Naine räägib, kuidas ta suhtlusportaalis sai tuttavaks mehega, kes valetas selle kohta, kes ta tegelikult on ...
Naine räägib, kuidas ta suhtlusportaalis sai tuttavaks mehega, kes valetas selle kohta, kes ta tegelikult on
foto : Canva
Kui Jaanika sai Roometiga tuttavaks ühes suhtlusportaalis, hakkas mees talle kohe meeldima. Nad kirjutasid mitu nädalat, enne kui otsustasid kokku saada. Kuid mees ei ilmunud kohale ja naine sai teada, kellega tal tegelikult tegemist oli.
Ma olin 25-aastane, kui ma Roometiga tuttavaks sain. Olin selleks ajaks olnud juba aasta aega vallaline — mu eelmine suhe oli lõppenud, sest tunded olid kadunud ja armastust ei olnud enam. Pärast seda otsustasin võtta väikese pausi ja pühendada aega iseendale. Samal ajal kolasin siiski erinevates suhtlusportaalides ja nii ma Roometi otsa sattusingi.
Roomet meeldis mulle kohe. Ma nägin ta pilte — ta oli pikka kasvu, tumedapäine ja ilus mees. Tema profiil koosnes kahest fotost, millele ma tol hetkel erilist tähelepanu ei pööranud. Esimesel pildil oli ta looduses, külje pealt, müts peas. Teisel pildil oli ta otsevaates, päikeseprillid ees ja käes õllepudel. Ma mõtlesin kohe: „Nii kena mees.”
Enda kohta oli ta kirjutanud, et talle meeldib muusika, ta mängib kitarri ja käib pühapäeviti matkamas.
Ma ei teadnud veel, millesse ma ennast mässinud olin
Ta tundus täpselt selline mees, nagu ma otsisin. Me hakkasime kirjutama — ja mitte lihtsalt lühikesi sõnumeid, vaid pikki jutte. Ta jutustas oma elust: kuidas talle meeldivad rohkem inglise rokibändid kui Ameerika omad, kuidas ta joob igal hommikul kell pool kaheksa musta kohvi ilma suhkruta. Sellised väikesed detailid, mis tundusid nii päris ja isiklikud.
Ühel päeval rääkis ta oma õest, kes ootab last, aga kellel on komplikatsioonid. Siis kirjeldas tüli emaga. Me kirjutasime iga päev, ja mida rohkem me rääkisime, seda lähedasemaks me muutusime. Ainus asi, mis mind ühel hetkel imestama pani, oli see, et ta kuidagi ei pakkunud välja kokku saamist.
Ma ei kiirustanud ise ka — mulle meeldis see rahulik kirjutamine. Siis läksin kümneks päevaks reisile. Ka reisil olles suhtlesime pidevalt, ööd ja päevad. Leppisime kokku, et pärast mu tagasitulekut kohtume. Ta isegi pakkus kuupäeva välja.
Saatsime peamiselt sõnumeid. Ma oleksin tahtnud tema Facebooki või Instagrami kontot, aga ta ütles, et tal ei ole ei ühte ega teist. See oli natuke imelik, aga ma ei pööranud sellele tol hetkel liiga suurt tähelepanu.
Kohtumine, mis ei toimunud
Laupäeval kell kolm pidime pargis kokku saama. Mulle meeldis mõte päevakohtumisest — rahulik, turvaline. Ootasin teda kümme minutit. Siis kakskümmend. Siis pool tundi. Helistasin talle — ei vastanud. Kirjutasin — ei vastanud.
Ta lihtsalt ei tulnud.
See oli eriti kummaline, sest paar tundi varem oli ta veel kirjutanud, kui väga ta ootab meie kohtumist. Naljatas selle üle, kas peaks lilli tooma või mitte. Ja nüüd ma istusin seal, üksinda pingi peal, mõeldes kõiki võimalikke versioone sellest, mis temaga juhtuda võis.
Oleks ma teadnud, kuidas asjad tegelikult olid...
„Ma pean sulle midagi üles tunnistama… need ei ole minu pildid.“
Õhtul ta lõpuks kirjutas. Mitte selleks, et vabandada, vaid selleks, et
öelda:
„Ma pean sulle midagi üles tunnistama.”
Mul oli kohe selge, et midagi on valesti.
Siis tuli järgmine sõnum:
„Need ei ole minu pildid.”
See oli täielik šokk. Ma ei saanud aru, miks keegi peab niimoodi tegema — miks mängida kedagi teist?
Ta selgitas, et tal on madal enesehinnang ja ta tahtis „näha, mis juhtub”. Ta väitis, et tahtis testida, kui palju naisi ta nii enda külge meelitada saab, kui kasutab mõne ilusa mehe fotosid.
Ma palusin tal saata päris pildi. Ta saatis. Ja loomulikult ei olnud ta see inimene, kelleks ma teda olin pidanud. Ta ei olnud kole, aga lihtsalt mitte minu maitse. Ja mis kõige olulisem — ta oli mulle kolm nädalat järjest valetanud.
Tema välimus oli isegi teisejärguline. Valetamine ise oli probleem.
Kui ma proovisin talle öelda, et mind häiris eelkõige see petmine, siis ta solvus ja hakkas hoopis mind solvama. Kuigi just tema oli see, kes mind petnud oli.
Ma kustutasin ta numbri. Ma ei tahtnud temaga enam mitte mingit tegemist teha.
Pettumus ja usalduse kadumine
Ma olin väga pettunud. Meil oli tekkinud side, ma olin harjunud temaga iga päev rääkima. Tundus, et sellest võib midagi tulla. Aga kõik põhines valel. Ma ei teadnud enam, kas tal üldse oli õde, kas ta mängis kitarri, kas ta rääkis üldse tõtt. Ma isegi ei uurinud, kas tema nimi on üldse Roomet.
Mul kadus igasugune isu suhtlusportaalides käia. Mul tekkis tunne, et ma olin raisanud oma aega. Et ma ei või kedagi uskuda. Et äkki kõik valetavad.
See oli hirmutav mõte — et ma ei teagi, kellega ma kolm nädalat rääkisin.
Nüüd ma usaldan oma sisetunnet
Aga lõpuks läks nii, et ma ikkagi naasin portaalidesse. Ainult et seekord olin ma ettevaatlik. Ma suhtlesin korraga mitme inimesega, mitte ainult ühega. Kui tunnen, et võiks sobida, siis ma püüan võimalikult kiiresti kokku saada, et näha oma silmaga, kellega mul tegu on.
Ma uurin inimese tausta — kus ta töötab, kas tal on Instagram, kas ta eksisteerib ka päriselus. Ma ei taha enam kunagi niimoodi pettuda.
Huvitaval kombel pakkusid kaks meest Tinderis ise videokõnet, kui ma oma lugu jagasin. Selle peale sain aru — on ka täiesti normaalseid ja toredaid mehi, kes tahavad olla ausad ja avatud.
Mõnikord kohtab suhtlusvõrkudes häid inimesi. Teinekord astud ämbrisse. Minul juhtus paraku viimane — aga ma õppisin sellest palju.
Kommentaare ei ole