11 lauset, mida me kõik oleme kuulnud ja mis teevad rohkem haiget, kui arvata võiks

  11 väga tüütut lauset, mida me kõik oleme vähemalt korra elus kuulnud Mõned laused tunduvad esmapilgul täiesti tav...

 

11 väga tüütut lauset, mida me kõik oleme vähemalt korra elus kuulnud

Mõned laused tunduvad esmapilgul täiesti tavalised. Neid öeldakse sageli kiirustades, harjumusest või isegi enda meelest aususe nimel. Ometi võivad need teisele inimesele mõjuda halvustavalt, teha haiget või lõpetada vestluse.

foto : Canva

  

Autor: Kristi · Kodused lood

Mõnikord piisab ühest lausest, et teisele haiget teha või vestlus hetkega lõpetada. On lauseid, mida öeldakse sageli täiesti automaatselt, justkui möödaminnes, aga mis mõjuvad ometi ärritavalt, halvustavalt või jätavad suhu mõru maigu.

Mõned igapäevased väljendid tunduvad esmapilgul süütud, kuid tegelikult võivad need vestluse täiesti ära rikkuda. 

 

„Ma lihtsalt ütlen tõtt.”

See lause kõlab nagu aususe kaitsekilp. Justkui inimene tahaks öelda: „Mina olen lihtsalt otsekohene.” Tegelikult kasutatakse seda sageli ettekäändena, et öelda midagi haavavat ilma selle eest vastutust võtmata.

Tõde ei ole vabandus taktitundetuseks. Sageli ei ole tegemist mitte objektiivse tõega, vaid lihtsalt karmi arvamusega, mis on esitatud faktina. 

 

„Ei, see on võimatu.”

See on lause, mis sulgeb ukse enne, kui vestlus on üldse alanud. Sellise jäiga vastuse taga võib peituda hirm, sisemine takistus või lihtsalt soov mitte üldse arutada.

Mõnikord ei ole „see on võimatu” mitte mõistlik hinnang olukorrale, vaid kaitsemehhanism. Inimene eelistab kohe ära öelda, et mitte riskida muutuse või ebamugavusega. 

 

„Ma ei taha ebaviisakas olla, aga…”

Tavaliselt tähendab see: „Ma olen kohe ebaviisakas, aga püüan end ette vabandada.”

See näiliselt viisakas sissejuhatus varjab sageli hoolimatust. Kui inimene teab juba enne rääkimist, et tema sõnad võivad mõjuda ebaviisakalt, siis tasuks võib-olla mõelda, kas neid üldse peaks nii ütlema. 

 

 

 

„Minu ajal oli palju raskem.”

See on lause, mis kustutab empaatia peaaegu kohe. Selle asemel et teise inimese valu kuulata, muudetakse vestlus kannatuste võistluseks.

See, et kellelgi teisel oli kunagi raske, ei tee praeguse inimese muret olematuks. Valu võrdlemine ei aita kedagi — see lihtsalt vähendab teise kogemust. 

 

„Miks sa sellest lihtsalt lahti ei lase? Unusta ära”

Selline lause alahindab sisemisi võitlusi, kiindumust, valu ja keerulisi tundeid. Kui inimesel oleks nii lihtne lahti lasta, oleks ta seda ilmselt juba teinud.

See võib panna inimese tundma, et ta on nõrk või saamatu, sest ta ei suuda oma tunnetest lihtsalt üle olla. Tegelikult vajavad mõned asjad aega, mõistmist ja turvalist ruumi, mitte käsku „lase lahti”. 

 

„Ära võta seda halvasti, aga....”

Sellele järgneb peaaegu alati midagi, mida on väga lihtne halvasti võtta.

See lause püüab justkui vastutuse kuulaja peale lükata: kui sa nüüd haiget saad, siis on see sinu probleem, sest sind ju hoiatati. Aga rääkija ei saa otsustada, kuidas teine inimene tema sõnu tunneb. 

 

„Ma olen lihtsalt otsekohene.”

Selle lause taha peidetakse sageli filtreerimata karmust. Otsekohesus on väärtuslik, aga see ei anna õigust olla haavav.

Ausus ei pea olema jõhker. Kõike, mis pähe tuleb, ei pea kohe välja ütlema. Ja iga tõde ei pea olema serveeritud viisil, mis teise inimese väiksemaks teeb. 

 

 

 

„Anna andeks, aga mul pole vaja vabandada.”

Kui inimene alustab lauset öeldes "anna andeks, aga", et siis öelda, et ta tegelikult ei kahetse midagi, ei mõju see siiralt.

See on pigem viis hoida kontroll enda käes ja vältida vastutust. Selline „vabandus” ei paranda midagi, vaid võib teise inimese veel rohkem ärritada. 

 

„Rahune maha.”

Vähe on lauseid, mis suudaksid ärritunud inimest veel rohkem ärritada.

„Rahune maha” mõjub sageli alandavalt ja lapsikustavalt. Kui tahad kedagi päriselt rahustada, siis kuula teda kõigepealt. Ära hakka talle ette kirjutama, kuidas ta peaks tundma või käituma. 

 

„Sul on siis vist päris tore.”

Pealtnäha võib see kõlada sõbraliku märkusena, aga sageli on selles peidus kadedus, iroonia või isegi väike põlgus.

Toon ütleb selliste lausete puhul rohkem kui sõnad ise. Inimene võib justkui midagi neutraalset öelda, kuid teine tajub väga hästi, kui selle taga on torge. 

 

 

 

„Sest mina ütlesin nii.”

See lause ei selgita midagi. See ei ava vestlust ega aita teisel inimesel mõista, miks midagi peab nii olema.

See on puhas autoriteedi näitamine. Vestlus lõpetatakse jõuga, mitte põhjendusega. Sageli kasutatakse seda siis, kui inimesel puuduvad argumendid või ta ei taha neid üldse otsida. 

 

Miks need laused nii ärritavad?

Enamik neist väljenditest ei mõju halvasti ainult sõnade pärast, vaid sellepärast, mida nad teevad: nad vähendavad teise inimese tundeid, sulgevad vestluse, peidavad ebaviisakuse aususe taha või võtavad rääkijalt vastutuse ära.

Sõnad ei pea alati olema täiuslikud. Aga kui tahame teisega päriselt suhelda, tasub vahel enne mõelda: kas see, mida ma ütlen, aitab vestlust edasi või teeb inimese lihtsalt väiksemaks?

Kristi

Kristi on Kodused lood lehe haldaja. Ta kirjutab kodu, pere ja igapäevaelu teemadel, tuues lugejateni praktilisi nõuandeid ja inspiratsiooni.