Tähtis pole see, mida sa ütled, vaid kuidas sa seda ütled

Foto: unpslash / Priscilla Du Preez   Meil on väga raske pan...

Foto: unpslash / Priscilla Du Preez

 

Meil on väga raske panna oma mõtteid sõnadesse ja väljendada end nii, et teine inimene mõistaks seda, mida me öelda tahame. Meie arvamustest ja mõtetest saadakse nii tihti valesti aru ja neid tõlgendatakse valesti. Teised ei saa alati aru sellest, mida me ütleme nii nagu meie seda arvame.

Tegelikult on isegi nii, et mitte kunagi ei saa teised 100% aru sellest, mida sa öelda tahad. Kui keegi näiteks ütleb, et ta on armunud, siis viitab ta sellega reaalsusele, mida tema kaasvestjal on väga raske mõista. 

Armunud olemine hõlmab enda all nii palju erinevaid situatsioone. See võib tähendada, et sulle meeldib keegi, sa kohtusid kellegagi, sa tunned tugevat tõmmet kellegi poole jne. Selleks, et hästi mõista antud lause tähendust, tuleb seda inimest lähedalt tunda. 

Sõnad ei ole ainsaks suhtlemisvormiks, sest sõnu saadab hoiak, liigutused ja maneer.

Sa võid väita oma sõnadega midagi ja samas võib su pilk, hääletoon ja hoiak väljendada hoopis vastupidist. Suhtlemiskunst nõuab oskusi.

Kõige suuremat väljakutset nõuab oskus rääkida omaenda sisemisest maailmast, peamiselt just oma tunnetest, emotsioonidest ja maailma nägemusest.

Ei ole sugugi lihtne panna sõnadesse kõiki oma mõtteid ja tundeid. Ja me ei saa kontrollida seda, kuidas teised reageerivad meie sõnadele ehk mida meie sõnad vallandavad teistes. 

 

 

Selleks, et üldse midagi edasi anda, peame me kogu aeg arvestama teiste tunnetega, kelle poole me pöördume. 

Me ei suhtle üksnes selleks, et edastada infot. Enamikul kordadest tahame me puudutada oma sõnadega vestluskaaslast.

Me soovime, et ta meid usuks, me tahame äratada imetlust, et ta oleks meiega nõus ja et ta meid mõistaks.

Sageli tahame me ka äratada aukartust, kuulekust, suruda oma tahtmist peale või siis teha otseselt haiget.

Nii kummaline, kui see ka ei paista, suhtlemise eesmärk võib mõnikord sõnumi sisu täiesti ära rikkuda. Need, kes meid kuulavad, ei mõista seda, mida me öelda tahame.

Iga sõnumi taga on kavatsus. Me võime meelitada kedasi soovist talle meeldida, tõstes esile tema häid külgi või siis minna veelgi kaugemale soovist temaga manipuleerida.

See kavatsus ei toimi teadvuslikult meie ajus. Me katsume sageli näidata teistele vigu läbi oma sõnade ilma seejuures enesele teadvustamata, et väga tihti teeme ka meie ise neid samu vigu.

Mõnikord katsume me läbi sõnade kutsuda esile kaastunnet ja empaatiat.

Kui me seda ei saa, siis oleme me veendunud, et teine inimene ei mõistnud absoluutselt mitte midagi sellest, mida me talle rääkisime. 

Inimestevaheline suhtlemine on keeruline protsess, mis on alati täis arusaamatusi. See ei sõltu üksnes sõnadest, mida me kasutame ja millel on küll oluline osa, vaid ka mitme erineva teguri kombinatsioonist. 

Alati on tähtis arvestada hetke, koha ja vestluskaaslasega. Üldiselt aga peaks alati rääkima ainult sellest, mida me öelda tahame. 

 

 

Meie, inimesed, oleme kogu aeg suhtlemise tasandil. Meie peas olevaid mõtteid peegeldavad meie näoilme, riietumine, kõnnak, pilk ja kogu meie hoiak.

Seega on ilmselge, et enamik meie sõnumitest on edasi antud alateadvuslikul moel. Me ju oleme kõik kohtunud inimestega, kes ei ärata esmapilgul usaldust. Sest selliste inimeste hoiak ja liigutused on vastuolus tema sõnadega. Me suhtleme igal hetkel oma elust, ilma, et me peaksime seejuures midagi ütlema või sõnu kasutamata. Me väljendame kogu aeg kas positiivset või negatiivset infot neile, kes meid ümbritsevad.

Suhe lähedaste inimestega meie elus on fundamentaalne. Ja sellepärast on oluline vabastada end sellistest teguritest, mis ei lase sul oma mõtet selgelt edasi anda. Selleks, et seda aga saavutada, tuleb vabastada end mõningatest iga päev kasutusel olevatest suhtlemisvormidest ning luua uued. 

Tähtis on õppida suhtlema läbi tunnete. Me peaksime väljendama oma tundeid palju lihtsamalt ning mitte viitama sellele, mida teine tunneb. Kuidas sa võid teada, mida teine tunneb, kui me ei tea isegi täpselt seda, mida me ise tunneme. 

Agressiivne suhtlemine jätab alati märgi. Viha ja ärritumise korral peaksid olema ainsad suhtlemisvormid vaikimine ja paus. 

Kui me ei suuda end kontrollida ärritumise korral, on väga tõenäoline, et me ütleme selliseid asju, mis ületavad meie mõtte. 

Hea suhtlemine nõuab meelerahu ning kannatlikkust. Me peame leidma õige hetke ja õige koha, et rääkida tõsistest teemadest.

See, mis on keeruline suhtlemise juures, ei ole see, mida sina ütled, vaid see, kuidas sa seda teed.

See, mis aitab hoida alal suhet teise inimesega, on oskus talle kõige paremal viisil öelda seda, mida sa tunned ja mida sa mõtted.