Kuidas satub laps halvale teele ja mida vanem saab teha, et teda aidata

  Suhtepsühholoogia Kuidas satub laps halvale teele? Emotsionaalne, kuid selge teejuht lapse toetami...

 

Suhtepsühholoogia

Kuidas satub laps halvale teele?

Emotsionaalne, kuid selge teejuht lapse toetamiseks enne, kui „libe tee“ liiga järsuks muutub.

Kirjutas Kristi • 26. oktoober 2025

foto : Canva

„Ta oli ju nii tore ja viisakas laps... Kuidas see kõik nii läks?“ — selle küsimuse taga on sageli kuulamata vajadused, vajadus kuuluda teiste hulka ja digimaailma surve. Hea uudis: märgid ilmuvad enne pööret ning vanem saab palju ära teha.

Ülevaade – mida jälgida?

• Enesesse sulgumine, ärrituvus, koolist kõrvalehoidmine.
• Halb seltskond, kahtlase mainega uued sõbrad.
• Internetitegevuse varjamine vanemate eest.

1) Väikesed märgid, suured tagajärjed

Tavaliselt ei juhtu midagi üleöö. Laps ei hakka korraga mässama ega pahandusi tegema ilma põhjuseta. Enamasti on sellele kõigele eelnenud miski muu: laps sulgub endasse, muutub ärrituvaks, hiilib koolist kõrvale või haakub seltskonnaga, kelle reeglid erinevad kodustest. Need on sageli karjed läheduse järele, mida laps ei oska sõnadesse panna.

2) Tühjus, mida täidetakse valesti

Iga laps vajab tunnet, et ta kuulub kuhugi ja tunnustust. Kui seda kodust ei saa — liigselt tööga hõivatud vanemad, kriitika, ükskõiksus — otsitakse seda mujalt. Vahel ka sealt, kus reeglite eiramine tundub vabadusena, kuid toob kaasa riskikäitumise.

 

 

„Sageli pöördub laps halvale teele mitte kurjuse, vaid üksilduse pärast.“

3) Sõprade mõju on teismeeas tohutu

Kui laps tunnetab, et vaid sõbrad „mõistavad“, kohandub ta kiiresti nende normidega — ka siis, kui sellega kaasneb risk. Sellisel puhul aitab siiras huvi, mitte kriitika: „Räägi mulle nendest sõpradest — mis sulle nende juures meeldib?“ Selline küsimus avab rohkem kui käsud-keelud.

4) Digimaailm kui uus „halb tee“

Noorte tee ei jookse enam ainult tänaval, vaid ekraanidel. Ohtlikud väljakutsed, kahtlased seltskonnad ja mõjutajad võivad nihutada piire märkamatult. Laps ei peaks jääma oma nutimaailma üksi: uuri, mida ta jälgib ja miks.

Sotsiaalmeedia võib pakkuda nii tuge kui ka „halba seltskonda”.

5) Kuidas aidata ja mida teha?

• Kuula päriselt. Ilma katkestamata ja hinnanguta. Esita talle küsimusi.
• Pane piirid paika. Piiride panemine pole karistus, vaid turvalisus. Lepi kokku, mitte ära dikteeri.
• Kaasa tugivõrgustik. Koolipsühholoog, noorsootöötaja, mentor või teraapia võivad luua neutraalse ruumi.

Vestlusstarterid (proovi täna):

• „Mis sind täna naeratama pani?“
• „Keda sa viimasel ajal kõige rohkem kuulad ja usaldad (päriselu või netis)? Miks just teda?“
• „Kus ja millal sa tundsid sel nädalal, et sind koheldi ebaõiglaselt?“

6) Lootust on alati

Ükski laps pole „lootusetu juhtum“. Iga eksimus võib olla appikarje — ja iga appikarje on võimalus kontakti taastada. Isegi kui uksed tunduvad kinni, näitavad väikesed järjepidevad teod, et laps on endiselt oluline ja armastatud.

Kodused lood • Pere & Suhted • Lastekasvatus
teismeiga suhted digihügieen vanemlus