Millest tunnevad inimesed vanemas eas kõige rohkem puudust? Vastus ei pruugi olla see, mida arvad Kui küsida noorelt inimesel...
Millest tunnevad inimesed vanemas eas kõige rohkem puudust? Vastus ei pruugi olla see, mida arvad
Kui küsida noorelt inimeselt, mida ta vanaduse juures kõige rohkem kardab, võib vastuseks tulla tervise halvenemine, üksindus või rahamured. Mõni kardab kaotada oma iseseisvuse, teine muretseb selle pärast, et ühel päeval ei jaksa ta enam teha kõike seda, mida praegu enesestmõistetavaks peab.
Ent kui kuulata vanemate inimeste meenutusi ja mõtteid, selgub sageli, et kõige suuremat igatsust ei tekita sugugi asjad, mida raha eest osta saab.
.png)
|
| foto : Canva |
Kristi
Kodused lood autor
Mõnikord tuntakse kõige rohkem puudust hoopis ühest tuttavast häälest, ammu möödunud pühapäevast, lapsepõlvekodust või ajast, mil kõik kallid inimesed olid veel elus.
Aastatega võib muutuda see, mida peame tõeliselt väärtuslikuks. Asjad, mille nimel kunagi kõvasti pingutasime, ei pruugi enam tunduda nii olulised. Samal ajal võivad kõige tavalisemad mälestused omandada hoopis teistsuguse tähenduse.
Millest siis inimesed vanemas eas kõige rohkem puudust tunnevad? Ühtainsat vastust ei ole, kuid mõned igatsused korduvad paljude inimeste elulugudes.
Ajast, mil kogu pere oli veel koos
Üks sügavamaid igatsusi võib olla seotud ajaga, mil vanemad olid veel elus, lapsed väikesed ja kogu pere kogunes regulaarselt ühe laua taha.
Tol ajal ei osanud me võib-olla neid hetki eriliselt hinnata. Oli kiire, tuli süüa teha, koristada, laste eest hoolitseda ja järgmise päeva tegemistele mõelda.
Mõnikord tundusid ühised pühapäevalõunad või perekondlikud koosviibimised lausa tüütute kohustustena.
Aastaid hiljem võime aga meenutada just neid hetki kõige suurema heldimusega.
Meenub ema hääl köögist, isa istumas oma tavalisel kohal, laste naer või vanaema valmistatud toit, mille maitset pole hiljem enam õnnestunud päriselt järele teha.
Kõige rohkem ei igatseta alati pidulikke sündmusi ega suuri tähtpäevi. Sageli tulevad meelde hoopis täiesti tavalised õhtud, mil kõik olid kodus ja kellelgi polnud kiiret kuhugi minna.
Alles hiljem mõistame, et mõni selline õhtu oli viimane omataoline.
Inimestest, kellele enam helistada ei saa
Vanemaks saades tuleb paratamatult leppida sellega, et mõned kallid inimesed ei ole enam meie kõrval.
Lahkunud võivad olla vanemad, õed-vennad, vanad sõbrad või elukaaslane, kellega jagati aastakümneid oma elu.
Nende puudumist ei pruugi kõige tugevamalt tunda sünnipäevadel või jõulude ajal. Mõnikord tuleb igatsus peale hoopis keset täiesti tavalist päeva.
Näiteks siis, kui juhtub midagi naljakat ja esimene mõte on sellest kellelegi rääkida. Või kui kuuleme mõnda vana laulu, näeme tuttavat kohta või leiame sahtlist ammu unustatud foto.
Korraks võib tekkida tunne, et tahaks telefoni haarata ja helistada inimesele, kes oleks meid kindlasti mõistnud.
Ent siis meenub, et seda võimalust enam ei ole.
Just sellistel hetkedel võib inimene mõista, kui väärtuslik oli teadmine, et kusagil on keegi, kellele võis alati helistada.
Sageli ei tunta puudust ainult lahkunud inimesest, vaid ka sellest osast iseendast, mis temaga koos olles esile tuli.
Vanade sõprade ja pereliikmete seltsis ei pidanud me oma minevikku selgitama. Nad teadsid, kust me tulime, millised olime noorena ja mida olime koos läbi elanud.
Sellist ühist ajalugu ei saa ühegi uue tutvusega täielikult asendada.
Sellest, et keegi tunneks meie vastu siirast huvi
Üksindus ei tähenda alati seda, et inimene elab üksi.
Võib olla suur pere, palju tuttavaid ja isegi igapäevaseid vestlusi, kuid ometi võib tekkida tunne, et keegi ei tunne enam päriselt huvi selle vastu, kuidas meil läheb.
