Pärast 60. eluaastat hakkavad paljud naised mõistma neid 7 olulist asja Mida vanemaks me saame, seda selgemaks muutub sag...
Pärast 60. eluaastat hakkavad paljud naised mõistma neid 7 olulist asja
Mida vanemaks me saame, seda selgemaks muutub sageli arusaam sellest, mis on elus päriselt tähtis. Kui nooremana püüame teistele meeldida, kõigega hakkama saada ja võimalikult paljude inimeste ootustele vastata, siis aastatega võivad meie väärtushinnangud muutuda. Paljud naised avastavad pärast 60. eluaastat, et õnnelikuks olemiseks ei ole sugugi nii palju vaja, kui nad kunagi arvasid.
Kuuekümnes sünnipäev ei muuda inimest üleöö. Me ei ärka järgmisel hommikul täiesti uue maailmavaatega ega unusta kõiki oma varasemaid muresid.
Kuid elukogemused õpetavad meile aja jooksul nii mõndagi.
.png)
|
| foto : Canva |
Kristi
Kodused lood autor
Oleme armastanud ja pettunud, teinud raskeid otsuseid, kasvatanud lapsi, hoolitsenud lähedaste eest ning pidanud mõnikord alustama otsast peale just siis, kui arvasime, et kõik on juba paigas.
Aastatega õpime paremini tundma nii teisi inimesi kui ka iseennast.
Ja ühel hetkel võime avastada, et asjad, mille pärast kunagi nii palju muretsesime, ei olegi enam kuigi olulised.
Paljud naised jõuavad just pärast 60. eluaastat seitsme arusaamani, mis võivad muuta nende igapäevaelu palju rahulikumaks ja rõõmsamaks.
1. Kõigile ei ole võimalik meeldida ja selleks pole ka mingit vajadust
Nooremana võime kulutada tohutult palju aega sellele, et teistele head muljet jätta.
Me muretseme, mida inimesed meist arvavad, kas meie otsused on õiged ja ega me pole kellelegi pettumust valmistanud.
Vahel ütleme „jah” isegi siis, kui tahaksime öelda „ei”.
Läheme külla, kuigi oleme väsinud. Võtame endale lisakohustusi, kuigi aega napib. Kuulame kannatlikult teiste etteheiteid, sest ei taha tüli tekitada.
Mõnikord püüame meeldida isegi inimestele, kelle arvamus ei peaks meie elus tegelikult nii suurt rolli mängima.
Kuid aastatega hakkame mõistma, et ükskõik kui palju me ka ei pingutaks, leidub alati keegi, kellele meie käitumine ei sobi.
Kui oleme liiga lahked, võidakse meie headust ära kasutada. Kui hakkame enda eest seisma, võidakse meid isekaks pidada.
Kui räägime oma arvamuse välja, ei pruugi see kõigile meeldida. Kui vaikime, võidakse ette heita, et me ei ütle kunagi, mida tegelikult mõtleme.
Ühel hetkel tekib küsimus: miks peaksime kulutama oma elu sellele, et täita kõigi teiste ootusi?
Pärast 60. eluaastat võivad paljud naised tunda end selles suhtes palju vabamalt.
Nad ei pea enam igale otsusele põhjendust otsima ega kõigile oma valikuid selgitama.
Sest kõige tähtsam ei ole see, et kõik teised oleksid meiega rahul. Tähtis on ka see, et me ise oma eluga rahul oleksime.
2. Oma aeg on üks kõige väärtuslikumaid asju, mis meil on
Kui oleme nooremad, tundub sageli, et aega on lõputult.
Alati jõuab veel reisida, sõpradega kohtuda, mõne uue hobiga alustada või lihtsalt puhata.
Kõigepealt tuleb töö ära teha. Siis laste eest hoolitseda. Seejärel kodused kohustused täita.
Ja kui lõpuks jääb natuke aega üle, oleme sageli liiga väsinud, et midagi enda jaoks ette võtta.
Aastad aga mööduvad kiiremini, kui oskame arvata.
Pärast 60. eluaastat hakkavad paljud naised oma aega hoopis teisiti hindama.
Nad ei taha seda enam kulutada lõpututele vaidlustele, mõttetutele kohustustele või inimestele, kelle seltskonnas nad end hästi ei tunne.
Nad võivad avastada, kui suur rõõm on ärgata hommikul teadmisega, et ei pea kuhugi kiirustama.
Juua rahulikult kohvi, lugeda raamatut, minna jalutama või teha midagi, milleks varem kunagi aega ei jätkunud.
Ja mis kõige tähtsam, nad hakkavad mõistma, et oma aja väärtustamine ei ole isekus.
Me ei pea olema alati teiste jaoks kättesaadavad.
Meil on õigus oma plaanidele, soovidele ja väikestele igapäevastele rõõmudele.
Raha saab mõnikord tagasi teenida, kuid möödunud aega enam tagasi ei saa.
