„Mu lapsed teenivad minust rohkem, aga ootavad ikka minu rahalist abi!” – pensionäri mure Kui lapsed on väikesed, tundub ...
„Mu lapsed teenivad minust rohkem, aga ootavad ikka minu rahalist abi!” – pensionäri mure
Kui lapsed on väikesed, tundub loomulik, et vanemad teevad nende heaks kõik, mis võimalik. Aga mis saab siis, kui lapsed on ammu täiskasvanud, käivad tööl ja teenivad rohkem kui nende pensionärist ema, kuid pöörduvad ikka tema poole rahapalvetega? Kas vanema kohustus oma lapsi aidata kestab kogu elu?
68-aastane Anne (nimi muudetud) on kogu elu töötanud ja oma kahte last kasvatanud. Ta ei ole kunagi olnud jõukas inimene, kuid on alati püüdnud hakkama saada. Lapsed on suureks kasvanud, neil on oma pered ja töökohad. Anne arvas, et pensionile jäädes saab ta lõpuks natuke rahulikumalt elada.
.png)
|
| foto : Canva |
Kristi
Kodused lood autor
Tegelikkus on kujunenud teistsuguseks.
Anne saab kuus 820 eurot pensioni. Sellest tuleb maksta kommunaalkulud, osta toit ja ravimid ning katta kõik muud igapäevased väljaminekud. Suuremaid oste peab ta pikalt planeerima. Mõnikord loobub ta isegi mõnest vajalikust asjast, sest raha lihtsalt ei jätku.
Ometi leiab ta end ikka ja jälle olukorrast, kus täiskasvanud lapsed paluvad temalt rahalist abi.
„Emme, kas sa saaksid mulle natuke raha laenata?”
Kõik algas väikestest summadest.
Ühel kuul vajas poeg 50 eurot, sest enne palgapäeva oli raha otsa saanud. Teisel korral palus tütar 100 eurot, sest auto remont läks oodatust kallimaks.
Anne ei osanud keelduda. Ta teadis, et lastel on omad kohustused, laenud ja igapäevased kulud. Kui tal vähegi võimalik oli, andis ta raha.
Aga tasapisi muutusid need palved üha tavalisemaks.
„Mõnikord on mul tunne, et lapsed ei mõtlegi sellele, kust mina selle raha võtan. Nad teavad, et ma olen alati aidanud, ja ilmselt arvavad, et aitan ka edaspidi,” mõtleb Anne.
Kõige rohkem teeb talle haiget teadmine, et mõlemad lapsed teenivad temast märksa rohkem.
Poeg käib korralikult tööl. Tütar ja tema abikaasa saavad kahe peale samuti üsna head sissetulekut. Neil on autod, nutitelefonid ja võimalus aeg-ajalt väljas söömas käia.
Anne ise mõtleb samal ajal, kas saab endale sel kuul lubada uut talvejopet või peab vana veel ühe talve vastu pidama.
Ema võib loobuda enda vajadustest, aga lapsed ei pruugi seda märgata
Anne ei taha oma lapsi süüdistada. Ta armastab neid ja teab, et tänapäeval ei ole noortel peredel alati lihtne.
Kuid vahel tabab ta end mõttelt, kas lapsed üldse teavad, kui vähe talle pärast arvete maksmist raha alles jääb.
Kui poeg palub 100 eurot, tähendab see Anne jaoks märkimisväärset osa tema pensionist.
Selle raha eest saaks ta osta mitmeks nädalaks toitu, maksta mõne suurema arve või panna midagi kõrvale ootamatuteks väljaminekuteks.
Ometi vastab ta enamasti: „Olgu, küll ma kuidagi hakkama saan.”
Ja saabki. Vähemalt esialgu.
Ta ostab poes odavamaid toiduaineid, lükkab mõne ostu edasi ja loodab, et järgmisel kuul on lihtsam.
Kõige kurvem on see, et lapsed ei pruugi tema loobumist üldse märgata.
„Kui ma ütlen ei, tunnen ennast halva emana”
Ühel päeval palus tütar Annelt jälle raha.
Seekord oli Anne sunnitud keelduma, sest tal oli vaja osta ravimeid ja tasuda tavapärasest suurem elektriarve.
Tütar ei hakanud temaga riidlema, kuid tema pettunud hääl jäi emale kauaks meelde.
