Nad on terve elu teiste jaoks olemas olnud, kuid vanemaks saades avastavad, et neil endil pole kellelegi toetuda ...
Nad on terve elu teiste jaoks olemas olnud, kuid vanemaks saades avastavad, et neil endil pole kellelegi toetuda
.png)
foto : Canva
.png)
Kristi
Kodused lood autor
Peaaegu igas peres või sõpruskonnas on mõni selline inimene, kelle peale võib alati kindel olla. Ta aitab, kuulab, lohutab ja leiab teiste jaoks aega ka siis, kui tal endal on raske. Ent aastate möödudes võib juhtuda midagi ootamatut: inimene, kes on terve elu teiste eest hoolitsenud, avastab, et tal endal polegi kuigi palju inimesi, kelle poole abi saamiseks pöörduda. Miks see nii on? Psühholoogide sõnul võib üks põhjus peituda harjumuses omaenda vajadusi pidevalt tagaplaanile jätta.
On inimesi, kelle peale võib alati loota. Nad mäletavad sünnipäevi, helistavad, kui kellelgi on raske, võtavad vajaduse korral lapselapsed või sõprade lapsed enda hoida ning kuulavad kannatlikult teiste muresid. Kui peres või sõpruskonnas tekib mõni probleem, on nemad sageli esimesed, kellele helistatakse. Neid kiidetakse suure südame ja abivalmiduse eest ning öeldakse, et ilma nendeta oleks elu palju keerulisem.
Aastad aga mööduvad. Lapsed kasvavad suureks ja alustavad oma elu, töökaaslased lähevad pensionile ning kunagised tihedad suhted jäävad harvemaks. Ühel päeval võib see alati abivalmis inimene avastada, et kuigi ta on olnud paljude jaoks oluline, pole tal endal õieti kedagi, kellele helistada ja öelda: „Mul on täna raske. Kas sa saaksid mind natuke kuulata?”
See on valus avastus, sest oleme harjunud arvama, et headus tuleb alati ringiga tagasi. Kui oled teiste jaoks olemas, siis ollakse ju vajaduse korral olemas ka sinu jaoks. Tegelik elu ei pruugi aga alati nii toimida. Mõnikord kujunevad suhted aastate jooksul märkamatult ühepoolseks ning inimene, kes on harjunud kõigile toeks olema, jääb ise üha rohkem tagaplaanile.
Kui teiste eest hoolitsemisest saab harjumus, mis jätab enda vajadused varju
Teiste aitamine on kahtlemata väärtuslik omadus. Hoolivad inimesed hoiavad sageli peresid ja sõpruskondi koos ning nende olemasolu annab teistele turvatunnet. Probleem tekib aga siis, kui inimene tunneb, et peab olema alati kättesaadav, alati mõistev ja alati valmis omaenda soovid kõrvale jätma.
Selline käitumine ei kujune tavaliselt üleöö. Mõni inimene on juba lapsepõlvest harjunud olema tubli ja vastutustundlik, teine on õppinud, et kõige lihtsam on hoida rahu ning vältida erimeelsusi. Aja jooksul võib sellest saada eluviis, mille puhul teiste vajadusi märgatakse peaaegu automaatselt, enda omi aga alles siis, kui jõud hakkab otsa saama.
Kui keegi vajab abi, ei tule talle pähegi keelduda. Kui sõber tahab oma muredest rääkida, leiab ta kuulamiseks aega ka pärast väsitavat tööpäeva. Kui aga tema ise tunneb kurbust või üksindust, ei taha ta teisi tülitada. Ta ütleb, et saab hakkama, kuigi tegelikult igatseks samuti mõistmist ja tuge.
Nii võibki juhtuda, et ümbritsevad inimesed harjuvad tema näilise tugevusega. Neile tundub, et sellel inimesel pole kunagi probleeme või et ta oskab kõik raskused ise lahendada. Mitte tingimata sellepärast, et nad temast ei hooliks, vaid lihtsalt seetõttu, et ta pole neile kunagi oma haavatavamat poolt näidanud.
Psühholoogid selgitavad, miks mõned inimesed oma tunnetest vaikivad
Psühholoogid Dana Crowley Jack ja Diana Dill on uurinud nähtust, mida inglise keeles nimetatakse self-silencing. Eesti keeles võiks seda kirjeldada kui oma tunnete, soovide ja vajaduste mahasurumist suhete säilitamise nimel.
