Mõned inimesed jäävad meie südamesse kogu eluks – isegi siis, kui meie teed enam ei ristu Elu viib meid kokku paljude ini...
Mõned inimesed jäävad meie südamesse kogu eluks – isegi siis, kui meie teed enam ei ristu
Elu viib meid kokku paljude inimestega. Mõned neist astuvad meie ellu vaid korraks, teised jäävad aastateks. Ja siis on veel need inimesed, kellega me võib-olla enam kunagi ei kohtu ega räägi, kuid kes jäävad ometi meie südamesse.
Mõnikord meenub keegi täiesti ootamatult. Kuuleme raadiost vana laulu, tunneme tuttavat lõhna või satume paika, kus kunagi koos käisime. Ja ühtäkki on kõik jälle meeles. Tema hääl, naeratus, mõni ammu peetud vestlus või hetk, mille tähtsust me tol ajal veel ei mõistnud.
.png)
|
| foto : Canva |
Kristi
Kodused lood autor
Võib-olla pole me selle inimesega rääkinud kümme või kakskümmend aastat. Me ei tea enam, kus ta elab, kuidas tal läheb või milliseks on tema elu kujunenud. Ometi tunneme teda meenutades midagi erilist.
Sest mitte kõik inimesed, kes meie elust lahkuvad, ei kao ka meie südamest.
Kõik inimesed ei jää meie ellu, kuid mõned jätavad sinna jälje
Noorena usume sageli, et inimesed, kes on meile kallid, jäävad meie kõrvale alatiseks. Me ei oska veel ette kujutada, kui palju elu võib aastate jooksul muutuda.
Koolikaaslased lähevad eri teid. Sõbrad kolivad teistesse linnadesse või riikidesse. Kunagised armastajad loovad uued pered. Mõnikord katkevad suhted tüli tõttu, teinekord lihtsalt sellepärast, et elu viib inimesed üksteisest kaugemale.
Ja vahel ei oskagi me öelda, millal täpselt üks lähedane inimene võõraks jäi.
Alguses helistasime sageli. Siis harvemini. Ühel päeval jäi mõni sõnum vastuseta ning lõpuks ei kirjutanud enam kumbki.
Aastad läksid, aga mälestused jäid.
See ei tähenda tingimata, et me tahaksime vana suhet taastada. Mõnikord teame väga hästi, et meie teed pididki lahku minema. Kuid see ei muuda olematuks kõike ilusat, mida kunagi koos kogesime.
Inimene võib meie elust lahkuda, kuid tema tähendus meie jaoks ei pea sellega lõppema.
Mõnikord igatseme rohkem üht aega kui inimest ennast
Kas oled kunagi mõelnud kellelegi oma noorusest ja tundnud korraks seletamatut igatsust?
Võib-olla meenub sulle esimene armastus. Inimene, kellega käisid jalutamas, kelle kirju ootasid või kellega unistasid ühisest tulevikust.
Aga kui järele mõelda, ei pruugi sa igatseda just seda inimest sellisena, nagu ta praegu on. Sa igatsed hoopis aega, mil kõik oli alles ees.
Sa mäletad iseennast noorena. Oma lootusi, unistusi ja seda erilist tunnet, et elu võib viia ükskõik kuhu.
Sama võib juhtuda vana sõbra meenutamisel.
Võib-olla oli teil kombeks tundide kaupa rääkida, koos naerda või teha plaane, mis kunagi ei täitunud. Aastaid hiljem meenub see sõprus koos terve eluetapiga.
Me ei igatse alati inimest ennast. Mõnikord igatseme seda, kes me olime siis, kui tema meie kõrval oli.
Ja selles pole midagi halba.
Need mälestused tuletavad meile meelde, kui palju erinevaid elusid mahub ühteainsasse inimese ellu.
On inimesi, kellele tahaksime veel midagi öelda
Mõned inimesed jäävad meile meelde ka sellepärast, et midagi jäi kunagi pooleli.
