Kas on võimalik olla hea ema oma lastele, kui su enda ema ei osanud sind armastada?

foto : unsplash / Thirteen. J      Me kõik tahame oma laste...

foto : unsplash / Thirteen. J

 

 

 Me kõik tahame oma lastele parimat. Kaitsta ja hoida neid. Aga kui endale kogemusi napib, kui ainsad teadmised koduseinte vahelt on mälestused, mis on teinud palju haiget, kuidas siis olla hea ema oma lastele? 

Ka toksilise ema käe all kasvanud inimesest võib saada hooliv ja armastav lapsevanem

"Mu ema kandis mu ilmale ja ilmselt on see ka ainus kingitus, mis ta on mulle üldse teinud. Ma olen tugeva hingega ilmselt. Minul on raske teda emaks pidada isegi praegu, sest ta küll kasvatas mind aga ma ei mäleta, et ta oleks kunagi mind hoidnud. Ma ise kartsin väga laste saamist, sest ma ei tahtnud, et minu laps peaks sama üle elama, mida mina oma lapsepõlves. Ma kartsin, et ma ei oska oma last armastada nii nagu peab. Ma kartsin tõesti, et ma ei ole selline nagu teised. Ja siis ta tuli, minu laps. Raseduse ajal käisid mul paanikahood peal. Tegelikult mitte millegi pärast ja ilma põhjuseta. Sest armastama õppisin ma esimest korda tänu oma lapsele. Ma ei teadnud, et üks väike inimene võib mind nii õnnelikuks teha - ei ole päevagi, kui ma teda ei kallista, iga kord, kui ta tuleb koolist koju, kallistan ma teda, sest ma tahan talle anda seda, millest ma ise ilma jäin. Ma tahan, et mu laps teaks, kui palju ma teda armastan. "

Marleen on naine, kelle ema ei pööranud talle lapsepõlves tähelepanu ja kes muretses, milline ema temast endast saab. 

 

 

 

Toksilise ema käe all kasvanud laps

Ideaalset ema ei ole olemas. Aga üldiselt teevad emad kõik endast sõltuva, et tagada lapsele turvaline keskkond ja hooliv pere. On aga neid, kes lihtsalt ühel või teisel põhjusel ei hooli ega näe selles probleemi. Neil on oma isiklik pagas kanda, neil on teisi muresid, mis on tähtsamad, neil on prioriteedid paigast ära ja lapse jaoks nende elus ei ole lihtsalt ruumi. 

On naisi, kes on liiga depressiivsed, et valide lapse sünnitamise ja katkestavad raseduse varases staadiumis. On emasid, kes võivad olla vaimselt või füüsiliselt vägivaldsed. Alandada oma last, solvata teda ja alavääristada. On emasid, kes võivad olla täiesti ükskõiksed oma lapse probleemide ja murede vastu. Laps ei saa selliselt emalt ei hoolt ega õrnust, ta on nagu kääbus-ilupuu, mis jääbki oma arengult teistest alla ja kellel on raske kasvada, sest kasvupinnas ei ole sobiv. Kuidas sellistes tingimustes kasvanud inimene saakski ette kujutada ise lapsevanemaks olemist ja emarolli, kui tal puudub positiivne näide oma lapsepõlvest?

 

 

Olla ema, keda endal ei ole olnud

Ärevus, paanika ja hirm mitte olla tasemel ei teki alati enne rasedaks jäämist. Kui naine on otsustanud luua pere, unustab ta mingil hetkel kõik muu, ta unustab oma isiklikud suhted oma vanematega, ta pilk on pöördunud rohkem tuleviku, kui mineviku poole. Tema isiklik lugu oma toksilise emaga tuleb meelde alles siis sageli, kui laps on juba sündinud. 

"Ma ei tahtnud olla oma lapsele selline ema nagu mu enda ema oli olnud. Ma olin otsustanud olla hea ema ja olla oma lapse jaoks alati olemas. Mu oma ema käis kogu aeg pidudel väljas ja ei hoolinud meist eriti, jättes meid vennaga üksi koju. Ma mäletan nii hästi, kuidas ma ootasin teda ja kui ta läks jälle oma ühele peoõhtule, vaatasin ma aknast talle järgi ja nutsin. Mul ei olnud õnnelik lapsepõlv ja ma nägin ilmselt rohkem, kui oleksin pidanud. Ma ei tahtnud, et mu laps peaks midagi sellist üle elama. Aga Liisi nuttis hästi palju väiksena, ta ei maganud terve oma esimese eluaasta ühtegi ööd korralikult. Ma tundsin tihti, et ma lihtsalt ei jaksa, ma ei tule toime, ma olen halb ja ma ei saa hakkama. Ma kartsin, et minult võetakse laps ära. "

Toksilisest perest pärit lapsed tahavad täiskasvanuna olla oma laste jaoks head vanemad ja iga väiksemgi viga võib tekitada tunde, et nad ei saa hakkama. 

