Kas täiskasvanud lapsed peaksid oma eakaid vanemaid rahaliselt aitama? Paljud vanemad on terve elu töötan...
Kas täiskasvanud lapsed peaksid oma eakaid vanemaid rahaliselt aitama?
Paljud vanemad on terve elu töötanud, lapsi kasvatanud ning võimaluste piires neid toetanud. Nad on ostnud koolitarbeid, tasunud õpingute eest, aidanud esimese kodu või autoga ning olnud olemas ka siis, kui täiskasvanud laps on sattunud rahalistesse raskustesse.
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Aga mis saab siis, kui rollid vahetuvad?
Vanem jääb pensionile, sissetulek väheneb ning järjest suurema osa rahast neelavad kodukulud, ravimid ja igapäevane toit. Kas täiskasvanud lapsel tekib siis kohustus oma ema või isa rahaliselt toetada? Või peaks iga inimene ka vanemas eas ise hakkama saama?
Sellele küsimusele ei ole ühte vastust. Palju sõltub pere suhetest, vanema tegelikust vajadusest ning sellest, millised võimalused on täiskasvanud lapsel endal.
Paljude pensionäride sissetulekust ei pruugi piisata
Pensionile jäädes võib inimese sissetulek järsult väheneda, kuid tema kulud ei kao kuhugi. Mõnikord need hoopis suurenevad.
Eakas inimene peab endiselt maksma:
- eluaseme ja kommunaalkulude eest;
- toidu eest;
- ravimite ning tervishoiuga seotud kulude eest;
- transpordi eest;
- telefoni ja muude igapäevaste teenuste eest;
- kodu parandamise või hooldamise eest.
Kui inimene elab üksinda, ei ole tal võimalik kulusid kaaslasega jagada. Ka mõni ootamatu väljaminek, näiteks katki läinud külmkapp või suur hambaraviarve, võib panna ta väga raskesse olukorda.
Kõik eakad vanemad ei räägi oma rahamuredest. Mõni tunneb häbi, teine ei taha lapsi koormata ning kolmas püüab viimase hetkeni näidata, et saab ise hakkama.
Seetõttu võib täiskasvanud laps märgata probleemi alles siis, kui vanema külmkapp on peaaegu tühi, arved maksmata või vajalikud ravimid ostmata.
Kas laste abi on kohustus või vabatahtlik hoolimine?
Mõne inimese arvates on vastus lihtne: vanemad hoolitsesid laste eest, kui nood olid väikesed, ja lapsed peaksid nüüd vajaduse korral vanemate eest hoolitsema.
Teised leiavad, et lapse kasvatamine oli vanemate enda otsus ning täiskasvanud laps ei pea selle eest hiljem rahaliselt „tagasi maksma”.
Mõlemas vaates on oma tõde.
Laps ei peaks tundma, et kogu tema elu on võlg vanemate ees. Samas on lähedase inimese aitamine paljude jaoks loomulik, eriti kui vanem on olnud hooliv, toetav ja teinud oma laste heaks palju.
Kõige tervem oleks näha abi mitte arve tasumisena lapsepõlve eest, vaid pereliikmete vastastikuse toetusena.
Peres võivad rollid elu jooksul muutuda. Ühel ajal vajab abi laps, teisel ajal vanem.
Rahaline abi ei pea tähendama kogu vanema ülalpidamist
Täiskasvanud laps ei pea tingimata võtma enda kanda kõiki vanema kulusid. Mõnikord võib palju kasu olla ka väikesest, kuid regulaarsest abist.
Näiteks võib laps:
- maksta ühe kindla arve;
- osta kord nädalas toidukraami;
- tasuda ravimite eest;
- aidata suurema ootamatu väljaminekuga;
- korraldada vajaliku remondi;
- maksta telefoni- või internetiarve;
- viia vanema arsti juurde või aidata transpordiga.
Mõnikord ei ole vanemal puudu väga suur summa. Probleem võib olla selles, et pärast püsikulude tasumist jääb tal igapäevaeluks liiga vähe raha.
