Maarika, 42: „Otsustasin oma sõpradega enam mitte suhelda, sest minu mured neid nagunii ei huvita“ ...
Maarika, 42: „Otsustasin oma sõpradega enam mitte suhelda, sest minu mured neid nagunii ei huvita“
.png)
foto : Canva
.png)
Autor: Kristi · Kodused lood
Sõpradel peaks meie elus olema tähtis koht. Nad peaksid olema inimesed, kellele saab raskel hetkel helistada, kellele võib ausalt rääkida ja kelle kõrval ei pea teesklema, et kõik on korras. Ometi avastavad paljud ühel hetkel, et mõni sõprus on muutunud valusalt ühepoolseks. Nii juhtus ka 42-aastase Maarikaga, kes otsustas lõpuks eemalduda inimestest, kelle jaoks tema oli alati olemas, kuid kes kadusid siis, kui temal tuge vaja oli.
Maarika, 42: „Ma otsustasin mitte suhelda enam oma sõpradega, sest neid nagunii minu probleemid ei huvita“
Öeldakse, et sõbrad on perekond, kelle me ise endale valime. Sageli see nii ongi. Head sõbrad aitavad raskeid aegu üle elada, rõõmustavad meie õnnestumiste üle ja kuulavad ära ka siis, kui meil ei ole midagi ilusat ega rõõmsat rääkida.
Ent elus tuleb ette ka hetki, mil tuleb endale ausalt otsa vaadata ja tunnistada: kõik inimesed, keda me oleme sõpradeks pidanud, ei käitu tegelikult sõpradena.
See arusaamine võib teha väga haiget.
Paljud inimesed jõuavad pärast 35. eluaastat tõdemuseni, et tõelisi sõpru ei olegi nii palju, kui nad varem arvasid. Nooremana tundub sõpruskond sageli suurem. On ühised peod, sünnipäevad, väljas käimised, jutud ja lubadused, et ollakse alati teineteise jaoks olemas.
Aga elu paneb suhted proovile just siis, kui kõik ei ole enam kerge.
Maarika, 42, otsustas hiljuti lõpetada suhtlemise osade inimestega, keda ta oli kaua oma sõpradeks pidanud. Mitte sellepärast, et nad oleksid talle täiesti ükskõikseks muutunud, vaid sellepärast, et ta ei jaksanud enam tunda, nagu oleks sõprus ainult tema õlgadel.
„Mina olin alati olemas, aga kui minul oli raske, ei olnud kedagi“
Maarika sõnul olid nende suhted alguses väga head. Nad käisid koos väljas, tähistasid sünnipäevi, naersid, jagasid igapäevaseid muresid ja lubasid üksteisele, et sõprus jääb püsima.
Maarika ise võttis seda kõike tõsiselt.
Kui kellelgi oli raske, oli tema olemas. Ta kuulas, aitas, otsis lahendusi ja leidis alati aega. Kui keegi vajas transporti, nõu, tuge või lihtsalt inimest, kellele südant puistata, püüdis Maarika kohal olla.
Ta uskus, et sõprus tähendabki seda: vahel annad sina rohkem, vahel teine. Aga lõpuks on suhe tasakaalus.
Aja jooksul hakkas Maarika aga märkama, et tasakaalu ei ole.
Kui temal tekkisid probleemid, jäi ta sageli üksi. Kui tema vajas abi, olid teistel alati mingid põhjused, miks nad ei saanud tulla, kuulata või isegi vastata.
Ühel oli liiga kiire.
Teisel oli halb päev.
Kolmas lubas tagasi helistada, aga ei helistanud.
Neljas vastas alles mitu päeva hiljem, justkui midagi polekski juhtunud.
Maarika hakkas tundma, et tema roll selles sõpruskonnas oli olla alati tugev, kättesaadav ja mõistev. Aga kui tema ise vajas mõistmist, ei olnud kedagi.
Õhtud, mil üksindus tegi kõige rohkem haiget
Kõige raskemad olid Maarika jaoks õhtud pärast pikka tööpäeva. Just siis, kui päevane sagimine vaiksemaks jäi, tuli üksindus eriti teravalt esile.
Ta ei oodanud palju. Mõnikord oleks piisanud ühest sõnumist. Küsimusest: „Kuidas sul päriselt läheb?“ Või kasvõi sellest, et keegi oleks märganud, et ta ei ole enam endine.
Aga sõbrad ei teadnud isegi, millega Maarika tegelikult maadleb.
Nad rääkisid talle oma muredest, oma plaanidest, oma suhetest ja tegemistest. Maarika kuulas. Nagu alati. Ta oli harjunud olema see inimene, kelle juurde tullakse siis, kui on vaja end tühjaks rääkida.
Ent tema enda valu jäi kuidagi nähtamatuks.
