"Ma elasin 2 aastat nartsissistiga. Tema oli see, kes mu maha jättis."

  foto : unsplash / Caroline Heza   Niipea, kui Marleen oli...

 

foto : unsplash / Caroline Heza

 

Niipea, kui Marleen oli Kalmeriga kohtunud, hakkas mees talle meeldima. 

"Ma olin 30 aastane, kui haiglas, kus ma töötasin, oli üks üritus korraldatud töötajatele. Kalmer töötas ka arstina nagu minagi ja oli just meie haiglasse suunatud. Me saime kohe omavahel jutule. Selline tunne oli nagu tunneksin ma seda inimest juba kogu elu. Ta oli selline ilus mees ka, meeldis kõikidele naistele tegelikult. No iga päev just ei kohta sellist meest, kes on nii tähelepanelik naiste vastu. Paar päeva hiljem saime jälle juhuslikult kokku ja hakkasimegi suhtlema. Käisime väljas palju, aga elasime kumbki oma katuse all, sest ta oli just oma naisest lahku läinud, kellega ta oli koos elanud üle kümne aasta. Aga siis ühel päeval ta ikkagi jõudis mingile otsusele ja ütles mulle, et ma olen tema elu armastus ja ta tahab mind ja mitte kedagi teist. Ta tõesti meeldis mulle ja ma tundsin end temaga hästi. Algus oli väga ilus meil. Ta tegi kõik, et mul oleks hea, hoolitses minu eest, tõi mulle lilli, tegi kingitusi. Ma tutvustasin teda oma vanematele, kellele ta samuti väga meeldis.  Nädalavahetustel käisime ikka väljas kusagil. Minu jaoks oli ta ideaalne mees. Just selline, keda ma vajasin. Tal oli raha, ta oli majanduslikult kindlustatud, minust natuke vanem ja elukogenum. Mida veel tahta? 

 

 

Peale suve hakkasid meil asjad allamäge minema. Ta ei olnudki enam nii tore, kui mulle alguses tundus. Ma hakkasin nägema ükshaaval kõiki tema vigu. Aga ükski inimene pole ju puudusteta. Aga siis ühel ilusal päeval oli meil esimene kriis. See oli ühel nädalavahetusel, kui me olime sõpradega pubis käinud. Kalmer istus täiesti tõsisena. Teistega suhtles, minust ei teinud väljagi. Katsusin siis mitu korda uurida, et milles asi, mis lahti on. Aga ta ei kuulanud ka. Hiljem siis viis mu koju autoga. Ta ei tahtnud sellel õhtul rääkida ka, jättiski mu niimoodi maja ette maha ja sõitis minema. Ma ei saanud sellel öösel üldsegi magada. Järgmisel päeval ta helistas ja vabandas oma käitumise pärast. Põhjuseks oli see, et ta oli olnud armukade. Ta arvas, et minu ja ühe teise vahel, kellega ma pubis rääkisin, oli midagi. Peale seda oli kõik jälle mitu kuud hästi kuni ma avasin oma praksise. Mina tahtsin seda tähistada, aga Kalmeri hoiak minu suhtes muutus täiesti sellel hetkel. Ta oli eemalolev, ei teinud minust välja ja kui ma küsisin, mis lahti on, ütles, et ta ei taha mu rõõmu ära rikkuda. Peale seda algasidki suuremad probleemid meil. Ühel õhtul otsustas ta terve õhtu lihtsalt mitte minuga suhelda. Kui ma ikkagi peale käisin, siis ta ärritus ja ühel hetkel hakkas karjuma, kui loll ma pidavat olema ja ta ei saa ise ka aru, miks ta minusuguse inimesega üldse koos on. Läks diivani peale magama sellel õhtul. Mina nutsin üksi magamistoas. Oleks, et ta oleks kordagi tulnud vaatama või vabandama, aga ei. Hommikul ütles, et ta oli väsinud ja läks minema ilma, et oleks kohvigi joonud. Sellest päevast alates ta hakkaski mind kohtlema nagu ma oleksin loll või ebanormaalne. See ei olnud enam elu. Ta karjus mu peale. Alandas mind iga päev. Ma hakkasin ise ka uskuma, et ma olengi selline loll siis. 

 

 

Kui ma oma sõbrannadele sellest rääkisin, siis muidugi soovitati mul selline mees maha jätta. Aga mul ei olnud selle jaoks jõudu. Ma olin sellest mehest juba nii palju sõltuv, et lasin tal kõik endaga teha. Nii ma siis olingi õnnetu ja kurb ning lootsin endamisi, et ta ühel päeval muutub ja on jälle selline nagu ta alguses oli. Teistega koos oli Kalmer hoopis teistsugune, näitas ennast oma parimast valgusest. Ta oskas väga hästi rääkida. Keegi poleks uskunudki, milline ta tegelikult oli. Millise pilguga ta mind vaatas, kui ta oli mulle terve õhtu solvanguid näkku loopinud. Temas ei olnud mingit kaastunnet, mitte midagi inimlikku enam. Tema sõnul oli alati kõik minu süü. Ma pole vist elus nii palju nutnud, kui selle mehe pärast.

Ma isegi leidsin ta käitumisele vabandusi, et ta ema ei osanud teda armastada, et endine naine jättis ta maha, et tal oli raske lapsepõlv ja ei tea mis veel. 

 

 

Mõnikord oli ta minu vastu isegi hea ja hooliv ning nendel hetkedel ma lootsin, et ta jääbki selliseks. Tegelikult oli see nõiaring juba, sest need ilusad hetked ei kestnud kunagi kaua ja varsti ta alustas uuesti. Aga mul ei olnud jõudu, et põgeneda. 

Kalmer oli see, kes jättis minu maha. Ühel päeval ta lihtsalt ütles, et ta ei armasta mind enam ja läks minema. Peale seda, kui ta oli kõik hävitanud, mis oli mulle püha. Ta oli võtnud minult kõik : minu raha, tutvused, südame ja aja. Ma ei usalda enam ühtegi meest ja tema on selles süüdi. Mul on tunne, et kõik mehed on ühesugused. Ma ei taha Kalmerit enam kunagi näha. Minu jaoks on see nii valus mälestus, millega ma pean õppima edaspidi elama. See rikkus kogu mu elu ära. "