foto : unsplash / Elia Pellegrini 34-aastase naise pihtimu...
|
|
foto : unsplash / Elia Pellegrini |
34-aastase naise pihtimus: " Ma hakkasin üsna varakult alkoholi tarbima. Juba varases teismeliseeas sai sõpradega kõik järele proovitud. Ja jõime ikka päris palju. Hiljem väljas käies samuti, ikka oli mõni kokteil ees. Seejärel alustasin ma ülikoolis õpinguid ja kursusekaaslastega sai ka päris tihti koos istutud. 2012. aastal sain ma oma esimese töökoha ja kolisin omaette elama. Ütleme nii, et ma ikka ostsin mõnikord veini koju, et õhtul pingeid maandada. Ja ma ei näinud nagu midagi imelikku selles, et juua. Samas ma sain ikka aru ka, et ega see väga normaalne vist ei ole. Aga ma mõtlesin, et mingil hetkel läheb see üle, ma hakkan nagu teiste asjadega tegelema. Ja et see ei jää nii. Ühesõnaga, minu jaoks ei olnud see probleem. Siis suri mu isa 2014. aastal. Ja no sel ajal ma ikka jõin alkoholi selleks, et unustada. Et lihtsalt mitte mõtelda. Alkohol aitas mul valust üle saada. Ja magama jääda. Unustada see kaotusvalu.
Täna aga olen ma aru saanud, et vahepeal pole asjad paremaks läinud mu elus seoses alkoholiga. Alkoholil on meie elus ju suur osa, ilma selleta ei kujuta ühtegi pidu ega pidulikumat sündmust enam ettegi. Ja nüüd ongi nii, et kui mul on probleeme, siis ma võtan natuke. Alati leiab ju põhjuse, et juua. Mõni asi, mis ei anna rahu või hea uudis, mida peab tähistama. Mida sa ikka teed, kui sa ei joo? Ainult, et alkohol muudab mind selliseks emotsionaalseks, kui ma olen natuke joonud, siis ma hakkan nutma või olen hästi õnnelik ja ülemeelik. Valmis kohe sedamaid kuhugi minema. Tegelikult annab alkohol võimaluse peitu minna, põgeneda reaalsuse ja päris elu eest. Tunda end elavana.
Tegelikult aga tuleb mul endale tõtt tunnistada. Ma ei saa enam ilma alkoholita elada. Ma mõtlen selle peale juba hommikul ärgates. See on osa minu elust. Nii mu päevad mööduvadki, mõnikord tellin ma lõunal söögi kõrvale veini, tihti ostan koju kaasa. Ja joon terve õhtu raamatut lugedes või filmi vaadates. Ma olen võimeline päris palju jooma ilma purju jäämata. Aga kui mõni päev jääb vahele, siis ma tunnen sellist imelikku ärevushäiret, kassiahastus tuleb peale. Ma lihtsalt pean jooma. See on nagu mingi tühjusetunne, mida peab täitma. Ja siis on jälle hea olla. Mõned ütlevad, et see on sellepärast, et ma elan üksi ja mul pole peret. Et see on see üksindusetunne, mis paneb mind jooma.
Mingil ajal ma andsin endale ikka lubadusi, et nüüd aitab, järgmisel nädalal võtan end käsile. Et homsest enam ei joo. Aga ma pole kunagi suutnud oma lubadustest kinni pidada. Loomulikult kahetsen ma iga kord, et olen joonud. Kui ma näen oma nägu hommikul peeglist või kui pea ka veel valutab. Ja siis tekib süütunne, sest ma tean, et ma ei suuda lõpetada. See ongi kurb tegelikkus, et ma otsin alkoholist abi, sest ma ei suuda joomist lõpetada.
Ja kõige rohkem ma kahetsengi oma elus seda, et olen kõik nagu maha maganud. Ma oleks võinud luua pere, reisida, teha midagi aga alkoholi kutse on tugevam. Kas see ongi elu? Ma tean küll, et see on tahtejõu puudus. Aju on juba nii ära rikutud lihtsalt. Ma olen suutnud kõige kauem kuu aega ilma alkoholita elada. Siis, kui ma load sain. See oli mu elu kõige õnnelikum aeg. Ma olin rõõmus ja rahulik, ei mõtelnud alkoholile. Niipea, kui sain load, oli vaja jälle tähistada ju. Ma olen mõtelnud selle peale, et peaks minema psühholoogi juurde aga ma ei oska nagu midagi rääkida. Ma ootan iga päev, et mõistus tuleks koju. Aga kas mõistus tuleb koju? Või on ühel hetkel liiga hilja?"
.jpg)
Kommentaare ei ole