Mida rohkem aega möödus, seda enam tundis Maarika, et ta ei taha enam olla ainult teiste emotsionaalne prügikast. Ta ei tahtnud olla see, kes annab, annab ja annab, kuni tal endal midagi järele ei jää.
Otsustav hetk saabus siis, kui Maarika ema haigeks jäi
Tõeline murdepunkt tuli siis, kui Maarika ema haigeks jäi.
See oli Maarika jaoks väga raske aeg. Ta tundis hirmu, väsimust ja abitust. Tal oli vaja kedagi, kellele lihtsalt rääkida. Mitte tingimata nõu saada, mitte lahendusi, vaid tunda, et keegi on tema kõrval.
Ühel päeval läks ta ühe sõbraga välja sööma. Maarika lootis, et saab lõpuks oma murest rääkida. Ta rääkiski. Ta avas end ja ütles, kui raske tal on.
Sõber kuulas teda vaid natuke. Siis hakkas rääkima oma puhkuseplaanidest.
See hetk tegi Maarikale väga haiget.
Mitte sellepärast, et sõbral ei oleks tohtinud olla oma rõõme või plaane. Muidugi tohtis. Aga Maarika tundis, et tema valu lükati kõrvale. Justkui see oleks olnud ebamugav teema, millest on parem kiiresti mööda minna.
Sel hetkel jõudis Maarikale kohale midagi väga valusat: need inimesed olid olemas siis, kui neil endal oli midagi vaja. Aga kui tema vajas tuge, ei osanud või ei tahtnud nad tema jaoks kohal olla.
„Ma ei jookse enam appi iga kord, kui mind kutsutakse“
Pärast seda hakkas Maarika oma suhteid teise pilguga vaatama.
Ta mõistis, et ei taha enam olla inimene, kes alati reageerib kohe, kui keegi teda vajab, samal ajal kui tema enda vajadused jäävad korduvaks teisejärguliseks teemaks.
Otsus ei tulnud kergelt. Maarika ei tahtnud kedagi vihata ega süüdistada. Ta ei tahtnud teha draamat ega suuri lahkumiskõnesid. Ta tahtis lihtsalt tagasi saada oma rahu.
Ta otsustas lõpetada pideva pingutamise.
Ta ei helistanud enam esimesena.
Ta ei saatnud enam sõnumeid.
Ta ei pakkunud enam kokkusaamisi välja.
Ta ei organiseerinud enam teiste eest plaane.
Ta ei olnud enam automaatselt olemas iga kord, kui keegi teda vajas.
Ja siis sai ta aru millestki veel valusamast.
Need inimesed ei märganudki eriti, et Maarika oli eemale tõmbunud.
Vaikus, mis ütles rohkem kui sõnad
Kui Maarika lõpetas pingutamise, jäi suhtlus peaaegu täielikult soiku. See oli tema jaoks valus, aga samas ka väga selge vastus.
Ta oli lootnud, et keegi märkab. Et keegi küsib, kas temaga on kõik korras. Et keegi tunneb puudust. Et vähemalt üks neist inimestest saab aru, et Maarika ei ole enam samamoodi kohal.
Aga seda ei juhtunud.
See vaikus tegi haiget, sest see näitas talle, kui palju oli ta ise neid suhteid üleval hoidnud. Ta sai aru, et mõni sõprus püsis ainult sellepärast, et tema andis kogu aeg rohkem.
Samas oli selles vaikuses ka midagi vabastavat.
Maarika ei pidanud enam endale valetama, et kõik on hästi. Ta ei pidanud enam otsima vabandusi inimestele, kes tema jaoks tegelikult aega ei leidnud. Ta ei pidanud enam tõestama oma väärtust inimestele, kes võtsid tema kohalolu iseenesestmõistetavana.
Üksindus teeb haiget, aga eneseväärikus jääb alles
Maarika ei ütle, et tal oleks nüüd kergem.
Ta tunnistab ausalt, et üksindus teeb ikka veel haiget. Mõnikord tunneb ta tühjust, mida ei ole lihtne täita. On hetki, mil ta tahaks kellelegi helistada, aga siis meenub, miks ta üldse eemale astus.
Samas on temas nüüd rohkem rahu.
Ta ei suru end enam kellelegi peale. Ta ei oota telefon käes, kas keegi lõpuks vastab. Ta ei püüa enam sobituda seltskonda, kus tema valu ruumi ei saanud.
Ta on aru saanud, et üksindus on valus, aga veel valusam on olla inimeste keskel ja tunda end ikkagi nähtamatuna.
Maarika jaoks oli see otsus eneseväärikuse küsimus. Ta ei tahtnud enam olla varuvariant, kuulaja või abistaja, kelle poole pöördutakse ainult siis, kui kellelgi on vaja tuge.
