kas sina nõustud? Pärast 65. eluaastat ei muutu inimene üleöö abituks, vanaks ...

 

7 asja, mida pärast 65. eluaastat enam teha ei soovitata – kas sina nõustud?

Pärast 65. eluaastat ei muutu inimene üleöö abituks, vanaks ega võimetuks. Paljud on selles vanuses aktiivsed, iseseisvad, uudishimulikud ja täis elujõudu. Mõni reisib, töötab, õpib uusi oskusi või alustab hoopis uut eluetappi.

 

foto : Canva

 

Ometi võib vanusega muutuda see, millele tasub rohkem tähelepanu pöörata. Mitte sellepärast, et inimene „ei tohiks” enam midagi teha, vaid selleks, et hoida oma tervist, iseseisvust, raha ja elurõõmu.

Järgmised seitse soovitust ei ole ranged keelud. Need on pigem meeldetuletused, mida ei tasuks pärast 65. eluaastat enam enda heaolu arvelt teha.

 

 

1. Ära lükka tervisekontrolle lõputult edasi

Paljud inimesed lähevad arsti juurde alles siis, kui valu või ebamugavus enam rahulikult elada ei lase.

Mõni ei taha kurta. Teine kardab halbu uudiseid. Kolmas loodab, et tervisemure läheb ise üle. On ka neid, kes ei taha lähedasi koormata või tunnevad, et arstil on tähtsamate patsientidega niigi palju tegemist.

Ent pärast 65. eluaastat tasub muutusi oma tervises tõsisemalt võtta.

Arsti poole võiks pöörduda, kui märkad näiteks:

• pikalt kestvat valu;
• seletamatut kaalulangust;
• pidevat väsimust;
• tasakaaluhäireid;
• hingamisraskusi;
• mälu järsku halvenemist;
• ebatavalisi muutusi nahal;
• nägemise või kuulmise nõrgenemist.

Varakult avastatud probleemile on sageli lihtsam lahendust leida kui sellele, mida on aastaid edasi lükatud.

Ka regulaarne nägemise, kuulmise, vererõhu ja hammaste kontroll aitab säilitada iseseisvust ning head elukvaliteeti.

 

 

2. Ära hoia kokku toidu, ravimite ega kodusoojuse arvelt

Pensionipõlves tuleb paljudel oma kulutusi hoolikamalt jälgida. See on mõistetav. Kuid kokkuhoid ei tohiks minna nii kaugele, et inimene hakkab loobuma kõige hädavajalikumast.

Mõni pensionär:

• jätab osa ravimeid välja ostmata;
• sööb vähem, kui tegelikult vajaks;
• ostab ainult kõige odavamat ja ühekülgsemat toitu;
• hoiab kodu talvel liiga külmana;
• ei kasuta piisavalt sooja vett;
• lükkab vajaliku hambaravi edasi.

Selline kokkuhoid võib hiljem kaasa tuua veel suuremaid tervisemuresid ja kulusid.

Kui raha tõesti ei jätku, tasub rääkida lähedaste, kohaliku omavalitsuse või sotsiaaltöötajaga. Abi küsimine ei ole häbiasi.

Inimene, kes on terve elu töötanud, ei peaks pensionieas valima toidu, ravimite ja sooja toa vahel.

 

 

3. Ära lõpeta liikumist põhjendusega, et oled selleks liiga vana

Vanusega võib liikumine muutuda aeglasemaks ning mõned tegevused ei pruugi enam sobida. See ei tähenda aga, et liikumisest tuleks täielikult loobuda.

Pikk istumine ja vähene aktiivsus võivad muuta keha jäigemaks, lihased nõrgemaks ning tasakaalu halvemaks. Mida vähem inimene liigub, seda raskemaks võib liikumine muutuda.

Kasulikuks võivad olla:

• igapäevased jalutuskäigud;
• rahulik võimlemine;
• aiatööd;
• ujumine;
• tantsimine;
• venitusharjutused;
• kerged jõuharjutused;
• tasakaalu parandavad harjutused.

Oluline on valida tegevus, mis vastab tervisele ja võimetele.

Sa ei pea kõndima kiiresti ega läbima pikki vahemaid. Ka lühike jalutuskäik on parem kui terve päev liikumata.