Nad töötasid välja küsimustiku, mille abil hinnatakse, kui sageli jätab inimene oma tegelikud tunded või eriarvamused väljendamata, et vältida konflikte ja hoida teistega häid suhteid. Sellise käitumise taga võib olla soov mitte kedagi pahandada, hirm teistele pettumust valmistada või veendumus, et enda vajadustest rääkimine oleks isekas.
Pikapeale võib oma tunnete varjamine muutuda nii loomulikuks, et inimene ei märkagi seda enam. Ta küsib teistelt, kuidas neil läheb, kuid ei räägi oma muredest. Ta julgustab lähedasi abi paluma, kuid ei suuda ise sama teha. Ta oskab suurepäraselt hoolitseda teiste eest, ent ei tea enam päris täpselt, kuidas lasta kellelgi enda eest hoolitseda.
See uurimissuund ei tähenda, et kõiki abivalmis inimesi ootaks vanemas eas üksildus. Küll aga aitab see mõista, kuidas pidev oma vajaduste varjamine võib mõjutada suhete vastastikkust. Kui inimene näitab teistele ainult oma tugevat ja hakkamasaavat poolt, võib tema tegelik abivajadus jääda märkamata.
Alles vanemas eas võib selguda, millised suhted olid tõeliselt lähedased
Nooremas eas ei pruugi suhete ühepoolsus kuigi selgelt välja paista. Igapäevaelu on täis tegemisi, inimesi ja kohustusi. Laste kasvatamine, töö, sugulaste aitamine ning sõpradega suhtlemine võivad jätta mulje, et inimese ümber on suur ja ühtehoidev ring.
Ent vanemaks saades muutub elukorraldus sageli märgatavalt. Lapsed kolivad omaette, tööelu lõpeb ja kunagised igapäevased kohtumised jäävad harvemaks. Inimesel tekib rohkem aega iseendale, kuid samal ajal võib ta avastada, et paljud suhted olid seotud eelkõige tema rolliga teiste elus.
Kui tal polnud enam vaja lapsi hoida, ei helistatud talle nii sageli. Kui tööalaseid küsimusi polnud, kadusid ka mõned varasemad kontaktid. Sõbrad, kes varem alati oma muredega tema poole pöördusid, ei pruukinud märgatagi, et nüüd oleks hoopis temal endal seltsi või tuge vaja.
See ei tähenda tingimata, et teised inimesed oleksid teda teadlikult ära kasutanud. Sageli on asi lihtsalt aastate jooksul väljakujunenud harjumustes. Üks inimene on alati olnud abistaja ja teine abi vastuvõtja. Kui selline rollijaotus kestab piisavalt kaua, ei pruugi kumbki osapool enam märgata, et suhe on muutunud ebavõrdseks.
Kõige kurvem ongi see, et inimene võib olla terve elu ümbritsetud inimestest, kuid tunda end ometi üksildasena. Tal on palju tuttavaid ja inimesi, kes temast lugu peavad, ent väga vähe neid, kellega ta saab rääkida ka oma hirmudest, pettumustest ja muredest.
Lähedus ei tähenda ainult aitamist, vaid ka oskust abi vastu võtta
Tõeliselt lähedane suhe ei põhine ainult sellel, kui palju inimesed üksteise heaks teevad. Sama oluline on teadmine, et võime olla teise inimese juures meie ise, ilma et peaksime pidevalt tugevad või rõõmsameelsed paistma.
Heas sõpruses on loomulik, et kord vajab tuge üks ja kord teine. Mõnikord oled sina see, kes kuulab sõbra muresid, teinekord aga vajad ise kedagi, kes sind mõistaks. Selline vastastikkus aitab luua usaldust ning annab mõlemale inimesele tunde, et nad on olulised ka siis, kui neil pole parasjagu midagi pakkuda.
Inimesele, kes on terve elu harjunud teiste eest hoolitsema, võib abi küsimine siiski üllatavalt keeruline olla. Ta võib tunda süüd isegi siis, kui palub midagi täiesti väikest. Mõte sellest, et keegi peaks tema pärast oma plaane muutma, tundub talle ebamugav.
Ometi ei ole oma vajadustest rääkimine isekus. Kui ütleme lähedasele, et oleme väsinud, mures või vajame lihtsalt seltsi, anname talle võimaluse meile samasugust hoolimist pakkuda, nagu oleme ise aastaid teistele pakkunud.
Muidugi ei pruugi iga inimene osata või tahta sellele vastata. Ka see on oluline teadmine, sest aitab paremini mõista, millistes suhetes on ruumi mõlema osapoole vajadustele.
Miks võib „ei” ütlemine olla abivalmis inimese jaoks nii raske?