Võib-olla lõppes sõprus arusaamatuse tõttu. Võib-olla ütlesime vihahoos sõnu, mida hiljem kahetsesime. Või jäi üks oluline vestlus pidamata, sest arvasime, et küll jõuame seda teha mõni teine kord.
Aga seda teist korda ei tulnudki.
Aastate möödudes võivad toonased tülid tunduda üllatavalt tühised. Mõtleme, kas oleksime saanud käituda teisiti, rohkem kuulata või vähem oma uhkusest kinni hoida.
Vahel tahaksime lihtsalt öelda: „Mul on kahju.”
Teinekord hoopis: „Aitäh, et sa kunagi minu elus olid.”
Kuid alati ei ole võimalik ega vajalik minevikku tagasi pöörduda.
Mõni inimene ei pruugi enam meiega suhelda soovida. Mõne puhul ei tea me enam, kuidas temaga ühendust saada. Ja vahel mõistame ise, et vana suhte taastamine ei tooks meile head.
Siis võib aidata ka see, kui sõnastame oma mõtted enda jaoks. Võime kirjutada kirja, mida me kunagi ära ei saada, või lihtsalt tunnistada, et üks kunagine suhe oli meile tähtis.
Kõik lood ei vaja uut algust. Mõnele piisab sellest, kui leiame enda sees rahu.
Ka katkenud sõprus võib aastakümneid meeles püsida
Armastusest ja lahkuminekutest räägitakse palju, kuid vahel jätab hoopis sõpruse lõpp sügava jälje.
Eriti siis, kui tegemist oli inimesega, kes tundis meid läbi ja lõhki.
Ta teadis meie saladusi, oli meie kõrval rasketel aegadel ja oskas meid naerma ajada ka siis, kui tuju oli halb.
Võib-olla kasvasite koos üles. Võib-olla kohtusite ajal, mil mõlemal oli elus keeruline periood, ning toetasite teineteist.
Selline sõprus võib olla väga tugev.
Ent ka head sõbrad võivad lahku kasvada.
Ühel on pere ja lapsed, teisel teistsugused kohustused. Üks kolib kaugele, teine jääb kodukohta. Mõnikord muutuvad väärtused ja arusaamad nii palju, et ühist keelt on raske leida.
Kui sõprus lõpeb, ei tähenda see tingimata, et see polnud päris.
Võib-olla olite teineteisele vajalikud just sellel eluetapil.
Ja võib-olla jääbki selle sõpruse kõige ilusam osa mälestustesse, kus see on alles täpselt sellisena, nagu kunagi oli.
Mõned inimesed õpetavad meile midagi, mida me ei unusta
Kõik inimesed, kes meie südamesse jäävad, ei ole tingimata need, kellega meil oli lihtne suhe.
Mõnikord mäletame inimest, kes pani meid esimest korda enda eest seisma.
Või kedagi, kes uskus meisse ajal, mil me ise oma võimetes kahtlesime.
See võis olla õpetaja, töökaaslane, naaber, sõber või sugulane. Inimene, kes ütles õigel hetkel paar julgustavat sõna ega pruukinud ise aimatagi, kui palju need meile tähendasid.
On ka inimesi, kelle kaudu õppisime midagi valusat.
Näiteks seda, et usaldust tuleb hoida. Et armastus ei tähenda enda unustamist. Või et mõnikord on vaja lahkuda isegi siis, kui teine inimene on meile endiselt kallis.
Aastate pärast ei pruugi me enam mäletada kõiki üksikasju, kuid õppetund jääb.
Ja kui me mõtleme tagasi sellele, milliseks inimeseks oleme kujunenud, võime avastada, et ka need ammused kohtumised on meid omal moel mõjutanud.
Inimese mäletamine ei tähenda, et tahaksime teda tagasi
See on ehk üks olulisemaid asju, mida tasub meeles pidada.
Kui mõtleme vahel kunagisele armastusele või vanale sõbrale, ei tähenda see, et meie praeguses elus oleks midagi puudu.
