Page nav

HIDE

Viimased

Viimased

Reklaam

Kuidas leppida sellega, kui täiskasvanud lapsed tahavad elada oma äranägemise järgi?

foto : pexels / Mart Productions      Vanemana tahaksid sa ...

foto : pexels / Mart Productions

 

 

 Vanemana tahaksid sa ju nõu anda ja öelda oma arvamuse välja. Kui sinu sõna oleks kuulda võetud, sina ei oleks tahtnud, et su laps läheb sellesse kohta tööle, sest sa nägid kohe, et see ei sobi tema natuuriga kokku. Või et sellel uuel kaaslasel pole temaga midagi ühist, sa nägid kohe ära, et nad on liiga erinevad. Ent elab see laps siis veel sinu katuse all või mitte, sul ei jää muud üle, kui hoida oma arvamus endale ja lasta lapsel ise valida ja otsustada. 

"Kui palju ma olen rääkinud oma tütrele, et meie maksime sinu õpingute eest kallist raha, mine ja leia endale nüüd selline töökoht, mis sulle huvi pakub. Aga ei, ta ei kuula mind üldse ja raiskab oma aega mingitel töökohtadel, mis talle üldse ei sobi ja kuhu ta kunagi kauemaks pidama ei jää. Ikka tekivad tal mingid probleemid. ", kurdab 64-aastane Peeter. 

 

 

56-aastast Margitit teevad kurvaks jällegi ta tütre elukaaslased : "Ikka ja jälle satub ta selliste meeste otsa, ma ei tea, kus ta neid üles leiab aga kohe alguses on näha, et ega sellest loost midagi asja ei saa. Jälle tuleb ta nuttes minu juurde, et see või teine suhe on läbi saanud. Läheb natuke aega mööda ja tal on juba uus. Aastad aga lähevad, ega ta nooremaks ka ei lähe ja lapsi ikka veel pole. Millal ta oma pere loob niimoodi?"

Väikesed lapsed, väikesed mured. Suured lapsed, suured mured. See on normaalne, et me vanematena muretseme oma laste pärast. See on loomulik, et sind puudutab see, kuidas su laps elab.  

Tegelik probleem seisneb aga selles, et meile vanematena ei ole õpetatud, kuidas mitte enam lapsevanem olla. Või kuidas suhtuda teistmoodi oma täiskasvanud lastesse. Kui lapsevanem peab oma rolli väga tähtsaks ja vajalikuks, hakkabki ta mõlema, et ainult tema teab kõige paremini, mis on hea tema suureks kasvanud lapse jaoks, tegelikult see aga ei ole nii. Sellisel puhul muutub piir oma laste pärast muretsemise ja pealetükkivuse vahel peaaegu olematuks. 

 

 

Tähendab see siis seda, et parem oleks üldse mitte midagi öelda ja olla vait? Ei, kindlasti mitte. Sest sellest, mis on ütlemata jäetud, võib saada raske koorem. Ütle näiteks oma lapsele : "Ma ei saa aru sinu valikust." või "Mina nii ei teeks.". Meie lapsed ei ole need, kes meie oleme, nad on eraldiseisvad indiviidid, kellel on teistsugused soovid ja vajadused. Ent oma kogemustest rääkimine võib aidata neil  näha asju teise külje pealt. Aga ka siin tuleks kasutusele võtta vastavad ettevaatusabinõud ja mitte sekkuda oma lapse ellu vaid küsida eelnevalt, kas ta on nõus sellega, et sina räägid talle oma kogemustest. Nõustudes sellega, on ta ka vastuvõtlikum infole, mis sa talle annad. 

Mõnikord võib sul aga ka tekkida tunne, et ta ei ole veel piisavalt suur, et ise otsustada. Selle nina alla hõõrumine ei ole aga hea idee, nii kaotab ta igasuguse otsustusvõime ja satub veelgi suuremasse segadusse. Tegelikult peaks lapse ja vanema suhe hakkama muutuma sellest asjast, kui laps saab teismeliseks ning jätkuma kuni täiskasvanuks saamiseni. Seda ka siis, kui sa pead oma täiskasvanud last üleval pidama. Nii näitad sa kõige paremini välja austust oma lapse suhtes. 

Kommentaare ei ole

Viimased postitused