Sel juhul võib ka tagasihoidlik abi anda talle rohkem turvatunnet ja väärikust.
Enne raha andmist tuleks tegelik olukord selgeks teha
Vanemat aidates on hea teada, milles probleem täpselt seisneb. Ühekordne rahapuudus ja pidev sissetulekute-kulude tasakaalutus vajavad erinevat lahendust.
Tasub rahulikult uurida:
- kui suur on vanema igakuine sissetulek;
- millised on tema vältimatud kulud;
- kas tal on laene või võlgnevusi;
- kas ta saab kõiki toetusi, millele tal võib olla õigus;
- kas mõni teenus või leping on põhjendamatult kallis;
- kas keegi kasutab tema usaldust või raha ära.
Eakas inimene võib maksta aastaid teenuse eest, mida ta enam ei kasuta. Samuti võib tal olla keeruline võrrelda elektri-, telefoni- või kindlustuslepinguid.
Vahel aitab rahalisest toetusest rohkem see, kui laps vaatab koos vanemaga arved üle ning aitab ebavajalikke kulusid vähendada.
Täiskasvanud lapsel võib endal olla väga raske
Vanema abivajadus ei tähenda automaatselt, et lapsel on võimalik teda toetada.
Täiskasvanud laps võib ise:
- kasvatada lapsi;
- maksta kodulaenu või üüri;
- toetada õppivaid lapsi;
- olla töötu või väikese sissetulekuga;
- võidelda terviseprobleemidega;
- hoolitseda korraga mitme pereliikme eest;
- koguda raha enda vanaduspõlveks.
Eriti keeruline on niinimetatud võileivapõlvkonna olukord. Need on inimesed, kes toetavad ühel ajal nii oma lapsi kui ka vananevaid vanemaid.
Nad võivad tunda, et kõik vajavad neid, kuid nende enda vajadusteks ei jää enam aega ega raha.
Vanema toetamine ei tohiks viia selleni, et täiskasvanud laps ise võlgadesse satub, vajalikest kuludest loobub või oma tuleviku täiesti hooletusse jätab.
Abi peab vastama inimese tegelikele võimalustele
Hoolimine ei tähenda, et inimene peab andma rohkem, kui tal on.
Täiskasvanud lapsel on õigus öelda:
„Ma tahan sind aidata, kuid ma ei saa kõiki sinu kulusid enda kanda võtta.”
See ei ole hoolimatus. See on aus piir.
Kui peres on mitu täiskasvanud last, võiks vastutus võimaluse korral jaguneda. See ei pea tähendama, et kõik annavad täpselt sama summa. Ühel võib olla parem rahaline olukord, teine saab aidata transpordi, asjaajamise või igapäevase hooldusega.
Õiglane lahendus ei ole alati täiesti võrdne. Tähtis on, et kogu vastutus ei jääks vaikimisi ühe lapse kanda ainult seetõttu, et ta elab vanemale lähemal või on harjunud alati aitama.
Mis saab siis, kui õed ja vennad ei soovi aidata?
Paljudes peredes tekivad just siin kõige suuremad pinged.
Üks laps maksab arveid, viib vanema arsti juurde ja lahendab igapäevaseid probleeme. Teised ütlevad, et neil pole aega või raha, kuid samal ajal peavad iseenesestmõistetavaks, et keegi vanema eest hoolitseb.
Sellises olukorras koguneb abistavasse lapsesse sageli:
- väsimus;
- pahameel;
- ebaõigluse tunne;
- rahaline pinge;
- süütunne, kui ta tahab piire seada;
- tunne, et tema elu ei kuulu enam talle.
Peres tuleks võimalikult vara ausalt rääkida, mida vanem vajab ja kuidas igaüks saab panustada.
Üks võib anda raha, teine teha sisseoste, kolmas korraldada arstivisiite ja neljas aidata kodutöödega. Ka praktilisel abil on rahaline väärtus.
Kõige halvem on olukord, kus kõik eeldavad vaikides, et üks pereliige lahendab kõik.
