Pärast 50. eluaastat hakkavad paljud naised mõistma neid 7 asja, mida nad oleksid soovinud teada juba noorena Kui oled kahekümne...
Pärast 50. eluaastat hakkavad paljud naised mõistma neid 7 asja, mida nad oleksid soovinud teada juba noorena
Kui oled kahekümneaastane, tundub, et kogu elu on alles ees. Sul on aega teha vigu, muuta oma otsuseid, alustada uuesti ja leida oma tee. Kolmekümneselt püüad sageli kõigega hakkama saada. Töö, pere, lapsed, suhted ja igapäevased kohustused võtavad suure osa ajast ning iseenda soovid võivad märkamatult tagaplaanile jääda.
.png)
|
| foto : Canva |
Kristi
Kodused lood autor
Neljakümneselt hakkad ehk juba mõistma, et kõike ei saa kontrollida ja kõigile ei ole võimalik meele järele olla.
Aga viiekümneselt?
Paljude naiste jaoks on see vanus, mil elu hakkab paistma hoopis teistsuguses valguses.
Mitte sellepärast, et kõik vastused oleksid lõpuks käes, vaid sellepärast, et aastate jooksul kogetud rõõmud, pettumused, õnnestumised ja eksimused on õpetanud midagi, mida nooruses ei osanud veel mõista.
Mõni naine avastab, et on suure osa oma elust püüdnud teiste ootustele vastata. Teine mõistab, et on liiga kaua kartnud muutusi. Kolmas tunneb esimest korda elus, et ei pea enam kellelegi tõestama, kui tubli, ilus või edukas ta on.
Loomulikult ei koge kõik naised vananemist ühtemoodi. Mõni jõuab nende arusaamadeni juba noorena, teine alles palju hiljem. Kuid teatud elutarkused kipuvad aastatega ikka korduma.
Siin on seitse asja, mida paljud naised pärast 50. eluaastat paremini mõistavad ja mida nad oleksid soovinud teada juba siis, kui kogu elu alles ees tundus olevat.
1. Sa ei pea kõigile meeldima, et olla väärtuslik inimene
Noorena võib teiste arvamus tunduda erakordselt oluline.
Mida minust arvatakse? Kas ma ütlesin midagi valesti? Kas keegi solvus? Miks ta minuga enam ei räägi?
Nii mõnigi naine on kulutanud aastaid sellele, et olla hea tütar, abikaasa, ema, sõbranna ja töökaaslane. Ta on püüdnud kõiki mõista, kõigile vastu tulla ja võimalikult vähe probleeme tekitada.
Ent ühel hetkel võib ta avastada, et isegi kõige suuremast pingutusest ei piisa selleks, et kõik temaga rahul oleksid.
Alati leidub keegi, kelle meelest oleksid pidanud midagi teisiti tegema.
Pärast viiekümnendat eluaastat võib saabuda vabastav arusaam: teiste inimeste heakskiit ei määra sinu väärtust.
Sa võid olla hea inimene ka siis, kui ütled kellelegi „ei”. Sa võid teha enda jaoks õige otsuse ka siis, kui mõni lähedane sellest aru ei saa.
Ja sa ei pea iga oma valikut pikalt põhjendama.
Kui saaksid oma nooremale minale midagi öelda, võiks see olla: ära kuluta nii palju aega muretsemisele, mida teised sinust arvavad.
Need, kes sind tõeliselt hindavad, ei oota sinult täiuslikkust.
2. Armastus ei tohiks tähendada pidevat eneseohverdamist
Nooruses võib armastus tunduda millegi sellisena, mille nimel tuleb olla valmis kõigeks.
Kui armastad kedagi piisavalt palju, siis kannatad ära tema halva tuju, annad andeks valusad sõnad ja loodad, et ühel päeval muutub kõik paremaks.
Mõnikord võib naine isegi uskuda, et suhte õnnestumine sõltub peamiselt sellest, kui kannatlik ja mõistev tema ise suudab olla.
Aastad võivad aga õpetada midagi väga olulist.
Armastus ei tähenda, et pead iseenda vajadused alati viimasele kohale seadma.
Terves suhtes peaks olema ruumi mõlema inimese tunnetele, soovidele ja piiridele.
See ei tähenda, et kooselus ei tuleks kunagi ette raskeid aegu. Igas pikas suhtes on erimeelsusi ja perioode, mil teineteise mõistmine nõuab rohkem pingutust.
Kuid üks inimene ei peaks kandma kogu suhte eest vastutust.
Pärast 50. eluaastat võib naine mõista, et armastuse nimel ei pea pidevalt vaikima, leppima ega oma tundeid alla suruma.
Ta võib hakata rohkem hindama rahulikku koosolemist, vastastikust austust ja teadmist, et tema kõrval on inimene, kelle juures ta saab olla tema ise.
Ja mõnikord tähendab see arusaam ka julgust tunnistada, et mõni suhe ei ole enam selline, milles ta soovib oma ülejäänud elu veeta.