„Ma ei saa aru, miks mul on pärast keeldumist nii halb tunne. Ma olen ju oma lapsed üles kasvatanud, neid koolitanud ja aidanud nii palju, kui olen suutnud. Ometi tunnen, nagu oleksin neid alt vedanud,” tunnistab Anne.
Just see ongi paljude vanemate jaoks kõige raskem.
Nad on harjunud olema need, kelle poole lapsed saavad alati pöörduda. Vanema roll on aastakümneid tähendanud hoolitsemist, abistamist ja vajadusel enda soovidest loobumist.
Aga kas see peab nii jääma ka siis, kui lapsed on juba neljakümnendates eluaastates?
Kas täiskasvanud lapsed peaksid hoopis oma vanemaid aitama?
Siin lähevad inimeste arvamused sageli lahku.
Ühed leiavad, et perekonnas tuleb üksteist aidata sõltumata vanusest. Kui lapsel on raske, on loomulik, et vanem aitab teda võimaluste piires.
Teised arvavad, et täiskasvanud inimene peab õppima oma rahaga toime tulema. Eriti siis, kui tema sissetulek on suurem kui pensionärist vanemal.
On ka neid, kelle meelest peaksid töötavad täiskasvanud lapsed hoopis oma eakatele vanematele aeg-ajalt rahalist tuge pakkuma.
Muidugi ei ole kõik olukorrad ühesugused.
Kui täiskasvanud laps kaotab töö, jääb haigeks või satub ootamatult raskustesse, võib vanemate abi olla hindamatu. Hoopis teine asi on aga see, kui rahaküsimine muutub harjumuseks ning vanem peab selle tõttu pidevalt enda vajadustest loobuma.
Kus jookseb piir abistamise ja ärakasutamise vahel?
Pensionipõlv ei peaks tähendama pidevat loobumist
Anne on viimasel ajal hakanud mõtlema, et ehk on tal õigus ka iseenda peale raha kulutada.
Ta tahaks mõnikord sõbrannaga kohvikusse minna. Osta endale midagi ilusat. Sõita suvel mõneks päevaks puhkama või lihtsalt panna natuke raha kõrvale, et ootamatu väljaminek teda hätta ei jätaks.
Need ei ole ju ülemäära suured soovid.
Ometi on tal raske harjuda mõttega, et ta võiks oma lastele öelda: „Seekord ma ei saa sind aidata. Mul on seda raha endal vaja.”
Võib-olla ongi see üks raskemaid õppetunde, mida lapsevanem peab omandama – mõista, et laste armastamine ei tähenda kohustust neid elu lõpuni rahaliselt toetada.
Täiskasvanud lapsed võivad alati jääda oma vanemate lasteks, kuid see ei tähenda, et vanemad peaksid nende eest lõputult vastutama.
„Ma tahan, et mu lapsed mind armastaksid ka siis, kui mul pole neile raha anda”
Anne ei ole otsustanud oma laste aitamist täielikult lõpetada.
Kui neil peaks tekkima tõeline hädaolukord ja tal on võimalik aidata, teeb ta seda kindlasti.
Kuid ta on otsustanud, et ei võta enam raha oma toidu, ravimite või hädavajalike kulutuste arvelt.
Ta loodab, et lapsed mõistavad teda.
„Ma olen nende ema ja jään selleks alati. Aga ma tahaksin, et nad helistaksid mulle vahel lihtsalt selleks, et küsida, kuidas mul läheb. Mitte ainult siis, kui neil on midagi vaja.”
Võib-olla on see kogu loo kõige olulisem mõte.
Vanema armastust ei saa mõõta rahas. Ja pensionäril on täpselt samasugune õigus oma väljateenitud rahale, meelerahule ja väikestele rõõmudele nagu kõigil teistelgi.
Mida sina arvad?
Kas pensionärist ema või isa peaks oma täiskasvanud lapsi rahaliselt aitama ka siis, kui lapsed teenivad temast rohkem? Või peaksid täiskasvanud lapsed hoopis oma vanemate heaolu eest rohkem hoolitsema?
Toimetuse märkus: Anne on väljamõeldud tegelane. Lugu kirjeldab elulist olukorda ning on mõeldud arutelu äratamiseks, mitte tegeliku lugejakirjana.
Kommentaare ei ole