Kas keeruline lapsepõlv muudab lapse kohustusi?
Kõigil ei ole oma vanematega head suhet.
Mõni täiskasvanud laps kasvas üles hoolivas ja turvalises kodus. Teine koges hooletusse jätmist, vägivalda, sõltuvusprobleeme või pidevat alandamist. Mõni vanem kadus lapse elust aastateks, kuid ootab vanemas eas temalt rahalist ja praktilist abi.
Sellisel juhul võib väide „ta on ikkagi sinu ema” või „ta on ikkagi sinu isa” teha inimesele väga haiget.
Bioloogiline side ei kustuta minevikku.
Täiskasvanud lapsel on õigus otsustada, millist suhet ja abi ta suudab pakkuda. Ta võib aidata piiratud ulatuses, korraldada abi teiste inimeste kaudu või otsustada, et otsene kontakt kahjustaks tema enda heaolu.
Andestamine, leppimine ja rahaline toetamine on kolm erinevat asja. Üks ei pea automaatselt kaasa tooma teist.
Abi ei tohiks muutuda ärakasutamiseks
Enamik vanemaid küsib abi alles siis, kui neil on seda tõesti vaja. Kuid leidub ka olukordi, kus lapse kohusetunnet hakatakse ära kasutama.
Ohumärgid võivad olla järgmised:
- vanem nõuab raha, kuid keeldub oma kulutustest rääkimast;
- ta ootab, et laps loobuks enda vajadustest;
- ta kasutab süütunnet või ähvardab suhte katkestada;
- ta kulutab raha läbimõtlematult ja eeldab, et laps katab puudujäägi;
- ta annab saadud raha edasi teistele;
- ta võtab uusi laene, sest usub, et lapsed maksavad need ära;
- ta kohtleb ühe lapse abi kohustusena, mitte heatahtliku toetusena.
Abi peaks parandama vanema olukorda, mitte säilitama kahjulikke harjumusi.
Mõnikord on parem maksta konkreetne arve või osta vajalikud asjad, selle asemel et anda raha ilma kokkuleppeta.
Rahast rääkimine võib olla mõlemale poolele ebamugav
Paljudes peredes ei räägita rahast enne, kui probleem on juba suur.
Vanemal võib olla raske tunnistada, et ta ei tule toime. Laps võib karta, et küsimused tunduvad pealetükkivad või alandavad.
Vestlust võiks alustada hoolivalt:
„Ma tahan olla kindel, et sul jätkub raha kõige vajaliku jaoks. Kas võiksime koos sinu igakuised kulud üle vaadata?”
Vältida tasub üleolevat tooni:
„Anna kõik oma rahaasjad siia, sa ei saa nendega enam hakkama.”
Eakas inimene vajab abi kõrval ka tunnet, et tema iseseisvust ja väärikust austatakse. Ta ei muutu lapseks ainult sellepärast, et vajab rahalist tuge.
Mõnikord vajab vanem rohkem praktilist kui rahalist abi
Kõik probleemid ei lahene raha andmisega.
Vanem võib vajada abi:
- dokumentide täitmisel;
- toetuste taotlemisel;
- soodsama eluaseme või teenuse leidmisel;
- internetipanga kasutamisel;
- arvete kontrollimisel;
- pettuste äratundmisel;
- ravimite ja arstiaegade korraldamisel;
- kodu kohandamisel turvalisemaks;
- igapäevaste sisseostude tegemisel.
Ka üksindus võib panna eaka inimese tegema halbu rahalisi otsuseid. Ta võib osta tarbetuid tooteid, usaldada telefonimüüjat või anda raha inimesele, kes pakub talle tähelepanu.
Regulaarne suhtlemine võib seetõttu kaitsta vanemat rohkem kui juhuslik rahaülekanne.
Kas vanemad peaksid laste abi vastu võtma?
Ka abi vastuvõtmine võib olla raske.
Inimene, kes on terve elu ise hakkama saanud, võib tunda, et laste raha vastuvõtmine võtab temalt iseseisvuse. Ta võib keelduda isegi siis, kui loobub selle tõttu ravimitest või korralikust toidust.