Me võime olla oma eluga rahul, armastada inimest, kellega praegu koos oleme, ning ikkagi meenutada kedagi minevikust.
Mälestused ei ole reetmine.
Need on osa meie eluloost.
Samuti ei tähenda inimese mäletamine seda, et peaksime talle kirjutama või teda otsima hakkama.
Mõnikord on kõige õigem lasta minevikul jääda minevikku.
Me võime soovida kellelegi head, ilma et tahaksime tema ellu tagasi minna. Võime tunda tänulikkust ühiste aastate eest, ilma et igatseksime vana suhet taastada.
Ja võime meenutada inimest soojusega isegi siis, kui teame, et meie teed enam kunagi ei ristu.
Aastatega muutuvad ka mälestused
Noorena võivad lahkuminekud tunduda lõplikud ja väga valusad. Me ei mõista alati, miks inimesed muutuvad või miks mõni suhe ei kestnud.
Aastakümneid hiljem võime samu sündmusi näha hoopis teises valguses.
Oleme ise rohkem elanud. Kogenud rõõmu ja pettumusi, kasvatanud lapsi, kaotanud lähedasi, leidnud uusi sõpru ning pidanud kohanema muutustega, mida me noorena ettegi ei kujutanud.
Nüüd mõistame ehk paremini, et inimesed ei tee alati õigeid otsuseid. Et mõnikord saavad kaks head inimest teineteisele haiget teha. Ja et iga lahkumineku taga ei pea olema süüdlast.
Mõni vana mälestus võib aja jooksul muutuda pehmemaks.
Seal, kus kunagi oli kibestumine, võib nüüd olla mõistmine. Seal, kus oli kurbus, võib olla tänulikkus.
Mitte alati, muidugi. Mõned haavad jäävad valusaks ning meil pole kohustust neid ilustada.
Aga vahel avastame ühel päeval, et suudame mõelda kunagisele inimesele ilma südamevaluta.
Ja see on omamoodi vabanemine.
Võib-olla mõtleb ka tema vahel sinu peale
Mõnikord tekib meil küsimus, kas inimene, keda meie aeg-ajalt meenutame, mäletab ka meid.
Kas talle tuleb vahel meelde mõni ühine hetk? Kas ta kuuleb mõnda vana laulu ja mõtleb korraks samale ajale? Kas ta on kunagi tahtnud meile kirjutada, kuid jätnud selle tegemata?
Me ei saa seda teada.
Võib-olla mäletab ta meid väga hästi. Võib-olla on tema mälestused hoopis teistsugused. Võib-olla on elu viinud ta nii kaugele, et ta mõtleb sellele ajale harva.
Kuid meie ühise mineviku väärtus ei sõltu sellest, kui sageli teine inimene seda meenutab.
Kui keegi oli kunagi meie jaoks oluline, siis oli see tunne päris.
Ja sellest piisab.
Mõned inimesed jäävadki meiega – mälestustes
Elu jooksul muutub palju.
Meie ümber on uued inimesed, uued kohad ja uued tegemised. Mõned vanad suhted jäävad seljataha ning nende asemele tulevad teised.
Aga vahel, täiesti tavalisel päeval, meenub keegi, keda me pole aastaid näinud.
Me naeratame omaette. Võib-olla tunneme korraks igatsust. Võib-olla mõtleme, kuidas tal läheb.
Siis läheme oma päevaga edasi.
Ja see ongi kõik.
Me ei pea iga mälestuse tähendust lahti mõtestama ega iga vana sidet uuesti üles otsima.
Mõned inimesed on olnud osa meie elust ainult teatud aja, kuid nende jälg võib jääda meiega palju kauemaks.
Sest kõiki inimesi, keda oleme kunagi südamest armastanud või kalliks pidanud, ei unusta me lihtsalt sellepärast, et me nendega enam ei räägi.
Mõned inimesed jäävad meie südamesse kogu eluks.
Mitte sellepärast, et me ei oskaks neist lahti lasta, vaid sellepärast, et nad olid kunagi oluline osa meie loost.
Kommentaare ei ole