Olla hea ema tähendab nagu mingis mõttes oma enda ema tegude heastamist, tema tehtud vigade parandamist, ema tehtud hingehaavade ravimist. Naine sunnib end tegema kõike paremini, olema maailma kõige parem ema oma lapsele ja ta usub, et kõik lähebki nii hästi, kui võimalik. Ja kui siis ta hakkab seda päris elu elama, kus kõik ei lähe alati ootuste kohaselt ja laps võib nutta terve oma esimese eluaasta, tal võivad olla gaasivalud ja hambavalud, kui ta tunneb, et ta on kurnatud ja kui suhe elukaaslasega selle all kannatab, siis on see suur hoop talle endale. Ta tunneb, et ta ei saa nagu oma lubadustest kinni pidada ja on emana täiesti läbi kukkunud. Ja ta tunneb end süüdi oma lapse ees. Et ta ei olegi selline nagu peaks. Ja kui rinnapiima ei jätku ja ta peab pudeliga last toitma, tekib tunne, et kõik on läbi, temast ei saa asja emana. Tegelikult ei tohi nii mõtelda, sest isegi lisatoidu andmine ei tee ühestki emast halba ema. Tavaliselt on toksilise ema käe all kasvanud naine nii  iseenda, kui teiste vastu nõudlikum, sest ta ei taha teha samu vigu, mis ta oma ema tegi temaga. Ja ta kurnab ennast sõna otseses mõttes täielikult ära sooviga olla kõige parem ema oma lapsele. Selle tõttu võib ta muretseda igasuguste pisiasjade pärast ja tal võib tekkida tunne, et tema laps ei ole õnnelik, tark jne. Ta tunneb end süüdi absoluutselt kõige pärast. 

 

Sünnitusjärgne depressioon

Igal noorel emal tuleb alguses raskusi ette aga need, kes on ise emaarmastusest ilma jäänud, võivad tunda sünnitusjärgset depressiooni kauem. Kuna kõik ei lähe nii nagu nad oleksid seda soovinud, siis tekib neil tunne, et ta nad ei ole emaks loodud. Kuna kõik ei ole korras alati ja kõik ei ole ainult positiivne, muutub kõik nende silmis negatiivseks ja see tekitab masendust. Kui ema tunneb, et ta on kurnatud, siis on tähtis, et ta ei jääks üksi oma häbitundega, et ta räägiks oma raskustest lähedastega, lapse isaga või kui ta ei suuda, siis kasvõi mõne spetsialistiga, sest sünnitusjärgsel depressioonil võivad olla väga tõsised tagajärjed, kui seda õigel ajal ei ravita. Kui naisest saab ema, siis tulevad talle meelde kõik raskused, mis tal oma emaga olid, talle meenuvad kõik talle osaks saanud ebaõiglus, julmus, kriitika, alandused, ükskõiksus, jahedus... 

 

 

Psühhoteraapia abil on võimalik välja selgitada, kuidas oma ema toksiline käitumine võib olla seotud tema praeguse eluga ja teha talle selgeks, et ta ei ole süüdi selles, mis temaga juhtus ja et ta see, et ta ema temast ei hoolinud, ei olnud selle tõttu nii nagu oleks tema olnud keegi, kes armastust ei vääri. Noor ema teadvustab endale sageli, et tema enda suhe ta oma emaga ei olnud nii demonstratiivne, ta ema ei kallistanud teda kunagi, hoidis teda pigem eemal ja ei kannatanud ühtegi puudutust. Et ta nagu täitis oma rolli aga ilma ainsagi soojema tundeta. Ta tagas lapsele toidu ja peavarju aga süda oli mujal. Mõned avastavad, et nende ema kannatas sellel ajal depressiooni all ja et mitte keegi ei märganud seda, sest sellel ajal lihtsalt sellest ei räägitudki. See võib aidata ka naisel mingil määral paremini omaenda ema ja tema probleeme mõista. Saada aru, et igas inimeses on natuke head ja halba, ka temas endas. Ja leppida sellega, et emadus ongi selline, et kõik päevad ei ole ainult head, vaid tuleb ka halbu päevi ette nagu kõikidel emadel.