Laps saab rõhutada, et abi ei muudeta hiljem etteheiteks ega kasutata kontrollimiseks.
Vanemale võiks öelda:
„Sa oled mind palju aidanud. Nüüd on mul võimalus natuke sinu koormust kergendada.”
Samas peab laps austama ka vanema soovi ise otsustada. Rahaline abi ei anna talle õigust juhtida vanema kogu elu, kritiseerida iga ostu või nõuda vastutasuks kuulekust.
Milline võiks olla õiglane kokkulepe?
Hea kokkulepe on selge, realistlik ja kõigi osapoolte jaoks jõukohane.
Näiteks võib kokku leppida:
- millist kulu laps regulaarselt katab;
- kui suur summa on talle jõukohane;
- kas abi on ajutine või pikaajaline;
- kuidas panustavad teised pereliikmed;
- millal vaadatakse olukord uuesti üle;
- millised kulud jäävad vanema enda vastutada.
Abi ei pea olema igavene ega piiramatu. Inimeste sissetulekud ja vajadused võivad muutuda ning kokkulepet võib hiljem kohandada.
Kõige tähtsam on, et keegi ei peaks vaikides oletama, mida teised temalt ootavad.
Kas laps peab loobuma enda tulevikust vanema nimel?
Vanema toetamine võib olla armastuse ja tänulikkuse väljendus. Kuid laps ei peaks selle tõttu loobuma täielikult enda säästudest, pensioniplaanist või turvalisusest.
Kui inimene kulutab aastaid kõik ülejääva oma vanema toetamiseks, võib ta ise vanemas eas sattuda samasse olukorda.
Seetõttu tuleb leida tasakaal:
- aidata vanemat hädavajalikuga;
- mitte võtta enda kanda rohkem, kui jaksad;
- säilitada enda rahaline turvalisus;
- kasutada võimalusel riiklikke ja kohalikke abimeetmeid;
- jagada vastutust teiste pereliikmetega.
Enda tuleviku eest hoolitsemine ei ole isekus. See aitab vältida seda, et sama probleem kandub järgmisele põlvkonnale.
Armastust ei saa mõõta ainult rahas
Mõni laps saab vanemat toetada rahaliselt. Teisel pole selleks võimalust, kuid ta helistab iga päev, teeb sisseoste, koristab kodu või viib vanema arsti juurde.
Rahaline panus on ainult üks hoolimise vorm.
Vanemale võivad olla sama tähtsad:
- regulaarne suhtlemine;
- praktiline abi;
- seltskond;
- turvatunne;
- teadmine, et teda ei ole unustatud;
- abi keeruliste otsuste tegemisel.
Suur rahaülekanne ei asenda alati kohalolekut. Samamoodi ei saa öelda, et inimene ei hooli, kui tal pole võimalik rahaliselt panustada.
Kokkuvõtteks
Täiskasvanud lapsed võiksid võimaluse korral oma eakaid vanemaid aidata, kui vanematel ei jätku raha toidu, ravimite, eluaseme või muude hädavajalike kulude jaoks.
Kuid abi ei peaks põhinema sundusel, hirmul ega süütundel. Arvestada tuleb ka täiskasvanud lapse enda rahalise olukorra, tervise, perekondlike kohustuste ja vanemaga kujunenud suhtega.
Kõige parem lahendus sünnib ausast vestlusest. Tuleks välja selgitada, millist abi vanem tegelikult vajab, mida laps suudab pakkuda ning kuidas saaks vastutust peres õiglasemalt jagada.
Vanema aitamine võib olla armastuse, tänulikkuse ja peresideme väljendus. Kuid keegi ei peaks selle käigus ise majanduslikult või vaimselt kokku varisema.
Mida arvad sina: kas täiskasvanud lastel on kohustus oma eakaid vanemaid rahaliselt aidata või peaks see sõltuma täielikult inimese võimalustest ja peresuhetest?
Kommentaare ei ole