Miks tunnevad mõned vanaemad, et neid vajatakse ainult siis, kui on tarvis lapselapsi hoida? Vanaemaks saamine on paljude...
Miks tunnevad mõned vanaemad, et neid vajatakse ainult siis, kui on tarvis lapselapsi hoida?
Vanaemaks saamine on paljude naiste jaoks üks elu ilusamaid sündmusi. Lapselapse sünd toob kaasa uutmoodi armastuse, mida on vahel raske isegi sõnadesse panna. Tahetakse olla väikese inimese kõrval, näha tema esimesi samme, kuulda esimesi sõnu ja jagada temaga hetki, mis jäävad südamesse kogu eluks.
Paljud vanaemad aitavad oma lapsi hea meelega. Nad hoiavad lapselapsi, kui vanemad on tööl, lähevad neile lasteaeda järele, valmistavad süüa või võtavad lapsed nädalavahetuseks enda juurde. Nad teevad seda armastusest, mitte sellepärast, et keegi neid selleks kohustaks.
.png)
|
| foto : Canva |
Kristi
Kodused lood autor
Ometi võib aastate jooksul tekkida tunne, millest alati ei julgeta rääkida. Mõni vanaema märkab, et telefon heliseb peamiselt siis, kui kellelgi on abi vaja. Kui lapselast on tarvis hoida, leitakse tema jaoks alati aega. Aga kui abi pole vaja, võivad mööduda päevad või isegi nädalad, ilma et keegi küsiks, kuidas tal endal läheb.
See ei tähenda, et vanaema oma lapselapsi vähem armastaks. Vastupidi. Mõnikord teebki selline olukord haiget just sellepärast, et armastus on nii suur.
Kui telefon heliseb ainult siis, kui on abi vaja
Kujutame ette vanaema, kes on kogu elu harjunud teiste eest hoolitsema. Kõigepealt kasvatas ta oma lapsi, käis tööl ja püüdis kodused tegemised korras hoida. Nüüd, kui lapsed on suureks kasvanud, on tema ellu tulnud lapselapsed.
Esialgu on kõik uus ja rõõmustav. Vanaema on õnnelik, kui temalt palutakse abi. Ta tunneb, et teda usaldatakse ja vajatakse.
Aga ühel päeval võib ta märgata, et peaaegu iga telefonikõne algab ühtemoodi.
„Ema, kas sa saaksid reedel lapsi hoida?”
„Kas sa võiksid homme väikesele lasteaeda järele minna?”
„Meil oleks nädalavahetusel vaja ära käia. Kas lapsed võivad sinu juurde tulla?”
Need on täiesti tavalised palved. Probleem ei pruugigi olla selles, et abi küsitakse, vaid selles, et vahel jääb midagi muud puudu.
Vanaema tahaks mõnikord kuulda ka lihtsat küsimust: „Ema, kuidas sul läheb?”
Ta tahaks, et talle helistataks niisama. Et keegi kutsuks ta külla ilma erilise põhjuseta. Et teda peetaks meeles ka siis, kui midagi vaja ei ole.
Vanaema on inimene, kellel on ka oma elu
Mõnikord unustavad täiskasvanud lapsed, et nende ema ei ole ainult ema ja vanaema. Ta on ka inimene oma soovide, harjumuste, murede ja unistustega.
Võib-olla tahab ta hommikul rahulikult kohvi juua. Võib-olla on tal plaanis sõbrannaga kokku saada, aias toimetada või lihtsalt raamatut lugeda.
Võib-olla on ta pärast aastakümneid kestnud töötamist ja laste kasvatamist jõudnud lõpuks aega, mil ta saab rohkem iseendale elada.
See ei tähenda, et lapselapsed poleks talle tähtsad. Nad võivad olla tema elu üks suurimaid rõõme. Kuid ka armastaval vanaemal on õigus puhata ja oma aega kasutada nii, nagu tema soovib.
