Psühholoogia järgi tahavad pidevalt kurtvad inimesed alateadlikult edasi anda just neid 3 sõnumit Mõnikord...
Psühholoogia järgi tahavad pidevalt kurtvad inimesed alateadlikult edasi anda just neid 3 sõnumit
Mõnikord tabame end ikka ja jälle kurtmast. Kas see on lihtsalt vajadus süda kergemaks rääkida või harjumus, mis hakkab lõpuks meie enda heaolu kahjustama?
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Sageli räägitakse inimestest, kes näevad klaasi alati pooltühjana, ootavad halvimat ja kalduvad pessimismi. Ent nende kõrval on ka inimesi, kelle puhul tundub, et halb stsenaarium juhtubki nendega kogu aeg — või vähemalt leiavad nad alati midagi, mille üle kurta.
Me kõik tunneme kedagi sellist: sõpra, kolleegi, sugulast või tuttavat, kellel on pidevalt mõni probleem. Või kui probleemi ei ole, leiab ta ikkagi midagi, mis teda häirib.
Aga mida pidev kurtmine inimese kohta tegelikult näitab? Kas see aitab emotsioone välja elada või võib see hoopis vaimsele heaolule halvasti mõjuda?
1. Vajadus oma tundeid välja elada
Psühhoterapeut Lauren Farina selgitab väljaandele Very Well Mind, et kurtmine tähendab oma valu, ebamugavuse või rahulolematuse sõnadesse panemist. Mõõdukas koguses võib see aidata emotsioone välja lasta ja vähendada stressi, mis tekib siis, kui inimene hoiab kõike enda sees.
Teisisõnu: kurtmine võib olla viis vabaneda sellest, mida inimene ei jaksa enam üksi kanda. Kui tundeid kogu aeg alla suruda, võivad need muutuda mõtete ketramiseks, negatiivsete emotsioonide kuhjumiseks ja takistada inimesel edasi liikumast.
Seega ei ole kurtmine alati halb. Mõnikord on see lihtsalt inimese viis öelda: „Mul on raske ja ma pean selle endast välja rääkima.”
2. Soov äratada teises inimeses empaatiat
Kurtmine ei ole ainult enda tühjaks rääkimine. Sageli on see ka viis oma lugu jutustada ja teise inimesega ühendust luua.
Paljude jaoks on lihtsam kurta kui otse öelda: „Ma olen kurb”, „Ma tunnen end üksikuna” või „Mul on vaja, et sa mind mõistaksid.” Kaebuse kaudu püütakse sageli saada tähelepanu, mõistmist ja empaatiat, ilma et peaks end liiga haavatavana näitama.
Sügaval sisimas võib pidev kurtmine väljendada väga inimlikku vajadust: olla nähtud, kuuldud ja mõistetud.
3. Vajadus tunnustuse ja mõistmise järele
Kurtmisel võib olla seos ka meie ellujäämismehhanismidega. Käitumusliku neuroteaduse doktor Mary Poffenroth selgitab, et inimese vajadus märgata ja selgitada võimalikke ohte või raskusi on kujundanud seda käitumist läbi aegade.
Inimkonna ellujäämine ja koostöö on sõltunud paljuski sellest, et inimesed oskasid väljendada rahulolematust, märgata probleeme ja anda teistele märku, kui midagi oli valesti.
Seega võib kurtmine olla ka viis öelda: „Pane tähele, siin on probleem.” Inimene otsib kinnitust, et tema kogemus on tõeline ja tema mure väärib tähelepanu.
Kuidas leida kurtmises õige tasakaal?
Psühholoogiaprofessor Robin Kowalski on New York Timesile öelnud, et kurtmine võib olla korraga nii kasulik kui ka kahjulik — kõik sõltub sellest, kuidas ja kui palju seda teha.
Teisisõnu: kurtmine ei ole iseenesest halb. See võib aidata emotsioone töödelda, luua sidet teistega ja väljendada loomulikku vajadust mõistmise järele. Kuid sellest ei tohiks saada pidev harjumus.
Kui inimene räägib ühest negatiivsest kogemusest ikka ja jälle, võib see negatiivset tunnet hoopis tugevdada. Nii võib kurtmine muutuda mõtete ketramiseks, mis viib pessimismi ja katastroofimõtlemiseni.
Lisaks võib pidev kurtmine mõjutada suhteid. Psühhoterapeut William Berry hoiatab, et kui inimest hakatakse tajuma kellegina, kes ainult kurdab, võivad teised lõpuks temast eemalduda või tema juttu enam mitte tõsiselt võtta.
Seetõttu tasub märgata, kui sageli sa kurdad, kui kaua sa sellest räägid ja mis eesmärki see tegelikult teenib.
Enne kurtmist võiks endalt küsida:
Kas ma tahan lihtsalt kinnitust, et minu tunne on arusaadav?
Kas ma tahan teise inimesega ühendust luua?
Kas mul on vaja end korraks tühjaks rääkida?
Kas ma otsin nõu või vajan lihtsalt kedagi, kes kuulaks mu mured
ära?
Kas see probleem on tõesti nii suur, kui see mulle praegu tundub?
Mõnikord aitab juba see, kui inimene kuuleb iseennast rääkimas. Ta võib äkki mõista, et probleem ei olegi nii suur — või vastupidi, et ta vajab päriselt abi ja tuge.
Kurtmine võib olla märk millestki sügavamast
Pidevalt kurtvad inimesed ei pruugi alati lihtsalt negatiivsed olla. Sageli püüavad nad alateadlikult öelda midagi muud: nad vajavad mõistmist, nad tahavad oma pinget välja elada või nad otsivad kinnitust, et nende mure on päris.
Oluline on aga see, et kurtmine ei muutuks ainsaks suhtlemisviisiks. Kui iga vestlus keerleb probleemide ümber, võib see hakata kurnama nii kurtjat ennast kui ka neid, kes teda kuulavad.
Tervislikum on õppida ütlema otse, mida tegelikult vajatakse:
„Mul on vaja, et sa mind lihtsalt kuulaksid.”
„Ma ei otsi praegu lahendust, ma tahan lihtsalt rääkida.”
„Mul on raske ja ma vajan tuge.”
Nii muutub kurtmine kaeblemisest ausamaks suhtlemiseks — ja see võib olla palju tervendavam.
Kristi
Kristi on Kodused lood lehe haldaja. Ta kirjutab kodu, pere ja igapäevaelu teemadel, tuues lugejateni praktilisi nõuandeid ja inspiratsiooni.
Kommentaare ei ole