Stockholmi sündroom: miks me jääme nende juurde, kes meile ikka ja jälle haiget teevad Fot...

 

Stockholmi sündroom: miks me jääme nende juurde, kes meile ikka ja jälle haiget teevad

Foto: Canva

Moraalne masohhism – ehk suhe inimesega, kes teeb sulle haiget ja muudab su elu raskeks – on kõrvalvaatajatele sageli arusaamatu. Miks jäävad inimesed suhetesse, mis neid hävitavad? Kas see on armastus, truudus või midagi palju sügavamalt psühholoogilist?

Üks ütlus ütleb: „Me teeme haiget neile, keda armastame.“ Aga vahel unustame lisada – „Ja me armastame ka neid, kes meile haiget teevad.“ Just see paradoks kirjeldab kõige paremini Stockholmi sündroomi – nähtust, kus inimene tunneb kiindumust või tänulikkust oma väärkohtleja vastu.

Kuidas sündroom sai oma nime

1973. aasta augustis põgenes Stockholmi vanglast Jan Erik Olsson, kes üritas röövida panka Norrmalmstorgi kvartalis. Politsei sekkus kiiresti ning mees võttis pantvangiks neli pangaametnikku, keda hoidis kinni kuus päeva. Kui pantvangid lõpuks vabastati, juhtus midagi üllatavat – ükski neist ei andnud oma vangistaja vastu tunnistust. Nad kaitsesid teda, maksid kinni tema advokaaditasud ja külastasid teda isegi vanglas.

Käitumine pani psühholooge, sh Frank Ochbergit, sündmust uurima. Pantvangid olid vangistuse ajal täielikult sõltuvad röövijast – isegi tualetti sai vaid tema loal. Kui mees end välja andis ja nad ellu jäid, tekkis ohvrites tänulikkus mitte selle eest, mida ta tegi, vaid selle eest, mida ta ei teinud. See on Stockholmi sündroomi tuum. 

 

 

Stockholmi sündroom igapäevaelus

Sarnast mustrit näeme ka tavalistes suhetes: inimene, kes armastab vägivaldset partnerit; laps, kes kaitseb kuritahtlikku vanemat; töötaja, kes imetleb oma türannist ülemust; sportlane, kes allub domineerivale treenerile. Kui vägivald või alandus kordub, hakkab ohver väärkohtlejat õigustama – „ta ei tahtnud pahasti“, „tal on raske minevik“, „ta muutub peagi“.

Ka töösuhetes on seda nähtud: kui lahkumine on keeruline (rahaline sõltuvus, tööpuudus), hakatakse toksilist juhti idealiseerima ja tema käitumisele vabandusi leidma – täpselt nagu vägivaldses paarisuhtes.

Manipulaator kui „ohver“

Manipuleerijad esitavad end tihti kannatajana – räägivad raskest lapsepõlvest, haigusest või vaesusest, et võita kaastunnet ja õigustada oma käitumist. Ohver hakkab uskuma ja lõpuks vabandab nende eest.

Katie lugu: „Ta karjus mu peale, solvas mind ja hirmutas. Ma ütlesin endale, et see on alkoholi süü. Ta on bipolaarne. Ma tahtsin teda aidata. Aga mu terapeut ütles otse: see pole vabandus.“

Isegi pärast lahkuminekut oli Katie hämmelduses: kuidas haritud, tugev naine võis nii kaua jääda? See on Stockholmi sündroomi olemus – tunne, et armastad inimest, kes sulle haiget teeb. 

 

 

Miks me õigustame vägivalda

Mõnes suhtes peitub varjatud „hullumeelsus“, mis paneb partnerid üksteise destruktiivset käitumist taluma. See pole armastus, mis hoiab, vaid hirm, sõltuvus ja väärarusaam, et „armastuse nimel peab kannatama“. Paljud on kasvatatud leplikkusele: „lahku ei tohi minna“, „peab pingutama“, „harju teise puudustega“. Nii muutub ohvri roll normiks.

Hirm üksinduse ja vastutuse ees

Sageli ei lahkuta mitte ainult partneri hirmu, vaid ka üksinduse kartuse tõttu. Mõni kardab, et partner teeb endale midagi, ja usub, et just tema suudab teise „päästa“ – kuid aidata saab ainult see, kes tahab ise muutuda. Vaikimise hind on kõrge: ärevus, unehäired, tervisemured.

Katie ärkas täielikult siis, kui partner lõi metalllabidaga autoakna katki ajal, mil naine autos istus. See oli murdepunkt. „Kui oled sees, ei näe sa piiri. Tahad uskuda ja annad veel ühe võimaluse,“ ütleb ta. 

 

 

Kuidas sellest pääseda

• Ära otsi vabandusi. Armastus ei tee haiget. Kui sind alandatakse, kontrollitakse või hirmutatakse, on piir ületatud.
• Otsi tuge. Räägi lähedastega, pöördu nõustaja või terapeudi poole; kriisitelefonid on olemas, kasuta neid.
• Taasta piirid ja sõltumatus. Finants- ja sotsiaalne iseseisvus annab jõu otsuseid teha.
• Dokumenteeri ja planeeri. Kui lahkumine on ohtlik, tee seda turvaliselt ja samm-sammult.
• Usalda tegusid, mitte sõnu. Muutus on päris siis, kui käitumine muutub järjepidevalt.

Tõeline suhe kasvatab su vabadust ja väärikust – mitte ei võta seda. Sa väärid elu ilma vägivallata.

---