Sõprus peab olema vastastikune
Maarika uskus kaua, et suhte hoidmine sõltub vähemalt osaliselt temast. Ta arvas, et kui tema pingutab piisavalt, püsib sõprus tugevana.
Nüüd saab ta aru, et see oli ainult pool tõde.
Jah, sõprust tuleb hoida. Aga seda ei saa teha ainult üks inimene. Kui üks alati helistab ja teine ainult vastab, kui viitsib, ei ole see tasakaalus. Kui üks kuulab kõiki muresid, aga tema enda valust minnakse mööda, ei ole see sõprus turvaline.
Igas suhtes peab olema liikumine mõlemas suunas.
Sõber ei pea olema kogu aeg kättesaadav. Kõigil on oma elu, oma kohustused ja oma väsimus. Aga tõeline sõber ei kao järjepidevalt just siis, kui sul on raske. Ta võib olla hõivatud, aga ta leiab viisi näidata, et sa oled talle oluline.
Maarika mõistis, et sõprus ei tähenda ainult ühiseid nalju ja sünnipäevi. Sõprus selgub tihti hoopis siis, kui elu enam ilus ei ole.
Piiride seadmine ei ole julmus
Edaspidi tahab Maarika oma suhetes olla tähelepanelikum. Ta ei taha muutuda külmaks ega umbusklikuks, kuid ta ei taha ka enam jagada oma energiat inimestele, kes seda ainult võtavad.
Ta õpib piire seadma.
See tähendab, et ta ei vasta enam alati kohe, kui keegi teda vajab, kui tema enda jõuvarud on tühjad. Ta ei ütle jah ainult selleks, et teisele mitte pettumust valmistada. Ta ei jookse appi inimestele, kes tema jaoks kunagi aega ei leia.
Piiride seadmine ei tähenda, et inimene oleks halb või isekas.
Mõnikord tähendab see lihtsalt seda, et ta on lõpuks aru saanud: ka tema tunded loevad.
Maarika otsib nüüd päris lähedust, mitte lihtsalt tuttavaid
Maarika ei ole sõprusele ust kinni pannud. Vastupidi. Ta usub endiselt, et head sõbrad on elus väga olulised.
Aga nüüd teab ta paremini, millist sõprust ta vajab.
Ta tahab enda kõrvale inimesi, kes oskavad kuulata, mitte ainult rääkida. Inimesi, kes rõõmustavad temaga koos, aga ei kao siis, kui tal on raske. Inimesi, kes ei võta tema headust enesestmõistetavana.
Selliseid suhteid ei teki üleöö. Maarika teab seda. Tugev sõprus vajab aega, usaldust ja järjepidevust. Aga ta on valmis ootama pigem päris sidemeid kui hoidma kinni suhetest, mis teda tühjaks teevad.
Kas ka sinu elus on olnud selliseid sõpru?
Maarika usub, et ta ei ole ainus, kes on midagi sellist läbi elanud.
Paljudel inimestel on olnud sõpru, kes on kohal ainult rõõmsatel hetkedel. Nad tulevad sünnipäevale, jagavad lõbusaid jutte ja naudivad seltskonda, aga kaovad siis, kui elu muutub raskeks.
Võib-olla oled ka sina tundnud, et sinu mured ei huvita neid, keda sina oled alati kuulanud. Võib-olla oled sinagi avastanud, et mõni inimene otsib sind üles ainult siis, kui tal endal midagi vaja on.
Selline äratundmine on valus. Aga vahel on see vajalik.
Mõnikord tuleb oma elus teha suurpuhastus mitte selleks, et kedagi karistada, vaid selleks, et hoida oma hingerahu.
Maarika loodab, et teised jagavad talle oma kogemusi ja nõuandeid. Kuidas aru saada, millal sõprus on muutunud ühepoolseks? Kuidas eemalduda inimestest, kes teevad haiget, ilma et süütunne sind tagasi tõmbaks? Ja kuidas leida uuesti inimesi, kelle kõrval ei pea oma valu peitma?
Lühike kokkuvõte artikli lõppu
42-aastane Maarika otsustas eemalduda osadest sõpradest, sest tundis, et suhted olid muutunud ühepoolseks. Tema oli alati teiste jaoks olemas, kuid kui tal endal oli raske, ei leidnud sõbrad aega ega tähelepanu. Kuigi üksindus teeb talle haiget, tunneb Maarika, et piiride seadmine oli vajalik, et hoida oma hingerahu ja eneseväärikust.
Kristi
Kristi on Kodused lood lehe haldaja. Ta kirjutab kodu, pere ja igapäevaelu teemadel, tuues lugejateni praktilisi nõuandeid ja inspiratsiooni.
Kommentaare ei ole