Iga laps vajab armastust omal viisil

  Lapsi ei pea kohtlema võrdselt – neid tuleb näha eraldi isiksustena Foto: Canva Sageli püüavad vanemad olla oma laste suhte...

 

Lapsi ei pea kohtlema võrdselt – neid tuleb näha eraldi isiksustena

Foto: Canva

Sageli püüavad vanemad olla oma laste suhtes võimalikult võrdsed. Me tahame, et ükski laps ei tunneks end vähem armastatuna või ebaõiglaselt kohelduna. Kuid tegelikult ei vaja lapsed mitte võrdsust, vaid õiglust – ja õiglus tähendab, et igaüks saab täpselt seda, mida tema vajab.

Lapsed ei ole ühesugused. Igaühel on oma iseloom, tundlikkus, vajadused ja viis, kuidas nad armastust vastu võtavad. Kui me kohtleme lapsi täpselt samamoodi, võime tahtmatult ignoreerida nende isikupära. Kui aga kohtleme neid vastavalt nende olemusele, tunnevad nad end märgatuna, väärtuslikuna ja tõeliselt armastatuna.

---

Selle asemel, et anda kõigile võrdselt:

"Näed, ma andsin sulle täpselt sama palju viinamarju kui su õele."

Proovi nii:

"Tahad sa täna natuke viinamarju või palju?"

See annab lapsele valikuvabaduse ja näitab, et tema soov on oluline – isegi siis, kui ta valib teisiti kui tema õde või vend.

Selle asemel, et väljendada armastust võrdsuse kaudu:

"Ma armastan sind täpselt sama palju kui su õde."

Proovi nii:

"Sina oled ainus sina kogu maailmas. Mitte keegi ei saa sind iialgi asendada."

Selline sõnum kinnitab lapsele, et ta on kordumatu ja väärtuslik. Armastus ei ole mõõdetav koguses, vaid väljendub ainulaadses suhtes.

Selle asemel, et jagada aega võrdselt:

"Kui ma olen veetnud kümme minutit sinu õega, siis nüüd veedan kümme minutit sinuga."

Proovi nii:

"Ma tean, et aitan praegu su õde tema koolitöödega, sest see on talle tähtis. Kui oleme lõpetanud, räägi sina, mis sulle praegu kõige rohkem korda läheb."

See näitab lapsele, et tema vajadused on samuti olulised – isegi siis, kui praegu tuleb kedagi teist rohkem toetada.

Iga laps vajab armastust omal viisil

Tõeline võrdsus lastekasvatuses ei tähenda, et kõik saavad sama. See tähendab, et iga laps saab just seda, mida tema vajab, et tunda end turvaliselt, mõistetuna ja armastatuna.

Kui vanem oskab näha oma last sellisena, nagu ta on – mitte ainult „ühena kolmest“ –, siis kasvab lapsest inimene, kes oskab ka ise armastada teisi nende erinevuste pärast, mitte hoolimata neist.