Seepärast tasub seda veeta viisil, mis teeb meie elu sisukamaks ja õnnelikumaks.
3. Parem on mõni tõeline sõber kui palju pealiskaudseid tuttavaid
Nooremana võib tunduda, et mida rohkem inimesi meie ümber on, seda rikkam on meie elu.
Meil on palju tuttavaid, kellega kohtume sünnipäevadel, pidudel ja muudel koosviibimistel.
Kuid aastatega võivad suhted muutuda.
Mõne inimesega kaob kontakt. Teisega ei ole meil enam nii palju ühist. Kolmandaga suhtleme harvem, sest elu on meid eri suundades viinud.
Esialgu võib see tunduda kurb.
Kuid paljud naised avastavad pärast 60. eluaastat, et sõpruse väärtust ei saa mõõta tuttavate arvuga.
Palju olulisem on see, kas meie kõrval on keegi, kellega saame olla täiesti meie ise.
Keegi, kellele ei pea pidevalt tõestama, et meil läheb hästi.
Keegi, kes oskab rõõmustada meie õnnestumiste üle ega kao ära ka siis, kui elus on raskem periood.
Tõeline sõber ei pea iga päev helistama ega kogu aeg meiega ühenduses olema.
Mõnikord piisab teadmisest, et ta on olemas.
Ja kui me lõpuks kohtume, saame jätkata vestlust justkui poleks vahepeal mitu kuud möödunudki.
Aastatega muutub sõpruses üha tähtsamaks kvaliteet, mitte kvantiteet.
Mõni lähedane inimene võib pakkuda rohkem rõõmu ja kindlustunnet kui kümned pealiskaudsed tutvused.
4. Meelerahu on tähtsam kui õigus igas vaidluses peale jääda
Nooremana võime mõnikord tunda, et peame iga hinna eest oma seisukohti kaitsma.
Kui keegi ütleb midagi ebaõiglast, tahame talle kohe vastata.
Kui meid valesti mõistetakse, püüame pikalt selgitada, mida me tegelikult mõtlesime.
Ja kui keegi käitub meiega halvasti, võime veeta tunde või isegi päevi mõeldes sellele, mida oleksime pidanud ütlema.
Kuid aastatega hakkavad paljud naised mõistma, kui palju energiat sellised olukorrad võtavad.
Kõiki arusaamatusi ei ole võimalik lahendada.
Kõiki inimesi ei saa panna meie seisukohti mõistma.
Ja mitte iga märkuse peale ei pea vastama.
Mõnikord on kõige targem lihtsalt öelda: „Me näeme seda asja erinevalt.”
See ei tähenda, et peaksime laskma teistel end halvasti kohelda või loobuma oma arvamusest.
Vastupidi.
Me võime enda eest seista ka rahulikult, ilma et peaksime iga erimeelsuse suureks tüliks muutma.
Pärast 60. eluaastat võivad paljud naised avastada, et nende sisemine rahu on liiga väärtuslik, et lasta seda iga väikese asja pärast rikkuda.
Nad valivad hoolikamalt, millistesse vaidlustesse astuda ja millistest eemale hoida.
Sest mõnikord ei ole kõige suurem võit see, kui viimane sõna jääb meile, vaid see, kui suudame oma meelerahu säilitada.
5. Oma välimust ei pea enam pidevalt teiste ootustega võrdlema
Paljud naised on suure osa oma elust tundnud survet teatud moodi välja näha.
Nooremana muretseme kehakaalu, juuste, riiete ja selle pärast, kas oleme piisavalt ilusad.
Hiljem võime hakata tähele panema kortse, halle juukseid või muid vanusega kaasnevaid muutusi.
Ühiskond tuletab naistele sageli meelde, et nad peaksid püüdma võimalikult kaua noored välja näha.
Kuid pärast 60. eluaastat võivad paljud naised hakata oma välimusse hoopis leebemalt suhtuma.
Nad mõistavad, et ilu ei kao koos noorusega.
Naerukurrud võivad rääkida rõõmsatest hetkedest, hallid juuksed elukogemusest ning muutunud keha aastatest, mille jooksul on elatud, töötatud, armastatud ja raskustest läbi tuldud.
Mõni naine otsustab oma juukseid enam mitte värvida. Teine naudib endiselt meikimist, ilusaid kleite ja uusi soenguid.
Mõlemad valikud on täiesti õiged.
Oluline on see, et naine teeks neid asju iseenda pärast, mitte hirmust teiste arvamuse ees.
Ta võib endiselt soovida ilus välja näha, kuid ei pea enam iga hinna eest püüdma välja näha kakskümmend aastat noorem.
Ilu ei tähenda ainult nooruslikku välimust. See tähendab ka enesekindlust, elurõõmu ja oskust end oma kehas hästi tunda.
Ja mõnikord muudab just see rahulolu naise teiste silmis eriti kauniks.
6. Oma õnne ei saa lõputult edasi lükata
Kui sageli oleme öelnud endale, et hakkame rohkem enda jaoks elama siis, kui saabub õige aeg?
