Kas jääda laste pärast kokku, kui armastus on kadunud? Ühe naise valus ülestunnistus „Ta on hea isa ja hea inimene. Aga m...
Kas jääda laste pärast kokku, kui armastus on kadunud? Ühe naise valus ülestunnistus
„Ta on hea isa ja hea inimene. Aga ma ei armasta teda enam. Kas mul on õigus oma õnnele, kui selle nimel võib kannatada kogu pere?”
Ma ei teagi, kuidas neid mõtteid sõnadesse panna.
Mõnikord tundub mulle, et kõik on hästi. Mul on kodu, pere, lapsed ja mees, kellega olen nii palju aastaid oma elu jaganud. Meil on ühised mälestused, harjumused ja igapäevased tegemised.
.png)
|
| foto : Canva |
Kristi
Kodused lood autor
Kõik on justkui omal kohal.
Ja ometi on minu sees juba mõnda aega tunne, millest ma ei suuda enam lahti saada.
Ma ei armasta oma meest enam nii, nagu üks naine oma meest armastada tahaks.
Seda on isegi iseendale raske tunnistada.
Veel raskem on mõelda, mida see meie pere jaoks tähendada võiks.
Sest ta ei ole halb inimene. Ta ei ole mees, kelle kohta võiksin öelda, et ta pole kunagi midagi meie heaks teinud.
Vastupidi.
Ta on meie laste isa. Ta hoolib neist ja lapsed armastavad teda.
Aga minu südames on midagi muutunud.
Ja ma ei tea, kas seda on üldse võimalik tagasi saada.
„Ta on hea isa. Aga ta ei ole enam mees, kelle kõrval ma end armastatuna tunnen.”
Vahel püüan endale sisendada, et kujutan kõike ette.
Et võib-olla on see lihtsalt väsimus.
Et pika kooselu jooksul ongi loomulik, kui esialgne kirg vaibub ja armastus muutub rahulikumaks.
Ma tean ju, et ükski suhe ei saa olla kogu aeg samasugune nagu tutvuse alguses.
Aga kas see peab tähendama, et ühel päeval ei tunne sa oma mehe vastu enam peaaegu midagi?
Et tema puudutus ei tekita enam seda tuttavat soojust?
Et sa ei igatse tema järele isegi siis, kui olete mõnda aega lahus olnud?
Ma ei vihka teda.
Ma ei soovi talle halba.
Mulle meeldib näha teda meie lastega koos. Vahel, kui nad kõik naeravad ja nalja teevad, tunnen ma lausa õnne.
Nendel hetkedel mõtlen, et milleks midagi muuta.
Meil on ju pere.
Aga siis jääme jälle kahekesi.
Ja ma tunnen, kui kaugele me teineteisest oleme jäänud.
Me räägime kõigest muust, ainult mitte meist endist
Ma ei oskagi öelda, millal see juhtus.
Võib-olla ei olnud ühtegi suurt tüli ega sündmust, mis oleks kõik ära rikkunud.
Võib-olla kadus lähedus lihtsalt vähehaaval.
Ühel hetkel rääkisime veel oma unistustest, tulevikuplaanidest ja sellest, mida koos ette võtta.
Nüüd räägime peamiselt sellest, mida poest vaja on, kes lastele järele läheb, millised arved tuleb ära maksta ja mida nädalavahetusel teha.
Meie elu toimib.
Aga meievaheline suhe justkui enam ei ela.
Ma igatsen neid vestlusi, kus aeg märkamatult möödub.
Ma igatsen tunnet, et minu kõrval on inimene, kellele tahan esimesena rääkida nii oma rõõmudest kui ka muredest.
Tahaksin vahel lihtsalt tema kõrvale istuda ja tunda, et meil on teineteisele veel midagi öelda.
Mitte ainult laste ja majapidamise kohta.
Vaid meie endi kohta.
Ma ei igatse tingimata uut meest. Ma igatsen tunnet, et olen kellegi jaoks armastatud naine, mitte ainult ema ja elukaaslane.
Ja kõige valusam on see, et ma ei oska enam ette kujutada, kuidas seda tunnet meie suhtesse tagasi tuua.
„Aga kuidas ma saan oma laste pere lõhkuda?”
Iga kord, kui mõtlen lahkuminekule, tulevad mulle silme ette lapsed.
Nende näod.
Nende igapäevased harjumused.
See, kuidas nad õhtuti isa juurde lähevad ja talle oma päevast räägivad.
Ma ei taha, et nad peaksid meie pärast kannatama.
Ma ei taha neile ühel päeval öelda, et ema ja isa ei ela enam koos.
Kuidas ma seda üldse selgitaksin?
Et ema ei armasta enam isa?
Kas sellest piisab, et muuta kõigi elu?
Vahel tunnen, et mul pole selleks õigust.
Lapsed ei ole ju midagi valesti teinud.
Ja nende isa samuti mitte.
Miks peaksid nemad kannatama sellepärast, et mina ei tunne end enam õnnelikuna?
