Naeratav depressioon foto : Canva ...
Naeratav depressioon
.png)
|
| foto : Canva |
Sageli räägitakse nn
naeratavast depressioonist, et
kirjeldada depressiooni, mida ei ole esmapilgul näha.
„Välimust ei tasu uskuda,“ hoiatavad psühhiaatrid „Naeratuse taga võib
peituda väga sügav emotsionaalne kannatus.“
Mida tähendab „naeratav depressioon“? Kas tegemist on ametlikult tunnustatud vaimse tervise häirega?
Väljend naeratav depressioon ei tähista eraldi diagnoosi. See ei ole konkreetne depressioonivorm. Küll aga on tegu nähtusega, mis pole sugugi haruldane, kuigi seda ei saa täpselt mõõta.
Elu jooksul kogeb depressiivset episoodi umbes iga neljas kuni viies
inimene. Osa neist suudab väliselt jätta rõõmsa ja toimeka mulje.
Oluline on mõista, et vastupidiselt levinud arvamusele ei kaasne
depressiooniga alati kindlad sümptomid, nagu aeglasem rütm, pidev väsimus,
raskused igapäevatoimingutega või kurb ilme.
Inimene võib pealtnäha tunduda rõõmus ja naeratav, kuid kogeda samal ajal tugevaid depressiivseid sümptomeid ja sügavat sisemist kannatust. Sellisel juhul väljendub depressioon teistmoodi – sageli võib rääkida nn ebatüüpilisest depressioonist, mille puhul tunded on alla surutud ja inimene katsub hoida „normaalset“ fassaadi. Naeratus toimib justkui maskina, kuid ei peegelda tegelikku vaimset seisundit.
Kas selline varjamine on teadlik või alateadlik?
See võib olla mõlemat. Sümptomite varjamine võib toimuda alateadlikult,
kuid sageli mängivad rolli ka sotsiaalsed ja kultuurilised ootused.
Näiteks võivad mõnel mehel maskuliinsusega seotud hoiakud – „ära näita
nõrkust“, „kanna välja“ – soodustada väliselt hakkamasaava mulje hoidmist
ka depressiooni korral.
Teine olukord on see, et inimene ei luba endal teadlikult depressiooni olemasolu tunnistada. Ta võib ise mõtelda, et temaga midagi sellist ei saa juhtuda või et see ei ole võimalik või siis hoopis veenda end, et tal pole õigust end halvasti tunda – eriti siis, kui elu näib objektiivselt korras olevat. Tihti arvatakse eksklikult, et depressioon peab alati olema seotud konkreetse halva sündmusega ja kui kõik justkui sujub ning on korras, siis ei peaks inimene ka end halvasti tundma. See ei vasta tõele.
Kas põhjuseks võib olla ka inimese iseloom?
Võimalik, kuid tähtis on mõista, et depressioon ei tähenda alati kurbust. Depressiooni keskmes ei ole niivõrd kurvameelsus kui see, et inimene ei tunne enam mitte mingisugust rõõmu ning psühhomotoorne aeglustumine – tunne, et mõtlemine ja tegutsemine käivad justkui aegluubis.
Elu tundub maitsetu, värvitu, hallides või mustades toonides. Sellega kaasnevad sageli huvipuudus, ülitundlikkus, ärevus, unehäired ja muud sümptomid, mis moodustavad depressiooni tervikpildi, kuid ei väljendu otseselt kurbusena.
Paljud inimesed püüavad end ka kaitsta teiste hinnangu eest või vältida „nõrga inimese“ silti ning varjavad oma tundeid. See emotsionaalne varjamine väljendub sageli naeratuses.
Vastuvõtul näevad psühholoogid tihti, kuidas see mask hakkab murenema: patsient naeratab, kuid ta silmades on pisarad. See näitab, kui raske on seda fassaadi üleval hoida. See ei ole haruldane nähtus, vaid peegeldab depressiooni keerulist väljendumist.
Milliseid märke saab selle maski taga siiski märgata?
Depressiooni äratundmine ei ole alati kiire ega lihtne ning võib avalduda väga erinevalt. Mõned märgid tekivad tasapisi: inimene tunneb, et pole enam endine, ta sööb vähem, kaotab kaalu, magab halvasti, muutub ärevamaks, tõmbub endasse või tekivad tal enesetapumõtted – kuigi pealtnäha on kõik „korras“.
Kui veidi sügavamale vaadata, hakkavad need märgid välja joonistuma. Tavaliselt on tegu märkide kuhjumisega, mis aja jooksul ei kao.
Sageli püüavad suure sisemise kannatusega inimesed oma sümptomeid ratsionaliseerida või pisendada. Nende jaoks tähendab ütlus „olen depressioonis“ justkui nõrkuse või tahtejõu puudumise tunnistamist. Mõned väldivad seda ka seetõttu, et ei taha alustada psühhiaatrilist ravi, psühhoteraapiat ega võtta antidepressante.
Kas eriti haavatavad on nn lõpuni pingutavad inimesed?
Paradoksaalsel kombel küll. Need on inimesed, kes jätavad igapäevaelus väga tugeva mulje, töötavad palju, liiguvad edasi iga hinna eest ja suudavad fassaadi väga kaua hoida. See vastupidavus võib aga viia järsu kurnatuseni – mõnikord isegi kokkuvarisemise või enesetapuni. Enesetapp on üks depressiooniga seotud suurimaid riske.
Need inimesed on haavatavamad ka seetõttu, et neil on raske märgata psühholoogilisi ohumärke. Nad kas ei näe neid, ignoreerivad neid või keelavad endal neid tunnistada, veendes end, et „üldiselt on ju kõik hästi“ ja kaebamiseks pole põhjust.
Positiivsed sündmused võivad nende meeleolu ajutiselt parandada, kuid mõju jääb lühiajaliseks.
Kuidas saab aidata psühhiaater? Ja lähedased?
Sellises olukorras on nii spetsialisti kui ka lähedaste roll avada vestlus. Kui öelda otse, et sa ei tunne end hästi, sa pead abi otsima, siis sellest ei ole kasu.
Palju parem on rääkida oma tähelepanekutest:
„Mulle tundub, et sa oled viimasel ajal kuidagi eemalolev,“
„Ma olen märganud, et sa magad halvast,“
„Sa paistad murelikum kui varem,“
„Ma nägin seda – mida sina arvad?“
Selline sõnastus kutsub dialoogile ja võib aidata inimesel hakata oma kannatusest rääkima.
Samuti on oluline teada, et depressioon ei tähenda alati ravimite võtmist. Kergemate ja mõõdukate depressioonide puhul on esmane soovitus sageli psühhoteraapia, mis annab häid tulemusi.
Kommentaare ei ole