Margel oli aastaid suhe Rihoga : "Ma otsisin armastust, aga eemaldusin tasapisi iseendast."

 Elu on nagu maal, mis on täis värve, tundeid ja emotsioone. Mõnikord on lõuend udune, teinekord kurbust ja meeleheidet täis nüanss...

 Elu on nagu maal, mis on täis värve, tundeid ja emotsioone. Mõnikord on lõuend udune, teinekord kurbust ja meeleheidet täis nüansse. Paljude jaoks on tee armastuseni täis takistusi, mida tuleb ületada oma hingerahu leidmiseks. 

 

Kasvades üsna segases kodus, sain ma varakult teada, mida tähendab tunda end üksi ja eraldatuna. Mu väike süda, mis oli täis tühjust, otsis meeleheitlikult võimalust, kuidas seda tühjust täita ent kahjuks läbi valede inimeste. Need olid minu elu esimesed valusad õppetunnid, mis kokkuvõttes olid vajalikud. 

Tänu nendele õppetundidele saan ma nüüd aru, et armastada tuleb kõigepealt iseennast.

 

 

Minu elu esimene suudlus leidis aset siis, kui ma olin 20-aastane. See oli täielik avastus minu jaoks, mida ma hirmsasti kartsin. Ma ei tea miks viis elu mind kohe kokku ühe mehega - Rihoga, kelle kavatsused minu suhtes ei olnud kõige paremad. Mul tekkis temaga tunne nagu kasutaks ta mind üksnes ära. Selles suhtes ei olnud midagi romantilist. Ma isegi mõtlesin peale meie esimest ööd, kas see on ikka väärt, et ma sellise inimesega ka edasi suhtlen. Aga ma lootsin kogu aeg, et ta muutub. 

Peale seda oli mul tõsisemat laadi suhe mehega, kes suutis tuua mu ellu natuke õnne ent meie lahkuminek tekitas minus tõelist masendust. Just siis nagu oleks keegi teda kutsunud, ilmus jälle Riho välja. Mina, kes ma olin üksi oma masenduse ja kurbusega, võtsin ta loomulikult kahe käega vastu, vähemalt aitas Riho mul suurest südamevalust üle saada. 

 

 

Riho ütles, et ta on vaba mees ehkki ma teadsin, et päris nii see ka ei olnud. Ent sellest hoolimata olin ma valmis end jälle temaga siduma lootes, et leian tema käte vahelt lohutust. Aga ma sain üsna ruttu aru, et ma olin jälle iseennast kaotamas.

Aja jooksul sai Rihost kogu minu maailm. Aga ta oli nii ükskõikne samas, et ma muutusin vastikult armukadedaks. Ma hakkasin mängima tema ja enda tunnetega, minust sai tõeline väike vastik manipulaator ja sellega ma rikkusingi kõik ära. Kui Riho selle suhte ära lõpetas ja minu igalt poolt ära blokeeris, tegi see mulle ikka väga palju haiget. 

Aastad möödusid, mina aga mõtlesin ikka veel Riho peale. Mingil hetkel katsusin ma temaga ühendust võtta. No saime jälle kokku. Riho tahtis ainult ühte asja, mina oleksin tahtnud midagi tõsisemat ja sügavamat.

 

 

Rihos ei olnudki probleem tegelikult. Riho peegeldas ainult minu hingehaavu, hirmu üksinduse ja mahajäetuse ees. Siis ma saingi aru, et minu õnn ei seisne teistes, vaid selles, kui palju ma ise oskan ennast armastada. 

Üksi olemine ei tähenda seda, et sa oled teistest eraldi ja teised sind ei taha. Meis kõigis on peidus armastus, mis tuleb üles leida. Me peame õppima ise oma hinge toitma, tundma oma tõelist väärtust ja armastama iseennast. Õnne võti seisneb selles, kuidas inimene iseendaga läbi saab.

Seega, kui sa ei tunne end praegu kõige paremini, õpi ennast rohkem armastama. Tegelikult on see tõeline kunst. Kunagi ei ole selleks liiga hilja, et luua endale elu täis armastust ja hingerahu. 

Elu seisnebki õppimises. Õppimises, kuidas oma hingehaavad terveks ravida. Õppimises, kuidas ennast paremini armastada. Kõige ilusam lugu, mida me võime kirjutada oma elulooraamatusse, ongi meie enda lugu.