Pidevalt teiste vajadusi esikohale seadval inimesel võib olla keeruline oma piire kehtestada. Sageli kardab ta, et keeldumine valmistab kellelegi pettumuse või rikub senise hea läbisaamise. Seepärast nõustub ta aitama ka siis, kui tal pole selleks aega, jõudu ega tegelikku soovi.
Aastate jooksul võib kujuneda tunne, et tema väärtus sõltubki sellest, kui kasulik ta teistele on. Ta tunneb end vajalikuna siis, kui saab kellegi probleemi lahendada, midagi korraldada või mõne kohustuse enda peale võtta.
Ent mis juhtub siis, kui teised tema abi enam ei vaja? Kui lapsed on suureks kasvanud, tuttavad saavad oma eluga ise hakkama ning igapäevased abipalved jäävad harvemaks?
Mõne inimese jaoks võib see tähendada mitte ainult üksildust, vaid ka tunnet, et ta ei tea enam, milline on tema koht teiste elus. Olles aastakümneid samastanud enda väärtust hoolitsemise ja aitamisega, võib tal olla raske mõista, et teda võiks armastada ja hinnata ka lihtsalt selle eest, kes ta on.
Just seepärast on oluline õppida aeg-ajalt keelduma, isegi kui see alguses ebamugav tundub. Oma piiride seadmine ei tähenda hoolimatusest ega isekusest lähtumist. See aitab säilitada jõudu ja aega ka iseenda jaoks ning võib muuta suhted pikemas plaanis ausamaks.
Ka inimene, kes on alati tugev olnud, vajab mõnikord lihtsalt ärakuulamist
Üksildus ei tähenda alati seda, et inimese ümber pole kedagi. Mõnikord võib üksildust tunda ka suure pere keskel või paljude tuttavate seas, kui puudub võimalus oma tegelikke tundeid jagada.
Võib-olla tunnevad kõik sind inimesena, kes saab alati hakkama. Sinult küsitakse nõu, sinuga jagatakse rõõme ja muresid ning sinu peale loodetakse keerulistel hetkedel. Kuid millal küsis keegi viimati, kuidas sinul päriselt läheb? Mitte möödaminnes või viisakusest, vaid nii, et tal oleks aega ka vastust kuulata.
Samuti tasub endalt küsida, kas oled üldse lubanud teistel oma muresid märgata. Võib-olla vastad ka siis, kui oled õnnetu või kurnatud, harjumuspäraselt, et kõik on hästi. Võib-olla oled aastate jooksul nii osavaks muutunud oma tunnete varjamises, et isegi kõige lähedasemad inimesed ei oska enam aru saada, millal sa neid vajad.
Sellist harjumust ei ole lihtne muuta, kuid alustada saab väikestest asjadest. Mõnikord piisab sellest, kui võtad sõbra abipakkumise vastu, räägid ausalt oma enesetundest või ütled esimest korda välja, et vajad kellegi seltsi. Samuti tasub teadlikult hoida suhteid, mis ei põhine ainult vastastikustel teenetel, vaid ühisel ajaveetmisel, huvidel ja siiral hoolimisel.
Inimese väärtus ei sõltu sellest, kui palju ta teiste heaks teeb
Teiste aitamine on ilus ja vajalik osa elust. Hoolivad inimesed muudavad maailma paremaks ning nende olemasolu on paljude jaoks hindamatu. Kuid ükski inimene ei peaks tundma, et peab oma kohta lähedaste elus pidevalt välja teenima.
Sa ei pea olema alati kättesaadav, kõiki probleeme lahendama ega oma vajadusi tagaplaanile jätma, et väärida armastust ja sõprust. Sul on õigus olla väsinud, kurb või ebakindel ning soovida, et keegi oleks vahel olemas ka sinu jaoks.
Kõige tugevamad suhted ei ole need, kus üks inimene kannab aastakümneid kõigi teiste muresid. Need on suhted, kus mõlemad pooled võivad olla kord toetajad, kord abivajajad, ilma et kumbki peaks selle pärast süüd või häbi tundma.
Võib-olla ongi selle loo kõige olulisem mõte see, et inimene, kes on terve elu teiste jaoks olemas olnud, väärib samuti kedagi, kes küsiks temalt siiralt: „Kuidas sul päriselt läheb?” Ja jääks ka vastust kuulama.
Kas oled kunagi tundnud, et oled teiste jaoks alati olemas, kuid sinu enda muresid ei märgata? Või tunned kedagi, kes hoolitseb alati kõigi teiste eest, kuid unustab iseenda?
Kommentaare ei ole