Lugeja palub nõu : "Mure mehega"

  foto : unsplash / engin akyurt      Tere. Ma kirjutan sii...

 

foto : unsplash / engin akyurt

 

 

 Tere. Ma kirjutan siia, sest võib-olla oskab keegi öelda, mida antud olukorras kõige parem oleks teha. Mul ei ole mitte kedagi, kellega ma seda arutada saaksin. Ma olen oma mehega koos juba 20. aastat, meil on 2 last. Juba kohtumise ajal oli mees selline ükskõikne. Minu pärast on ta pingutanud ainult siis, kui ma olen ähvardanud teda maha jätta. Peale esimese laps sündi muutus mees eemalolevamaks ja veelgi ükskõiksemaks. Tema peale ma küll loota ei saanud, ta ei aidanud mind üldse. Ei osanud midagi lapsega teha. Ma olin väga kannatlik, tahtsin, et lapsel oleks isa. Mõtlesin, et las laps kasvab natuke, siis lähen koos lapsega minema, jätan mehe maha. Siis aga, kui see mõte hakkas konkreetsema suuna võtma, muutus mees jälle armastusväärseks ja hoolivaks, hakkas isegi aitama (väga vähe aga midagi ikka tegi). Maja sai ostetud, see oli jälle raske aeg, sest mees jättis kõik tööd minu õlule, ise mängis samal ajal või oli sõpradega kusagil. Jällegi ma mõtlesin, et nüüd aitab, kaua ma kannatan sellist elu. Aga taas - mees muutus kohe toredaks ja hoolitsevaks, kui ma ähvardasin asjad pakkida ja nii nägi ilmavalgust meie teine laps. 

 

 

Peale teise lapse sündi muutus mees jälle üleöö, umbes, et saa selle titega ise hakkama, see on naiste asi jne.  Ehkki just sellel hetkel oli mul kõige rohkem tema toetust vaja. Kaks aastat peale teise lapse sündi otsustasin ma ta uuesti maha jätta, selle peale hakkas ta nutma, ütles, et armastab mind ja palus, et annaks talle veel ühe võimaluse. Minul oli keskeakriis sellel ajal ja ühesõnaga raske. Käisime psühholoogi juures, kes mind üldse ei aidanud ehkki ma ütlesin selgelt, et ma ei armasta enam oma meest. 

Sukeldusin töösse, hakates lisatunde tegema, voodielu pole meil üldse enam juba mitu aastat. 

Aga nüüd ei saa ma enam lahti mõttest, et kas ma pean kogu oma elu siis nii elama. Mida ma tegema pean? Ma elan ainult laste ja töö pärast? Ja nii kogu ülejäänud elu?  Mis rõõmu ma oma elust saan? Mis selle mõte siis on? 

Ma tunnen ennast süüdi oma mehe ees, sest ma ei näe temaga ühist tulevikku ja tahan ta maha jätta. Ta on kohe hea mees, kui näeb, et ma tõesti oma plaanid ellu viin ja et ta on mind kaotamas. Ma ei taha enam temaga koos olla, isegi, kui me saame omavahel suhteliselt hästi läbi. Ma leppisin praeguse olukorraga, sest mul ei jäänud muud üle, pool elu on elatud ja sinna ei saa ma midagi parata, neid aastaid ma tagasi ei saa. Miks mina ei või olla õnnelik ja teha midagi huvitavamat oma eluga peale tööl käimise? 

Ma kardan ainult seda, kuidas mees seda võtab, ma ei kannata ja ei taha, et ta hakkab jälle nutma ja süüdistama mind. Või paluma, et ma jääksin. 

Ma tean, et pean ta maha jätma selleks, et oma elu elada aga ma ei oska seda teha. Me oleme nii kaua juba koos olnud. Ma oleksin tahtnud, et ta ise ütleb, et meie vahel on kõik läbi, pole ju mingit armastust enam aga ei, ma olen mitu korda öelnud, et ma ei armasta teda enam aga talle on see nagu hane selga vesi. Ta ei taha üksi jääda, see on kõige suurem hirm, mis tal üldse on.

Mida ma tegema pean sellise mehega?