Liikumise eesmärk ei ole tõestada, et oled endiselt noor. Selle eesmärk on aidata sul võimalikult kaua ise hakkama saada.

 

 

4. Ära anna kogu oma raha lastele ega sugulastele

Paljud vanemad tahavad oma täiskasvanud lapsi ja lapselapsi aidata ka siis, kui neil endal pole kuigi palju.

Nad annavad raha:

• kodu ostmiseks;
• laenumaksete tasumiseks;
• remondiks;
• autoks;
• laste kasvatamiseks;
• ootamatuteks kuludeks;
• lihtsalt sellepärast, et neil on raske keelduda.

Lähedaste aitamine on hea ja loomulik. Kuid abi ei tohiks panna eakat inimest ennast raskesse olukorda.

Pärast 65. eluaastat võivad tekkida suured ootamatud kulud: hambaravi, kodu remont, uus kodumasin, ravimid või hooldusvajadus. Kui kogu raha on ära antud, võib inimene ise jääda täielikult teiste abist sõltuvaks.

Enne suurema summa andmist tasub endalt küsida:

„Kas mul jääb pärast seda piisavalt enda turvalisuse jaoks?”

Ära anna raha süütunde, surve ega hirmu tõttu.

Armastust ei mõõdeta summaga, mille oled valmis enda arvelt ära andma.

 

 

5. Ära jää suhtesse, kus sind halvasti koheldakse

Vanus ei tähenda, et inimene peab taluma alandamist, kontrollimist, vaimset vägivalda või pidevat lugupidamatust.

Mõni jääb halba suhtesse, sest arvab:

• et selles vanuses pole enam mõtet lahku minna;
• et üksi oleks veel raskem;
• et keegi teine teda enam ei tahaks;
• et pärast pikki kooseluaastaid tuleb lihtsalt lõpuni vastu pidada;
• et lähedased ei mõistaks tema otsust.

Ent eakas inimene väärib rahu ja turvalisust täpselt samamoodi nagu noorem.

Halb kohtlemine võib väljenduda nii:

• pidevas mõnitamises;
• rahalises kontrollis;
• ähvardamises;
• sõprade ja perega suhtlemise piiramises;
• süütunde tekitamises;
• karjumises;
• füüsilises vägivallas;
• ravimite või vajaliku abi äravõtmises.

Keegi ei ole liiga vana selleks, et seada piir või lahkuda olukorrast, mis teda kahjustab.

Uus algus võib olla hirmutav, kuid pidev hirm omaenda kodus ei tohiks olla kellegi pensionipõlve osa.

 

 

6. Ära jää üksindusega täiesti üksi

Pärast pensionile jäämist võib inimese suhtlusring muutuda väiksemaks.

Töökohaga kaovad igapäevased vestlused. Lapsed võivad elada kaugel. Sõprade tervis võib halveneda ning abikaasa kaotus võib jätta ellu suure tühimiku.

Üksindus võib hiilida ligi tasapisi.

Alguses jätab inimene vahele ühe kohtumise. Seejärel ei lähe ta enam huviringi. Lõpuks mööduvad päevad nii, et ta ei räägi kellegagi.

Ära oota alati, et teised esimesena helistaksid.

Võimaluse korral:

• võta ühendust vana sõbraga;
• liitu mõne huviringiga;
• osale kohalikel üritustel;
• käi raamatukogus;
• tee vabatahtlikku tööd;
• suhtle naabritega;
• õpi kasutama videokõnesid;
• kutsu keegi lihtsalt kohvile.

Üksinda veedetud aeg võib olla rahulik ja meeldiv. Üksildus on aga midagi muud.

Abi ja seltskonna otsimine ei tähenda nõrkust. Inimene vajab teisi inimesi igas vanuses.

 

 

7. Ära usu, et kõik uus on sinu jaoks juba möödas

Üks kõige ohtlikumaid mõtteid pärast 65. eluaastat võib olla:

„Minu jaoks pole enam midagi uut.”

Inimene võib hakata uskuma, et ta on liiga vana:

• armumiseks;
• reisimiseks;
• õppimiseks;
• uue sõpruse loomiseks;
• tantsimiseks;
• tehnoloogia kasutamiseks;
• kolimiseks;
• uue hobiga alustamiseks;
• oma välimuse muutmiseks;
• elust rõõmu tundmiseks.

