Kõige enesekesksemad inimesed käituvad sageli nii, ise seda märkamata Mõnikord peale mõnda jutuajamist tekib tunne, et...
Kõige enesekesksemad inimesed käituvad sageli nii, ise seda märkamata
Mõnikord peale mõnda jutuajamist tekib tunne, et kas ma rääkisin äkki liiga palju iseendast? Kas ma üldse kuulasin teist inimest või ootasin lihtsalt oma korda rääkida?
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Võib-olla meenub mõni külaskäik, kus jutt keerleski lõpuks peamiselt sinu tegemiste ümber. Võib-olla rääkis sõbranna sulle mõnest oma murest, aga sina vastasid kohe analoogse looga enda elust.
Selliseid hetki võib ette tulla kõigil. Küsimus on aga selles, kas tegemist oli üksiku olukorraga või korduva mustriga, mis hakkab teisi inimesi väsitama. Psühholoogide sõnul on enesekesksusel mõned üsna selged märgid, mida inimene ise ei pruugi märgatagi.
Millal muutub iseendale mõtlemine enesekesksuseks?
Iseendale mõtlemine ei ole iseenesest halb. Iga inimene vajab aega, tähelepanu ja ruumi oma tunnete, soovide ning vajaduste jaoks. Probleem algab siis, kui teistele ei jää enam ruumi.
Psühholoog Sandra Yankah Addo selgitab, et enamik inimesi mõtlebki üsna palju iseendale. See on loomulik. Oluline on hoopis see, kas inimene suudab samal ajal märgata ka teiste tundeid, vajadusi ja kogemusi.
Enesekesksus muutub probleemiks siis, kui see hakkab suhetes korduma ja tõrjub kõrvale empaatia, vastutuse ning vastastikkuse. Teisisõnu: inimene ei ole lihtsalt aeg-ajalt endast rääkiv, vaid tema suhtlus hakkabki pidevalt keerlema tema ümber.
Igaüks võib mõnikord olla kaitsepositsioonil, otsida tähelepanu või öelda midagi mõtlematut. See ei tähenda veel, et inimene oleks enesekeskne. Oluline on vaadata tervikpilti: kas sama käitumine kordub eri inimestega, eri olukordades ja pikema aja jooksul.
Lähedased suhted vajavad vastastikkust. Kui üks inimene räägib, teine kuulab. Kui üks vajab tuge, teine märkab. Kui üks eksib, suudab ta seda ka tunnistada. Kui kõik need asjad hakkavad kaduma, võib suhe muutuda teise inimese jaoks vaimselt kurnavaks.
4 märki, et inimene võib olla liiga enesekeskne
Psühholooge sõnul asetab väga enesekeskne inimene end pidevalt kõige keskmesse. Ta ei pruugi seda teha pahatahtlikult, kuid tema kõrval võivad teiste kogemused, mured ja rõõmud hakata väiksemaks muutuma.
1. Suhteid on raske hoida
Kui sõprussuhted, armusuhted või perekondlikud suhted purunevad ikka ja jälle sarnase etteheite tõttu, tasub seda märgata. Kui mitu inimest on öelnud, et sa ei kuula, mõtled ainult enda peale või ei arvesta teistega, ei pruugi see olla juhus.
Igas suhtes tuleb ette pingeid. Aga kui erinevad inimesed tunnevad korduvalt sama, võib põhjus olla mitte ainult olukordades, vaid käitumismustris.
2. Teiste jutu kuulamine on raske
Enesekeskne inimene võib küll füüsiliselt kohal olla, aga ta ei pruugi päriselt kuulata. Ta kaotab kiiresti huvi, kui jutt ei puuduta teda. Ta unustab olulisi asju, mida lähedased on talle rääkinud. Ta katkestab, kiirustab nõu andma või pöörab vestluse kiiresti enda kogemuse peale.
Teine inimene võib selle kõrval tunda, et tema elu ei ole oluline. Et teda kuulatakse ainult poole kõrvaga. Aja jooksul teeb see haiget ja vähendab usaldust.
3. Raske on taluda seda, kui tähelepanu on kellelgi teisel
Enesekeskne inimene võib tunda ebamugavust, kui ta ei ole vestluse keskmes. Ta võib suunata jutu tagasi enda saavutustele, muredele, tunnetele või kogemustele.
Näiteks räägib keegi oma rõõmust, aga tema vastab kohe looga, kuidas temal läks veel paremini. Keegi jagab muret, aga mõne hetkega on fookus juba tema enda raskustel.
Sageli ei ole see teadlik. Ometi võib tulemus olla sama: teised tunnevad, et nende jaoks pole selles suhtluses päriselt kohta.
4. Oma vigu on raske tunnistada
Üks tugevamaid enesekesksuse märke on see, kui inimesel on raske vastutust võtta. Ta võib küll vabandada, aga vabandus muutub kiiresti enese õigustamiseks.
Selle asemel et öelda: „Ma saan aru, et tegin sulle haiget,” hakkab ta selgitama, miks ta nii käitus, miks teine inimene liiga tundlik oli või miks tema ise tegelikult kannatas.
Selline vabandus ei too teisele kergendust, sest päris vastutust ei võeta. Teise inimese kogemus jääb jälle tagaplaanile.
Aga võib-olla sa lihtsalt õpid enda eest seisma?
Siin on oluline vahe. Iseenda vajaduste märkamine ei ole enesekesksus. Piiride seadmine ei ole isekus. Oma tunnete väljendamine ei tähenda, et inimene mõtleb ainult endale.
Eriti keeruline võib see olla nende jaoks, kes on aastaid harjunud teiste eest hoolitsema ja ennast tahaplaanile jätma. Kui selline inimene hakkab lõpuks ütlema, mida ta vajab, võib see talle endale alguses tunduda väga egoistlik.
Tegelikult võib see olla hoopis terve enese väärtustamine.
Vahe on selles, kas enda eest seistes jääb ruumi ka teistele. Kas sa suudad kuulata. Kas sa suudad vabandada. Kas sa suudad tunnistada, et ka teisel inimesel on oma vaatenurk.
Kui inimene on valmis oma käitumist ausalt vaatama ja muretseb selle pärast, kas ta on teistele liiga teinud, on see juba märk eneseanalüüsist. See ei sobi kokku tõsise enesekesksuse ega sügavalt juurdunud hoolimatusega.
Kokkuvõte
Kõik inimesed võivad vahel liiga palju endast rääkida, solvuda, tähelepanu vajada või mõne vestluse kogemata enda peale pöörata. See ei tee kellestki kohe enesekeskset inimest.
Probleem tekib siis, kui sellest saab korduv muster. Kui suhted väsivad, teised ei tunne end kuulatuna ja inimene ei suuda oma osa tunnistada.
Terved suhted vajavad tasakaalu. On oluline osata rääkida iseendast, aga sama oluline on osata kuulata teist. On hea seista enda eest, kuid sama tähtis on võtta vastutust. Just see vahe eristab tervet eneseväärtustamist käitumisest, mis võib teistele haiget teha.
Kristi
Kristi on Kodused lood lehe haldaja. Ta kirjutab kodu, pere ja igapäevaelu teemadel, tuues lugejateni praktilisi nõuandeid ja inspiratsiooni.
Kommentaare ei ole