Mõnikord küsitakse vanemalt inimeselt ainult praktilisi asju. Kas ravimid on võetud? Kas poes on käidud? Kas arsti juurde on vaja minna?
Need küsimused on vajalikud ja näitavad hoolimist.
Ent inimene võib igatseda ka hoopis teistsugust vestlust.
Ta tahaks rääkida oma mõtetest, meenutada noorusaega, jagada mõnda naljakat lugu või arutada seda, mis maailmas toimub.
Ta tahaks, et keegi küsiks, mida ta arvab, mitte ainult seda, mida ta vajab.
Sest vanemaks saamine ei tähenda, et inimese sisemaailm muutuks vaesemaks. Tal võivad endiselt olla unistused, soovid, mured ja mõtted, mida ta tahaks kellegagi jagada.
Mõnikord võib üks rahulik vestlus, mille jooksul keegi ei vaata pidevalt telefoni ega kiirusta järgmise tegevuse juurde, tähendada rohkem kui kallis kingitus.
Inimene ei taha tunda ainult seda, et tema eest hoolitsetakse. Ta tahab tunda ka seda, et ta on teistele endiselt huvitav ja oluline.
Ajast, mil sai kõike teha ilma pikalt mõtlemata
Noorena ei pruugi me märgatagi, kui palju vabadust annab hea tervis ja võimalus oma keha usaldada.
Me läheme jalutama, sõidame külla, teeme aiatöid või otsustame viimasel hetkel kuhugi reisida.
Vanemas eas võivad mõned neist tegevustest nõuda rohkem planeerimist. Tervis, liikumisvõime või väsimus võivad seada piiranguid, millega varem ei pidanud arvestama.
Mõni inimene igatseb pikki jalutuskäike, teine tantsimist, kolmas võimalust teha oma aias tööd täpselt nii kaua, kui ise soovib.
Kuid sageli ei ole küsimus ainult konkreetses tegevuses.
Igatseda võidakse hoopis tunnet, et kõik võimalused on veel avatud.
Et hommikul võib ärgata ja otsustada midagi täiesti ootamatut ette võtta, ilma et peaks kõigepealt mõtlema oma tervisele, transpordile või sellele, kas jõudu ikka jätkub.
See ei tähenda, et vanemas eas ei saaks enam uusi asju kogeda. Paljud inimesed reisivad, õpivad, tantsivad ja alustavad uusi harrastusi ka seitsmekümneselt või kaheksakümneselt.
Ent iseseisvuse säilitamine võib muutuda aastatega üha väärtuslikumaks.
Lapsepõlve lihtsusest ja tuttavatest paikadest
Mõnikord piisab ühest lõhnast või laulust, et inimene tunneks end hetkeks jälle lapsena.
Värskelt küpsetatud saia lõhn võib meenutada vanaema kööki. Märja muru lõhn toob meelde suvehommikud maal. Mõni ammu unustatud laul viib mõtted tagasi aega, mil elu tundus lihtsam.
Vanemaks saades võivad lapsepõlvemälestused muutuda eriti kalliks.
Igatseda võidakse kodu, mida enam olemas ei ole, tänavat, mis on tundmatuseni muutunud, või inimesi, kes kunagi sinna kuulusid.
Ent sageli ei igatseta ainult kohta ennast.
Igatseda võidakse ka tunnet, mis selle paigaga kaasnes.
Lapsepõlves ei pidanud me veel kandma täiskasvanuelu vastutust. Keegi teine hoolitses selle eest, et toit oleks laual ja kodu soe.
Muidugi ei olnud kõigi lapsepõlv õnnelik ega muretu. Mõne inimese jaoks on just hilisem elu toonud turvatunde, mida tal lapsena ei olnud.
Kuid neile, kellel on lapsepõlvest soojad mälestused, võivad need pakkuda lohutust ka aastakümneid hiljem.
Võimalustest, mida omal ajal ei kasutatud
Vanemas eas võidakse mõnikord mõelda ka sellele, milline oleks elu olnud siis, kui oleks tehtud teistsuguseid valikuid.
Mis oleks juhtunud, kui oleksime noorena julgenud kolida teise linna või riiki?
Kui oleksime õppinud eriala, mis meid tegelikult huvitas?
Kui oleksime varem lõpetanud suhte, milles me ei olnud õnnelikud?
Või kui oleksime öelnud kellelegi õigel ajal, kui palju ta meile tähendas?
Sellised mõtted ei tähenda tingimata, et inimene kahetseks kogu oma elu.
Pigem võib aastate möödudes tekkida selgem arusaam sellest, kui kiiresti aeg tegelikult läheb.