Tegelikult võib just pensionipõlv anda aega, mida varem polnud.

Mõni hakkab maalima. Teine õpib võõrkeelt. Kolmas leiab uue kaaslase. Neljas reisib esimest korda üksinda. Viies hakkab lõpuks tegema midagi, millest ta on aastakümneid unistanud.

Kõik uus ei pea olema suur ega julge.

Uus võib olla ka:

• teine jalutusrada;
• uus retsept;
• uus raamat;
• uus soeng;
• uus tuttav;
• esimene nutitelefon;
• esimene tantsutund;
• esimene reis pärast pikka pausi.

Vanus võib muuta elu, kuid see ei võta inimeselt õigust olla uudishimulik.

 

 

Ära lase teistel otsustada, kuidas sinu vanuses elama peab

Üle 65-aastasele inimesele võidakse sageli öelda:

• „Sinu vanuses ei tasu enam riskida.”
• „Milleks sul seda vaja on?”
• „Ole rahulikult kodus.”
• „Kas sa pole selleks natuke liiga vana?”
• „Mõtle, mida inimesed ütlevad.”

Mure võib vahel olla siiras, kuid mõnikord peidab see endas lihtsalt teiste inimeste ettekujutust sellest, milline eakas inimene peaks olema.

Üks soovib rahulikku kodust elu. Teine tahab reisida, tantsida ja inimestega kohtuda. Mõlemad valikud on õiged.

Sa ei pea pärast 65. sünnipäeva muutuma vaikseks, nähtamatuks ega oma soove väiksemaks tegema.

 

 

Vanus ei tähenda, et teised võivad sinu eest kõik otsustada

Abi vajamine ei muuda inimest automaatselt otsustusvõimetuks.

Lähedased võivad küll soovida aidata, kuid eakal inimesel peaks võimaluse korral säilima õigus otsustada:

• kus ta elab;
• kuidas ta oma raha kasutab;
• kellega ta suhtleb;
• mida ta kannab;
• kuidas oma päeva sisustab;
• millist abi ta vastu võtab;
• millist elu ta soovib elada.

Hoolimine ei tohiks muutuda kontrollimiseks.

Täiskasvanud lapsed võivad vahel arvata, et nad teavad paremini, mis vanemale kasulik on. Kuid ka hea kavatsus võib hakata inimese iseseisvust piirama.

Abi peaks toetama inimese väärikust, mitte seda ära võtma.

 

 

Mida võiks pärast 65. eluaastat hoopis rohkem teha?

Keeldude asemel võiks mõelda sellele, mida tasub vanusega rohkem väärtustada.

Pärast 65. eluaastat võiks rohkem:

• puhata ilma süütundeta;
• hoolitseda oma tervise eest;
• veeta aega inimestega, kes teevad head;
• öelda välja, mida päriselt vajad;
• liikuda oma võimete järgi;
• lubada endale väikeseid rõõme;
• küsida abi enne, kui olukord muutub liiga raskeks;
• proovida midagi uut;
• hoida oma raha ja piire;
• elada enda, mitte teiste ootuste järgi.

Pensionipõlv ei pea tähendama ainult ettevaatlikkust ja loobumist.

See võib tähendada ka vabadust.

 

 

Kokkuvõtteks

Pärast 65. eluaastat ei peaks inimene loobuma elust, unistustest ega iseseisvusest. Küll aga tasub lõpetada mõned harjumused, mis võivad kahjustada tervist, rahalist turvatunnet või vaimset heaolu.

Ära lükka tervisemuresid lõputult edasi. Ära hoia kokku kõige vajaliku arvelt. Ära lõpeta liikumist. Ära anna kogu oma raha teistele. Ära talu halba kohtlemist. Ära jää üksindusega üksi ega usu, et kõik uus on sinu jaoks möödas.

Kõige tähtsam pole see, mida inimene pärast 65. eluaastat enam teha ei tohiks.

Kõige tähtsam on see, et ta ei loobuks iseendast.

Mida ei tohiks inimene sinu arvates pärast 65. eluaastat enam oma tervise, rahu või väärikuse arvelt teha?