„Ma elasin 2 aastat nartsissistiga. Tema oli see, kes mu maha jättis.“ Foto: Canva Niipea, kui Marleen oli Kalmeriga kohtunud, hakkas...
„Ma elasin 2 aastat nartsissistiga. Tema oli see, kes mu maha jättis.“
.png)
Foto: Canva
Niipea, kui Marleen oli Kalmeriga kohtunud, hakkas mees talle meeldima.
„Ma olin 30-aastane, kui haiglas, kus ma töötasin, oli üks üritus korraldatud töötajatele. Kalmer töötas ka arstina nagu minagi ja oli just meie haiglasse suunatud. Me saime kohe omavahel jutule. Selline tunne oli, nagu tunneksin ma seda inimest juba kogu elu. Ta oli selline ilus mees ka — meeldis tegelikult kõigile naistele. No iga päev just ei kohta sellist meest, kes on nii tähelepanelik naiste vastu. Paar päeva hiljem saime jälle juhuslikult kokku ja hakkasimegi suhtlema. Käisime palju väljas, aga elasime kumbki oma katuse all, sest ta oli just oma naisest lahku läinud, kellega ta oli koos elanud üle kümne aasta.
Aga siis ühel päeval ta ikkagi jõudis mingile otsusele ja ütles mulle, et ma olen tema elu armastus ja ta tahab mind, mitte kedagi teist. Ta tõesti meeldis mulle ja ma tundsin end temaga hästi. Algus oli meil väga ilus. Ta tegi kõik, et mul oleks hea — hoolitses minu eest, tõi mulle lilli, tegi kingitusi. Ma tutvustasin teda oma vanematele, kellele ta samuti väga meeldis. Nädalavahetustel käisime ikka kusagil väljas. Minu jaoks oli ta ideaalne mees. Just selline, keda ma vajasin. Tal oli raha, ta oli majanduslikult kindlustatud, minust natuke vanem ja elukogenum. Mida veel tahta?“
Peale suve hakkasid meil asjad allamäge minema. Ta ei olnudki enam nii tore, kui mulle alguses tundus. Ma hakkasin ükshaaval nägema kõiki tema vigu. Aga ükski inimene pole ju puudusteta.
Siis ühel ilusal päeval oli meil esimene kriis. See oli ühel nädalavahetusel, kui me olime sõpradega pubis käinud. Kalmer istus täiesti tõsisena. Teistega suhtles, minust ei teinud väljagi. Katsusin mitu korda uurida, milles asi on, aga ta ei kuulanud mind. Hiljem viis ta mu autoga koju. Ta ei tahtnud sel õhtul rääkida ka — jättiski mu maja ette maha ja sõitis minema.
Ma ei saanud sel ööl üldse magada. Järgmisel päeval ta helistas ja vabandas oma käitumise pärast. Põhjuseks oli see, et ta oli olnud armukade. Ta arvas, et minu ja ühe teise mehe vahel, kellega ma pubis rääkisin, oli midagi. Peale seda oli kõik jälle mitu kuud hästi — kuni ma avasin oma praksise. Mina tahtsin seda tähistada, aga Kalmeri hoiak minu suhtes muutus täielikult. Ta oli eemalolev, ei teinud minust välja ja kui ma küsisin, mis lahti on, ütles ta, et ei taha mu rõõmu ära rikkuda.
Peale seda algasidki suuremad probleemid. Ühel õhtul otsustas ta terve õhtu lihtsalt mitte minuga suhelda. Kui ma peale käisin, siis ta ärritus ja ühel hetkel hakkas karjuma, kui loll ma pidavat olema, ja ta ei saa ise ka aru, miks ta minusuguse inimesega üldse koos on. Läks diivanile magama sellel õhtul. Mina nutsin üksi magamistoas. Oleks, et ta oleks kordagi tulnud vaatama või vabandama — aga ei. Hommikul ütles lihtsalt, et ta oli väsinud, ja läks minema, ilma et oleks kohvigi joonud.
Sellest päevast alates hakkas ta mind kohtlema, nagu ma oleksin loll või ebanormaalne. See ei olnud enam elu. Ta karjus mu peale, alandas mind iga päev. Ma hakkasin ise ka uskuma, et ma olengi selline loll siis.
Kui ma oma sõbrannadele sellest rääkisin, soovitati mul muidugi selline mees maha jätta. Aga mul ei olnud selleks jõudu. Ma olin sellest mehest juba nii sõltuv, et lasin tal kõike endaga teha. Nii ma siis olingi õnnetu ja kurb ning lootsin endamisi, et ta ühel päeval muutub ja on jälle selline nagu alguses.
Teistega koos oli Kalmer hoopis teistsugune — näitas ennast oma parimast küljest. Ta oskas väga hästi rääkida. Keegi poleks uskunudki, milline ta tegelikult oli. Millise pilguga ta mind vaatas, kui ta oli mulle terve õhtu solvanguid näkku loopinud. Temas ei olnud mingit kaastunnet, mitte midagi inimlikku enam. Tema sõnul oli alati kõik minu süü. Ma pole vist elus nii palju nutnud kui selle mehe pärast.
Ma isegi leidsin ta käitumisele vabandusi — et ta ema ei osanud teda armastada, et endine naine jättis ta maha, et tal oli raske lapsepõlv ja kes teab, mis veel.
Mõnikord oli ta minu vastu isegi hea ja hooliv ning nendel hetkedel ma lootsin, et ta jääbki selliseks. Tegelikult oli see nõiaring, sest need ilusad hetked ei kestnud kunagi kaua ja varsti ta alustas uuesti. Aga mul ei olnud jõudu põgeneda.
Kalmer oli see, kes jättis minu maha. Ühel päeval ta lihtsalt ütles, et ta ei armasta mind enam, ja läks minema. Peale seda, kui ta oli kõik hävitanud, mis oli mulle püha. Ta oli võtnud minult kõik — minu raha, tutvused, südame ja aja.
Ma ei usalda enam ühtegi meest ja tema on selles süüdi. Mul on tunne, et kõik mehed on ühesugused. Ma ei taha Kalmerit enam kunagi näha. Minu jaoks on see nii valus mälestus, millega ma pean õppima edaspidi elama. See rikkus kogu mu elu ära.“
Kommentaare ei ole