Aga siis tuleb teine mõte.
Kas lapsed on päriselt õnnelikud, kui nende vanemad elavad küll ühe katuse all, kuid nende vahel pole enam soojust ega lähedust?
Ma ei tea sellele vastust.
Võib-olla ei märka nad midagi.
Võib-olla märkavad palju rohkem, kui ma arvan.
Ja just see teadmatus teebki mulle kõige rohkem haiget.
Vahel mõtlen, et olen lihtsalt tänamatu
On inimesi, kellel pole kodu, peret ega kedagi, kelle peale loota.
Minul on see kõik olemas.
Miks ma siis ei oska rahul olla?
Miks ma tahan midagi enamat?
Vahel vaatan oma meest ja mõtlen, et paljud naised oleksid ilmselt õnnelikud, kui neil oleks selline kaaslane.
Ta ei ole täiuslik. Aga ega mina ka ole.
Meil on olnud ilusaid aegu.
Ma mäletan meie esimesi ühiseid aastaid, laste sündi, perepuhkusi ja neid hetki, mil tundus, et kogu elu on alles ees.
Need mälestused on mulle kallid.
Ma ei taha neid kaotada.
Aga kas minevikus kogetud õnnest piisab, et elada samamoodi edasi ka siis, kui olevik teeb haiget?
Selle küsimuse juures jään ma alati hätta.
Sest ma ei taha olla inimene, kes viskab aastatepikkuse kooselu lihtsalt minema.
Aga ma ei taha ka ühel päeval ärgata ja avastada, et olen kogu oma elu ainult oodanud.
„Ma tahaksin veel kord tunda, et keegi mind päriselt igatseb.”
Ma ei unista suurest romantilisest filmist.
Ma ei oota lilli igal nädalal ega armastusavaldusi iga päev.
Tahaksin lihtsalt tunda lähedust.
Seda, et keegi märkab mind.
Et minu kõrval on inimene, kes küsib, kuidas mul päriselt läheb, ja tahab ka vastust kuulda.
Tahaksin vahel tunda, et ta võtab mul käest kinni mitte harjumusest, vaid sellepärast, et ta ise seda soovib.
Et me saaksime koos naerda.
Et me võiksime rääkida tulevikust ja mõlemad tahaksime selles tulevikus teineteise kõrval olla.
Ma igatsen inimest, kellele saaksin toetuda siis, kui mul on raske.
Kedagi, kelle kõrval ei peaks ma kogu aeg olema tugev, tubli ja hakkamasaaja.
Aga kuidas öelda seda inimesele, kellega olen nii kaua koos elanud?
Kuidas vaadata talle silma ja tunnistada, et ma igatsen midagi, mida meie vahel enam ei ole?
Ma kardan talle haiget teha.
Ja võib-olla kardan ma ka tema vastust.
Kõige lihtsam oleks ju mitte midagi muuta
Seda ma olengi seni teinud.
Olen oodanud.
Oodanud, et midagi muutuks.
Et ühel hommikul ärkaksin ja tunneksin jälle seda, mida kunagi tundsin.
Et me leiaksime teineteise juurde tagasi.
Mõnikord püüan ise rohkem pingutada.
Mõtlen tema headele omadustele, meenutan meie ilusaid hetki ja kinnitan endale, et ehk on see ainult üks raske periood.
Vahel tundubki, et kõik läheb paremaks.
Siis aga tulevad tagasi samad mõtted.
Ja ma saan aru, et midagi olulist on endiselt puudu.
Ma ei tea, kas armastust saab tahtejõuga tagasi tuua.
Kas saab ennast sundida kedagi uuesti armastama ainult sellepärast, et see oleks kõigi jaoks kõige lihtsam?
Võib-olla saab suhte uuesti üles ehitada, kui mõlemad seda soovivad.
Aga selleks peaksime kõigepealt tunnistama, et meie vahel on midagi muutunud.
Ja just seda vestlust olen ma kogu aeg edasi lükanud.
Ma kardan ka seda, mis juhtuks pärast lahkuminekut
Lapsed ei ole ainus põhjus, miks ma paigale olen jäänud.
Ma kardan ka tulevikku.
Meil on ühine kodu ja ühine elu.
Kõik meie igapäevased tegemised on aastatega omavahel põimunud.
Kuidas seda kõike jagada?
Kuidas ma üksi hakkama saaksin?
Kas suudaksin endale uue kodu leida?
Kas lapsed mõistaksid mind?
Kas ma kahetseksin hiljem oma otsust?
Ja mis siis, kui ma lahkun ning avastan, et ma polegi õnnelikum?
Need küsimused keerlevad mu peas ikka ja jälle.
Vahel tundub lihtsam jääda tuttava elu juurde, isegi kui ma ei tunne end selles päriselt hästi.
Sest vähemalt tean, mida homne päev toob.
Tundmatu tulevik tundub hirmutavam kui praegune üksindusetunne.
