Elu üksi ei tähenda üksindust: tõeline rahu tuleb siis, kui tunned oma väärtust

  Ma ei taha ükskõik keda oma ellu   ...

 

Ma ei taha ükskõik keda oma ellu

 

foto : Canva

Ma ei ole kibestunud ega pettunud elus. Ma ei pea end halvaks inimeseks. Aga üha selgemini tajun, et iseendaga saan ma kõige paremini hakkama.

Ma ei soovi oma ellu kedagi juhuslikku.

Mul on vahel lausa hea olla omaette — rahulikult, ilma kiirustamata ja ilma kellegi ootusteta. Samal ajal loodan siiski, et ühel päeval jõuab minu ellu inimene, kes sobib mulle päriselt. Seni, kuni seda pole juhtunud, eelistan ma enda seltskonda.

Ma ei taha enam kunagi end tagasi hoida ega leppida inimesega, kes mind ei vääri. Ma tunnen oma väärtust. Ja ma näen üsna kiiresti ära, millise inimesega mul tegu on.

Ma tunnen ära need, kes püüavad mind ära kasutada — olgu see siis tähelepanu, mugavuse või millegi muu pärast. Sellised pinnapealsed suhted ei kõneta mind. Ma tahan usaldust, avatust ja ausaid tundeid. Ja kuni seda ei ole, on minu parim kaaslane... mina ise.

 

 

Mul on omad rutiinid ja väikesed rõõmud, mis on ajapikku armsaks saanud. Pikad õhtud, mõtlikud jalutuskäigud, söögitegemine just selle järgi, mille järele isu on. Muusika, mis mängib valjemini, kui peaks, ja tantsupaus keset elutuba — ainult minu jaoks. Ma isegi naeratan üksi olles. Ja mitte sellepärast, et peaksin, vaid sellepärast, et mul on hea.

Ma ei vaja kedagi selleks, et mitte üksi olla.

Ma ei taha, et mind viiakse kinno lihtsalt seetõttu, et nii „peaks“. Ma lähen siis, kui tahan. Ma ei vaja päästjat, seltsilist ega tühje sõnu. Mulle meeldib mu kodu, mu rütm ja mu rahu. Ja tõepoolest — ma saan endaga hästi läbi.

On suur vahe, kas olla üksi või olla üksildane.
Mina olen üksi, aga ma ei ole üksildane.

Mul on oma elu, oma töö, oma eesmärgid. Mul on sõbrad, kes hoolivad, ja lähedased, kes on alati olemas. Ma olen seni hakkama saanud ja tulen toime ka edasi. Ja mis kõige tähtsam — ma armastan iseennast. See on vundament, mille peale kõik muu ehitatakse.

 

 

Ma hindan enda seltskonda, sest ma tunnen ennast.
Tean, mis mulle meeldib.
Tean, mille poole ma püüdlen.
Tean, millesse ma usun.
Ja tean ka seda, millist armastust ma ootan.

Seega — kui ma olen praegu vallaline, siis nii ongi. See ei ole probleem ega puudus. See on etapp, mis mulle sobib seni, kuni elu muud toob.

Ma ei taha ükskõik keda.

Ma ootan inimest, kes oskab näha ja hinnata seda, kes ma olen.
Kes on lojaalne.
Kes on põhimõttekindel.
Kes julgeb armastada päriselt.
Ja kelle süda on hea.

Sellist inimest ei kiirustades ei leia. Ja mina ei kiirusta.