Nooremale iseendale ütleks ta ehk: armasta kogu südamest, aga ära kaota armastades iseennast.
3. Aeg on palju väärtuslikum, kui noorena oskame arvata
Kahekümneselt tundub, et aega on lõputult.
Küll ma ükskord reisin. Küll ma kunagi õpin midagi uut. Küll ma siis enda jaoks aega leian, kui lapsed suuremaks kasvavad või töö juures rahulikumaks läheb.
Aga aastad mööduvad kiiremini, kui oskame ette kujutada.
Ühel päeval märkad, et lapsed on suureks kasvanud, vanemad vanemaks jäänud ja mõni ammune unistus on ikka veel täitmata.
Pärast 50. eluaastat võib naine hakata oma aega hoopis rohkem väärtustama.
Ta ei taha enam kulutada tervet õhtut tühistele vaidlustele ega veeta nädalavahetusi inimestega, kelle seltskonnas ta end hästi ei tunne.
Ta mõistab, et aeg, mida kulutame teiste ootustele vastamisele, on samuti osa meie enda elust.
See ei tähenda, et peaksime muutuma isekaks või loobuma oma kohustustest.
Pigem tähendab see oskust eristada olulist ebaolulisest.
Kas tõesti on vaja igal nädalavahetusel kogu maja põhjalikult koristada? Kas mõni töö ei võiks oodata homseni? Kas vahel ei võiks hoopis sõbrannaga kohvikusse minna, mere äärde sõita või lihtsalt raamatut lugeda?
Üks tähtsamaid elutarkusi on mõista, et õnnelikuks olemist ei tasu pidevalt tulevikku lükata.
Sest elu ei alga siis, kui kõik kohustused on täidetud. Elu toimub juba praegu.
4. Oma keha eest tuleb hoolitseda, mitte sellega pidevalt rahulolematu olla
Kui palju aega kulutavad mõned naised nooruses oma välimuse pärast muretsemisele!
Üks peab end liiga paksuks, teine liiga kõhnaks. Kellelegi ei meeldi tema juuksed, kellelegi nina, kellelegi jalad.
Vahel piisab ühest halvasti öeldud märkusest, et inimene hakkaks oma välimuses nägema puudusi, millele ta varem poleks tähelepanu pööranudki.
Aastate möödudes võib aga suhtumine oma kehasse muutuda.
Pärast 50. eluaastat hakkavad paljud naised rohkem mõistma, kui oluline on tervis, liikumisvõime ja hea enesetunne.
Nad võivad meenutada vanu fotosid ja imestada, miks nad end omal ajal nii palju kritiseerisid.
Naine, kes pidas end kolmekümneselt ebapiisavalt ilusaks, võib nüüd vaadata oma noorpõlvepilti ja mõelda: „Aga ma olin ju nii kena! Miks ma seda siis ei näinud?”
See on üks neist kurbadest ja samas vabastavatest arusaamadest, milleni elukogemus võib viia.
Meie keha muutub aastatega. Tekivad kortsud, juuksed võivad halliks minna ja endine energia ei pruugi enam olla päris samasugune.
Kuid see ei tähenda, et naine kaotaks oma ilu või väärtuse.
Nooremale iseendale võiks öelda: ära raiska oma ilusaid aastaid sellele, et otsid peeglist ainult puudusi.
Liigu, puhka, söö mitmekesiselt, hoolitse oma tervise eest ja kanna riideid, milles tunned end hästi.
Sinu keha ei ole sinu vaenlane. See on olnud sinuga kaasas läbi kogu elu.
5. Sa ei saa muuta teisi inimesi, kui nad ise muutuda ei taha
Nooruses võib olla lihtne uskuda, et piisava armastuse, kannatlikkuse ja mõistmisega saab teist inimest muuta.
Võib-olla loodad, et sinu kaaslane muutub tähelepanelikumaks. Et sõbranna lõpetab pideva kritiseerimise. Et mõni pereliige hakkab lõpuks sinu tunnetega arvestama.
Sa selgitad, annad uusi võimalusi ja püüad olukorda parandada.
Mõnikord see õnnestubki. Inimesed võivad kasvada, õppida ja oma käitumist muuta.
Kuid muutus peab tulema ka inimese enda soovist.
Pärast 50. eluaastat võib naine mõista, et tema ülesanne ei ole kõiki teisi parandada.
Ta saab rääkida oma tunnetest, seada piire ja otsustada, millist käitumist ta on valmis aktsepteerima.
Kuid ta ei saa kedagi sundida olema hoolivam, ausam või tähelepanelikum.
See arusaam võib alguses olla valus, eriti siis, kui oled mõne inimese muutumist oodanud aastaid.
Samas võib see tuua suure kergenduse.
Sa ei pea enam lõputult otsima õigeid sõnu, mis paneksid teise inimese lõpuks sind mõistma.
Mõnikord ei ole kõige olulisem küsimus enam see, kuidas teist inimest muuta, vaid see, mida sina ise selles olukorras teha saad.