Aga kas hirm on piisav põhjus, et jääda?
Kas ma olen halb ema, kui mõtlen ka iseenda õnnele?
See on küsimus, mida ma endale kõige sagedamini esitan.
Olen alati püüdnud olla hea ema.
Olen pannud laste vajadused enda omadest ettepoole, teinud kompromisse ja loobunud nii mõnestki isiklikust soovist.
Ma ei kahetse seda.
Mu lapsed on mulle kallimad kui miski muu.
Aga vahel tekib mul tunne, et olen nende eest hoolitsedes unustanud, et olen ka ise inimene.
Mul on samuti tunded, unistused ja vajadus läheduse järele.
Kas emaks saamine tähendab, et pean neist kõigist loobuma?
Kas hea ema peab tingimata jääma suhtesse, milles ta pole enam õnnelik?
Ma ei usu, et sellele küsimusele oleks üks lihtne vastus.
Mõni pere leiab pärast rasket aega uuesti läheduse ja armastuse.
Mõni paar otsustab lahku minna ning suudab sellest hoolimata jääda oma lastele hoolivateks vanemateks.
Ja mõni inimene vajab lihtsalt rohkem aega, enne kui mõistab, mida ta tegelikult soovib.
Võib-olla ei ole küsimus ainult selles, kas ma peaksin jääma või lahkuma.
Võib-olla peaksin kõigepealt leidma julguse oma mehega ausalt rääkida.
Mitte selleks, et talle haiget teha.
Vaid selleks, et me mõlemad saaksime aru, kus me oma suhtega tegelikult oleme.
„Ma ei tea veel, mida teha. Aga ma ei taha enam iseendale valetada.”
Ma ei ole täna valmis otsust tegema.
Ma ei tea, kas meie abielu on võimalik päästa.
Ma ei tea, kas mu tunded võiksid kunagi tagasi tulla.
Ja ma ei tea, milline oleks meie kõigi elu siis, kui otsustaksime lahku minna.
Aga üht hakkan ma tasapisi mõistma.
Ma ei saa lõputult teeselda, et kõik on hästi, kui minu sees on nii palju vastuseta küsimusi.
Ma ei pea kohe kõike muutma.
Ma ei pea täna oma kohvreid pakkima ega oma pere tulevikku otsustama.
Aga võib-olla peaksin lõpetama oma tunnete pisendamise.
Võib-olla on esimene samm lihtsalt ausus.
Iseenda vastu.
Ja ühel päeval ka oma mehe vastu.
Sest ma olen küll ema, kuid ma olen ka naine. Ja mul on õigus soovida, et minu elus oleks armastust, lähedust ja hingerahu.
Ma ei tea veel, millise tee valin.
Praegu tean ainult seda, et ma ei taha teha otsust süütunde ega hirmu pärast.
Tahaksin leida lahenduse, mis oleks võimalikult õiglane meie kõigi suhtes.
Ka minu enda suhtes.
Kas laste pärast tasub jääda kokku, kui armastus on kadunud?
See küsimus ei puuduta ainult ühte naist.
Paljud pikaajalises suhtes olevad inimesed võivad ühel hetkel avastada, et nende kooselu on muutunud pigem ühise kodu ja kohustuste jagamiseks.
Mõnes suhtes on võimalik lähedus taastada, kui mõlemad partnerid on valmis teineteist kuulama, oma muredest rääkima ning vajaduse korral ka paarinõustamist proovima.
Teinekord võivad inimesed jõuda järeldusele, et kooselu jätkamine ei ole enam kummagi jaoks õige.
Laste heaolu ei sõltu ainult sellest, kas vanemad elavad ühe katuse all. Väga oluline on ka kodune õhkkond, vanemate omavaheline austus ning see, kas lapsed tunnevad end armastatuna ja turvaliselt.
Lahkuminek ei pea tähendama, et laps kaotab ühe oma vanematest. Mõlemad saavad võimaluse korral jätkuvalt tema elus olulisel kohal olla.
Samas ei ole lahkuminek alati lihtne ning iga pere olukord on erinev.
Seetõttu ei saa keegi kõrvalt öelda, milline otsus on ühele perele kindlasti õige.
Oluline on mitte teha suuri otsuseid ainult hirmu, süütunde või hetkelise pettumuse ajel.
Kõigepealt tasub püüda mõista, kas armastus on tõesti kadunud või on see aastatepikkuste kohustuste, väsimuse ja rääkimata jäänud murede alla mattunud.
❤️ Kuidas sina arvad – kas vanemad peaksid laste pärast kokku jääma ka siis, kui nende vahel pole enam armastust?
Või on laste jaoks parem, kui ema ja isa elavad eraldi, kuid suudavad olla õnnelikumad ja säilitada head suhted?
Elulistel olukordadel põhinev mõtisklus. Iga pere lugu on erinev ning ühe inimese jaoks sobiv lahendus ei pruugi sobida teisele.
Kommentaare ei ole