Noorena tundub sageli, et kõigeks on veel aega. Unistusi võib edasi lükata, olulisi vestlusi homsesse jätta ja uusi võimalusi oodata.
Hiljem mõistame, et mõnda hetke ei saa enam tagasi tuua.
Samas ei ole kunagi liiga hilja teha midagi, mis on veel võimalik.
Võib õppida uut keelt, taastada vana sõpruse, paluda andeks, võtta ühendust inimesega, kellest on puudust tuntud, või alustada mõne kaua edasi lükatud harrastusega.
Minevikku muuta ei saa, kuid see ei tähenda, et tulevikus ei võiks enam midagi ilusat juhtuda.
Tundest, et meid vajatakse
Paljude inimeste elus on olnud aastakümneid, mil nad olid kellelegi iga päev vajalikud.
Lapsed vajasid hoolitsust, töö nõudis vastutust, vanemad sugulased abi ning kodus ootas alati midagi tegemist.
Vahel võis see kõik tunduda väsitav.
Ent kui lapsed on suureks kasvanud, tööelu lõppenud ja igapäevased kohustused vähenenud, võib tekkida ootamatu tühjus.
Inimene võib hakata igatsema aega, mil keegi tema abi vajas või tema arvamust küsis.
See ei tähenda, et vanemas eas peaks tingimata teiste eest hoolitsema või end pidevalt kasulikuks tegema.
Pigem vajame me kõik tunnet, et meie olemasolul on tähendus.
Mõnele annab selle võimalus lapselapsi hoida. Teisele vabatahtlik töö, aiandus, käsitöö, sõprade aitamine või oma teadmiste jagamine.
Ka lihtsalt kellegi jaoks olemas olemine võib anda elule palju tähendust.
Oluline on, et inimene saaks ise valida, kuidas ta oma aega veedab, ega tunneks, et tema väärtus sõltub ainult sellest, kui palju ta teiste heaks teeb.
Kõige rohkem võidakse igatseda hoopis tavalisi hetki
Kui mõelda oma elu kõige õnnelikumatele hetkedele, tulevad sageli esimesena meelde suured sündmused. Pulmad, laste sünd, reisid, tähtpäevad ja kauaoodatud saavutused.
Ent aastate möödudes võivad sama väärtuslikuks muutuda mälestused, mida me omal ajal üldse eriliseks ei pidanud.
Hommikukohv koos inimesega, keda armastasime.
Laste hääled kõrvaltoast.
Suveõhtu aias, kui kõik tööd olid tehtud.
Pikk vestlus sõbraga, mille jooksul kadus ajataju.
Või lihtsalt teadmine, et kõik kallid inimesed on elus ja nendega on kõik hästi.
Need hetked ei tundunud tol ajal erakordsed, sest need kuulusid meie igapäevaellu.
Alles hiljem võime mõista, kui õnnelikud me mõnel täiesti tavalisel päeval tegelikult olime.
Ja võib-olla just sellest tuntaksegi vanemas eas vahel kõige rohkem puudust: mitte noorusest endast, vaid inimestest, tunnetest ja väikestest hetkedest, mis tegid selle aja eriliseks.
Kõige väärtuslikumad asjad ei pruugi olla need, mida saab osta
Loomulikult ei tunne kõik vanemad inimesed puudust samadest asjadest. Mõne jaoks on kõige tähtsam tervis, teise jaoks majanduslik kindlustunne või võimalus iseseisvalt toime tulla. Paljud tunnevad oma praegusest elust rõõmu ega igatse sugugi noorusesse tagasi.
Vanemaks saamine ei tähenda tingimata kurbust, üksindust ega kahetsust. See võib tuua ka rohkem rahulolu, vabadust ja oskust hinnata elu sellisena, nagu see on.
Ent üks mõte väärib meelespidamist igas vanuses.
Me kulutame sageli palju aega asjadele, mis tunduvad hetkel kiireloomulised. Muretseme töö, raha, kohustuste ja tegemata ülesannete pärast.
Samal ajal võime märkamata jätta inimesed, kellega koos veedetud aeg on tegelikult kõige väärtuslikum.
Võib-olla tasuks vahel mõne kohustuse edasi lükata, et minna vanematele külla, helistada vanale sõbrale või lihtsalt istuda koos lähedastega ilma kuhugi kiirustamata.
Sest ühel päeval võivad just need täiesti tavalised hetked olla meie kõige kallimad mälestused.
Ja võib-olla ei tunne inimesed vanemas eas kõige rohkem puudust mitte sellest, mida neil kunagi oli, vaid ajast, mil nad ei teadnud veel, kui väärtuslik see kõik oli. ❤️
Kommentaare ei ole