foto : pexels / Andrea Piacquadio Laste emotsionaalne ...
|
|
foto : pexels / Andrea Piacquadio |
Laste emotsionaalne tasakaal areneb välja läbi vanemate heakskiidu,
mõistmise, hoolivuse, hindamise, väärtustamise ja austamise. Kui laps seda
kõike ei saa, võib ta hakata süüdistama hiljem oma vanemaid.
Lapse esimesed eluaastad mõjutavad kogu tema ülejäänud elu. Tegemist on
perioodiga, kui lapse iseloom on kujunemas.
Selle tõttu on suhe vanematega otsustava tähtsusega, sest see mõjutab kõiki edaspidiseid suhteid : nii eraelulisi, kui ka tööalaseid. Lapsevanemad on need, kes ehitavad lapse niiöelda vundamendi valmis, pannes esimesed kivid paika, mille peale laps ise hakkab ehitama ülejäänud maja. Kui vundament aga ei ole tugev või kui seal on mõrad sees, võib kogu ehitis vankuma lüüa ja ühel hetkel kokku variseda.
Suhe vanematega
Tavaliselt muutub suhe vanematega halvemaks siis, kui laps jõuab teismeikka. Kui see keeruline periood on ükskord läbi saanud, siis muutub suhe vanematega jälle rahulikumaks. Mõnikord aga juhtub, et erimeelsused jäävad püsima mõlema raske iseloomu pärast - on siis tegemist vanemapoolse või teismelise enesega - ja sellisel puhul võib selline suhe muutuda probleemaatiliseks mõlemale poolele.
Alles aastaid hiljem hakkame me minevikukilde omavahel kokku panema ja paremini mõistma kõike. Siis tekib arusaamine, et paljud su suhteprobleemid on alguse saanud sinu lapsepõlvest ja selle põhjuseks on sageli olnud arusaamatused oma vanematega, mille tõttu laps tundis, et keegi teda ei mõista ja temast aru ei saa. Vanematel on lapse enesekindluse loomise juures suur roll.
Lapse suhe vanematega jääb tema elu mõjutama kogu eluks, see on nagu majakas, mis näitab merel olevatele laevadele teed. Kui vanemad ei ole osanud sinu vastu õiglaselt käituda või on eksinud sinu vastu, võib see jääda sind vaevama kogu eluks, rikkudes sellega sinu elu kvaliteeti. Kõige rohkem põhjustab see hülgamistundega kaasnevaid hingehaavu, mis tekib siis, kui vanematel liiga vähe aega oma lapse kuulamiseks on või neid kunagi kodus ei ole. Või siis lahutuse ajal, mil laps tunneb end mahajäetuna ja kõrvalelükatuna vanema poolt, kes lahkub.
Hirm hüljatuse ees tekitab hinge haava, mis sageli jääbki haiget tegema.
See omakorda hakkab põhjustama suhteprobleeme hilisemas elus. Inimene võib
tunda kogu oma elu, et teda ikka ja jälle hüljatakse ja kõrvale lükatakse
ning ta peab üksi kandma oma suurt murekoormat ilma, et see kedagi
huvitaks.
Kahjuks saab sellest tõeline nõiaring, millest on raske välja pääseda, sest hirm ja kartus hüljatuse ja üksijäämise ees saab nii suureks, et hakkab valitsema inimese valikute ja mõtete üle. Selle tõttu hakkab inimene aga alateadvuslikult tõmbama oma ellu neid inimesi ja olukordi, mis panevad teda kannatama, tehes talle haiget. Sellisel puhul satub inimene ainult valede inimeste otsa, kellega ta suhted ühel või teisel põhjusel ei toimi ja minnaksegi lahku. Olukorrad tema elus korduvad ja inimene tunneb, et väljapääsu ei olegi.
Andestamine on toob hingerahu
Vanemate süüdistamine hoiab ainult haavu lahtisena ja viitab samuti sellele, et vanematel on ikka veel nii suur mõju sinu ja su elu üle. Süüdistades oma vanemaid teed sa iseendale haiget kõige rohkem. Et seda nõiaringi lõpetada, tuleb õppida andestama.
Loomulikult pole andestamine kerge. Sest andeks peab andma kogu oma hingest ja südamest. See nõuab julgust, emotsionaalset küpsust ja tarkust.
Andestamine vabastab sind sellest nõiaringist. Andestamine aitab taastada emotsionaalse tasakaalu. Sinna ei saa midagi parata, et mineviku haavad mõjutavad kõiki su suhteid ja isegi majanduslikku seisu ning üldist heaolu. Vanemate süüdistamine ei lase sul olla õnnelik, leida oma ellu armastust ja elada täisväärtuslikku elu.
.jpg)
Kommentaare ei ole