Kas sina usud, et asjadel ja esemetel on hing? ...
Kas sina usud, et asjadel ja esemetel on hing?
.png)
foto : Canva
.png)
Meid ümbritsevad esemed räägivad rohkem, kui esmapilgul arvata oskame. Mõni tass, mõni vana laudlinik või mõni kulunud foto — igaüks neist kannab endas killukest meie minevikku. Nad hoiavad mälestusi, mis kinnistavad olulisi hetki, inimesi ja tundeid. Mõned esemed on meile nii kallid, et paneme need sahtlisse või klaasvitriini, justkui kaitseks. Neisse on jäänud midagi meist endist.
Asjadel ei ole omaette elu, kui me neile seda just ei anna. Ühe inimese jaoks on mõni ese tähtsusetu, teisele aga hindamatu. Ese saab tähenduse alles siis, kui me seda oma südamega puudutame — ja just nii tekibki tunne, nagu oleks asjadel hing. Nad kannavad endas mälestusi, rõõme, kaotusi ja hetki, mis on meist läbi käinud.
Ehted — killuke ajalugu, mis liigub põlvest põlve
Palju ehted antakse edasi peres põlvest põlve. Just seepärast arvatakse, et need võivad tuua kaasa nii õnne kui ka raskusi. Ehted, mida on kandnud mitu põlvkonda, võtavad endasse tundeid, lugusid ja elukogemusi. Kuigi nad on vaiksed ja liikumatud, võib tunduda, et nad mõjutavad meie elu rohkem, kui me arvata oskame.
Mõnikord võivad esemed töötada justkui „meie vastu“. Auto, mis ei käivitu täpselt siis, kui kõige kiiremini vaja oleks; kell, mis jääb seisma just enne tähtsat kohtumist. Alles siis, kui mõni asi katki läheb või kaduma läheb, tajume tegelikult, kui oluline see meile oli.
Mälu — ese kui tagasihoidlik jutustaja
Asjad hoiavad mälestusi, mis muidu ajapikku tuhmuksid. Kui võtame kapist välja vanaema serviisi mõne tähtsa sündmuse puhul, tekib tunne, nagu oleks ta hetkeks meiega. Iga ese on seotud mingi inimese, olukorra või emotsiooniga — seetõttu ei tasu nendest lihtsalt juhuslikult loobuda.
Kui otsustad mõnest esemest lahku minna, tee seda austusega. Paki see õrnalt ära, mitte ära viska seda hooletult prügi hulka. Esemed on täis ootusi, tundeid ja lugusid. Nad väärivad lahkumist sama väärikalt nagu saabumist.
Vanadel esemetel on oma energia
Antiikesemetega kaasneb sageli eriline aura. Nad räägivad meie esivanematest, nende rõõmudest ja muredest, õnnest ja ebaõnnest. Mõni ese toob majja soojust ja headust, teine võib aga kanda endas rahutust või raskust, mis ei kuulu enam meie ellu.
On inimesi, kes on tundnud, et mõni ese justkui „jälgib“ neid — tekitab pinget, levitab halba energiat või seostub seletamatute juhtumitega. Mõnikord piisab sellest, kui ese kodust välja viiakse, et rahu tagasi tuleks. Teinekord on antiigipoest ostetud vana mööbliese toonud kaasa energiakoorma, mis pärineb täiesti tundmatutest inimestest ja nende elust.
Charlotte lugu
Charlotte kaotas oma ema, kui ta oli vaid 14-aastane. Kui ta koos sõpradega ema kodu korrastas, leidis ta kotitäie kassettsalvestisi. Talle meenus, et ema oli mõnda aega lindistanud oma mõtteid ja mälestusi — rääkinud elust, lastest, tunnetest. Charlotte pani need kassettid kõrvale, teades, kui väärtuslikud need on, kuid ta polnud veel valmis neid kuulama.
Neli aastat hiljem avas ta karbi ja otsustas kuulata. Ta tahtis teada, milline oli tema ema tegelikult olnud, millest ta mõtles, milline elu tal enne laste sündi oli. Need lindid said tema jaoks aardeks — otsekui aknaks minevikku, mis aitas mõista iseennast ja ema.
Iga kord, kui elu muutub raskeks, paneb Charlotte mängima ühe neist salvestistest. Ja läbi krabiseva lindi räägib temaga ema — nii nagu oleks ta endiselt siin.
Kommentaare ei ole