Naine bussis

    "Umbes paarkümmend aastat tagasi juhtusin ma sõitma ühes nii täistuubitud bussis, kus polnud enam ühtegi vaba istekohta. Ma jäin se...

 

 

"Umbes paarkümmend aastat tagasi juhtusin ma sõitma ühes nii täistuubitud bussis, kus polnud enam ühtegi vaba istekohta. Ma jäin seisma ja hoidsin postist kinni, kui korraga jäi mu pilk ühe eaka naise peal peatuma, kes akna ääres istus. Kõige kummalisem oli selle naise ebamaine ilu.

Ma ei saanud enam oma pilku temalt lahti. Ta juustes oli hõbedat. Ta kandis lihtsat, tumedat kleiti. Jalas olid tal musta värvi, madalad kingad. Ta ei kandnud ehteid ega olnud värvitud ent temast õhkus mingit hingerahu, sisemist valgust.

Ta vaatas aknast välja mõtliku pilguga. Tema nägu meenutas kedagi, kes on kohtunud inglitega.

Tema huultel väreles kerge naeratus - soe ja siiras. Oli ilmselge, et ta mõtles millegi ilusa peale.

Ta hoidis süles punutud korvi. Kahtlemata sõitis ta maale selleks, et kellelegi külla minna või siis koju.

"Järgmine peatus - Sauli!" teatas bussijuht.

Naine tõusis rahulikult ja läks ukse poole. Inimesed lasid ta mööda sõnagi lausumata. Kõik tegid talle teed. Ta oli nagu kangelanna teisest maailmast.

Naine astus bussist välja ja ma saatsin teda pilguga. Ta läks aeglaselt, kindlal ent elegantsel sammul. Ainult selline inimene, kelle hinges valitseb rahul, kõnnib niimoodi.

Temast hoovas mingit seletamatut valgust. Korraga valdas mind kurbus. Nagu oleksin ma näinud midagi väga ilusat, mis nüüd igaveseks kadus.

Mitte keegi teine ei märganud seda peale minu. Sest me oleme harjunud arvama, et ainult noored on ilusad.

Ent sellel hetkel sain ma aru, et tõeline ilu on peidus südames.

See, mis muudab inimese koledaks, ei ole kortsud, ega vanadus ega isegi hallid juuksed, vaid kurjus, kadedus, ahnus ja viha.

Me näeme nii palju vaeva, et kaotada kortse ent unustame oma südame eest hoolitseda. Süda peab olema puhas. Sest kõige tähtsam on südames.

Kui su hing särab, särab ka su nägu. Ja siis on ükskõik, kui vana sa ka ei ole, oled sa ikkagi ilus.