Ja vahel tähendab see suurema distantsi hoidmist inimesega, kelle käitumine sulle pidevalt haiget teeb.
6. Iseenda jaoks aja võtmine ei ole isekus
Paljud naised on kasvanud üles teadmisega, et kõigepealt tuleb hoolitseda teiste eest.
Lapsed peavad olema söönud, kodu korras, töö tehtud ja lähedaste vajadused täidetud.
Alles siis, kui kõik muu on valmis, võib ehk mõelda iseendale.
Aga sageli ei saagi kõik kunagi päriselt valmis.
Alati leidub midagi, mida oleks vaja teha, ja keegi, kes vajab abi.
Nii võib juhtuda, et naine on aastaid olnud kõigi teiste jaoks olemas, kuid iseenda soovid on jäänud tagaplaanile.
Pärast 50. eluaastat võib ta esimest korda tõsiselt küsida: „Aga mida mina tegelikult tahan?”
Võib-olla tahab ta minna tantsutrenni, õppida võõrkeelt, reisida või alustada mõne hobiga, milleks varem aega ei jätkunud.
Võib-olla soovib ta lihtsalt rohkem vaikust ja rahu.
Ja võib-olla tahab ta mõnikord öelda: „Täna ma ei saa. Mul on juba teised plaanid.”
See ei tee temast halba ema, abikaasat, sõpra ega tütart.
Vastupidi. Inimene, kes oskab ka iseenda vajadustega arvestada, võib tunda end rahulolevama ja tasakaalukamana.
Üks ilusamaid arusaamu, milleni aastatega jõuda, on see, et ka sinu enda õnn väärib tähelepanu.
Sa ei pea ootama kellegi luba, et teha midagi, mis sulle rõõmu valmistab.
7. Uuesti alustamiseks ei ole kunagi liiga hilja
Võib-olla on see kõige tähtsam õppetund.
Nooruses kipume arvama, et elus on teatud asjade jaoks kindel aeg.
Kahekümneselt tuleb õppida, kolmekümneselt pere luua, neljakümneselt olla oma elu paika saanud.
Ja kui viiekümnes sünnipäev läheneb, võib tekkida tunne, et suuremad otsused on juba tehtud ning nüüd tuleb lihtsalt senist rada mööda edasi minna.
Aga elu ei käi alati sellise plaani järgi.
Mõni naine leiab alles viiekümneselt töö, mis talle tõeliselt meeldib.
Teine alustab uuesti pärast pikka ja õnnetut kooselu.
Kolmas armub siis, kui oli juba veendunud, et tema jaoks on armastuse aeg möödas.
Neljas avastab endas ande, millest tal polnud varem aimugi.
Muidugi ei tähenda uuesti alustamine, et kõik oleks lihtne. Muutustega võivad kaasneda hirm, ebakindlus ja praktilised raskused.
Kuid vanus üksi ei pea olema põhjus oma soovidest loobumiseks.
Pärast 50. eluaastat on inimesel sageli midagi sellist, mida nooruses veel ei olnud: elukogemus.
Ta tunneb ennast paremini. Ta teab, milliseid vigu ei taha korrata. Ta oskab rohkem hinnata inimesi, kes temast tõeliselt hoolivad.
Ja mis kõige tähtsam, ta võib olla lõpuks valmis tegema otsuseid, mis lähtuvad tema enda soovidest.
Kui saaksid oma nooremale minale midagi öelda, võiks see olla: ära karda muutusi. Mõnikord algavad elu kõige ilusamad peatükid just siis, kui arvad, et kõik tähtsam on juba seljataga.
Kõige tähtsam on see, mida sa oma elutarkusega peale hakkad
Viiekümnes sünnipäev ei muuda inimest üleöö targemaks ega õnnelikumaks.
Kuid aastad võivad anda oskuse näha asju selgemalt.
Mõistad, et kõigile ei pea meeldima. Et armastus ei tohiks tähendada iseenda kaotamist. Et aeg on väärtuslik ja oma keha eest tuleb hoolitseda.
Sa õpid, et teisi inimesi ei saa alati muuta, kuid oma valikuid saad muuta küll.
Ja ehk kõige olulisem on teadmine, et sinu elu ei ole veel kaugeltki läbi.
Sul võib olla ees palju ilusaid kohtumisi, uusi kogemusi, rõõmsaid hetki ja unistusi, mis alles ootavad täitumist.
Võib-olla ei saa sa enam tagasi minna ja oma kahekümneaastasele minale nõu anda.
Aga sa saad kasutada oma tänast elutarkust selleks, et muuta järgmised aastad just selliseks, nagu sina soovid.
Millist neist seitsmest elutarkusest pead sina kõige olulisemaks? Ja mida oleksid soovinud teada juba noorena?
Jaga oma mõtteid kommentaarides. Võib-olla aitab sinu kogemus kellelgi teisel mõista midagi, mille õppimiseks sinul kulus aastaid. ❤️
Kommentaare ei ole