Kui lapsed suureks kasvavad.
Kui tööl muutub rahulikumaks.
Kui kodused kohustused vähenevad.
Kui meil on rohkem raha.
Kui kõik teised meie ümber on lõpuks rahul.
Kuid elu ei pruugi kunagi pakkuda hetke, mil kõik tingimused on täiuslikud.
Alati leidub midagi, mis vajab tegemist.
Ja kui oleme harjunud seadma teiste vajadused enda omadest ettepoole, võib olla üllatavalt raske hakata mõtlema ka iseenda soovidele.
Pärast 60. eluaastat võivad paljud naised jõuda arusaamisele, et õnne ei tasu enam edasi lükata.
Kui oled alati tahtnud õppida tantsima, miks mitte proovida?
Kui oled unistanud reisist mõnda ilusasse paika, miks peaksid ootama veel kümme aastat?
Kui tahad hakata maalima, aiandusega tegelema või mõnda uut keelt õppima, ei ole selleks tingimata liiga hilja.
Muidugi ei saa kõiki unistusi kohe teoks teha. Meie võimalused, tervis ja kohustused on erinevad.
Kuid ka väikestest asjadest võib saada suur rõõm.
Mõnikord piisab sellest, kui hakkame iga nädal tegema midagi, mis on mõeldud ainult meile endile.
Elu ei alga siis, kui kõik kohustused on täidetud. Elu toimub praegu.
Ja õnne ei pea alati otsima suurtest sündmustest. Vahel peitub see hoopis väikestes hetkedes, mille jaoks me varem aega ei leidnud.
7. Kõige tähtsam on see, kuidas me end oma elus tunneme
Nooremana võime arvata, et õnnelik elu tähendab teatud saavutusi.
Head töökohta, ilusat kodu, õnnelikku abielu, edukat perekonda ja teiste inimeste tunnustust.
Need kõik võivad olla väärtuslikud asjad.
Kuid aastatega hakkame sageli mõistma, et väliselt täiuslik elu ei tähenda alati sisemist rahulolu.
Inimesel võib olla ilus maja ja palju tuttavaid, kuid ta võib tunda end üksildasena.
Tal võib olla kõik, mida teised peavad õnneks vajalikuks, kuid ta võib siiski igatseda midagi, mida ei saa raha eest osta.
Näiteks rahu.
Lähedust.
Mõistmist.
Vabadust olla tema ise.
Pärast 60. eluaastat võivad paljud naised hakata oma elu hindama hoopis teistsuguste küsimuste kaudu.
Kas ma tunnen end oma kodus hästi?
Kas minu ümber on inimesed, kes minust hoolivad?
Kas ma saan olla mina ise, ilma et peaksin pidevalt kellegi ootustele vastama?
Kas minu päevades on piisavalt rõõmu?
Ja kas ma elan nii, nagu mina ise soovin, või püüan endiselt täita teiste inimeste ettekujutust sellest, milline mu elu peaks olema?
Need küsimused võivad olla palju olulisemad kui see, mida keegi meie saavutustest või eluviisist arvab.
Sest lõpuks ei ole kõige tähtsam see, kui õnnestunud meie elu teistele paistab. Tähtis on see, kuidas me ise end selles elus tunneme.
Pärast 60. eluaastat võib alata üks elu ilusamaid perioode
Kuuekümnes eluaasta ei ole mingi piir, mille järel peaksime oma unistused kõrvale jätma.
Vastupidi, paljude naiste jaoks võib see olla aeg, mil nad hakkavad lõpuks rohkem iseendale mõtlema.
Nad tunnevad end paremini, teavad, mis neile meeldib, ning oskavad ehk senisest rohkem hinnata inimesi, kes nende ellu rõõmu toovad.
Nad ei tunne enam nii suurt vajadust kõigile meeldida ega iga oma otsust põhjendada.
Nad võivad lubada endale rohkem rahu, rohkem rõõmu ja rohkem aega nende asjade jaoks, mis on neile päriselt olulised.
Loomulikult ei ole iga naise elu ühesugune. Mõni on need arusaamad omandanud juba kolmekümneselt, teine jõuab nendeni alles palju hiljem.
Ja mõne jaoks võib kuuekümnendatesse eluaastatesse jõudmine tähendada hoopis uusi kohustusi ja katsumusi.
Kuid üks mõte võib olla oluline igas vanuses.
Me ei pea kogu oma elu kulutama selleks, et olla teistele meele järele. Meil on õigus elada ka iseenda jaoks.
Sest lõpuks ei loe ainult see, kui palju aastaid oleme elanud.
Loeb ka see, kui palju oleme nende aastate jooksul päriselt elust rõõmu tundnud.
Ja võib-olla ongi üks suurimaid elutarkusi mõistmine, et oma õnne, meelerahu ja unistuste jaoks ei ole kunagi liiga hilja.
Kommentaare ei ole