Mõnele vanaemale meeldibki lapselastega võimalikult palju koos olla. Teine tunneb end paremini siis, kui saab nendega kohtuda paar korda nädalas või kuus. Mõlemad soovid on täiesti loomulikud.
Vanaema armastust ei saa mõõta selle järgi, mitu tundi ta lapselapsi hoiab.
Miks on vanaemal vahel nii raske ei öelda?
Paljud tänased vanaemad on kasvanud ajal, mil teiste aitamist peeti enesestmõistetavaks. Pere tuli alati esikohale ning oma soovid jäeti sageli tagaplaanile.
Kui laps palub abi, võib vanaemal olla raske keelduda isegi siis, kui ta on väsinud või tal on juba muud plaanid.
Mõni kardab, et lapsed solvuvad. Teine tunneb süüd, sest teab, kui keeruline on noorel perel töö ja laste kasvatamise kõrvalt kõigega toime tulla.
On ka vanaemasid, kes kardavad, et kui nad liiga sageli keelduvad, hakatakse neid vähem külastama.
Nii võibki juhtuda, et vanaema ütleb jälle „jah”, kuigi oleks tegelikult tahtnud öelda „täna ma ei saa”.
Pikapeale võib selline olukord tekitada väsimust ja kurbust. Eriti siis, kui tema abi hakatakse pidama millekski iseenesestmõistetavaks.
Ka täiskasvanud lapsed ei pruugi märgata, et midagi on valesti
Alati ei ole sellise olukorra taga hoolimatus.
Noorte perede elu võib olla kiire ja väsitav. Töö, laste kool, huviringid, kodused kohustused ja igapäevased mured võtavad palju aega.
Kui vanaema on alati rõõmsalt aidanud, võivad lapsed arvata, et talle sobibki selline korraldus.
Nad ei pruugi aimata, et ema tunneb end vahel üksildasena või igatseb rohkem tähelepanu.
Mõnikord on täiskasvanud lapsed lihtsalt harjunud sellega, et ema saab alati hakkama. Ta on olnud terve elu tugev, lahendanud probleeme ja hoolitsenud teiste eest.
Seetõttu ei tule neile pähegi küsida, kas ka ema ise vajab vahel abi, seltsi või lihtsalt kedagi, kes teda kuulaks.
Just seepärast on oluline oma tunnetest rääkida enne, kui väikesest kurbusest kasvab suur solvumine.
Lapselapsed ei tohiks muutuda kohustuseks
Vanaema ja lapselapse suhe võiks olla midagi erilist. See võiks tähendada ühiseid jalutuskäike, küpsetamist, jutuajamisi, mänge ja väikeseid saladusi, mida ainult nemad jagavad.
Kui aga iga kohtumine muutub kohustuseks, võib kaduma minna osa sellest rõõmust, mida koosolemine peaks pakkuma.
Vanaema võib hakata tundma, et temalt oodatakse pidevalt valmisolekut. Et tema enda plaanid pole nii tähtsad kui teiste omad.
Ometi on lapselaste jaoks kõige väärtuslikum mitte vanaema, kes on alati kättesaadav, vaid vanaema, kellel on nendega koos hea olla.
Ka vanaema, kes oskab puhata, oma huvidega tegeleda ja vajadusel ei öelda, võib olla lapselastele väga heaks eeskujuks.
Ta näitab neile, et armastus ja enda eest hoolitsemine saavad käia käsikäes.
Mõnikord piisaks ühest väikesest tähelepanuavaldusest
Vanaemad ei oota tingimata suuri kingitusi ega erilisi üllatusi.
Mõnikord võib terve päeva ilusamaks muuta üks telefonikõne, millel pole mingit muud eesmärki kui lihtsalt vestelda.
„Ema, ma mõtlesin sinu peale. Kuidas sul läheb?”
Või kutse tulla pühapäeval lõunale, ilma et ta peaks ise midagi valmistama või lapsi hoidma.
Või lapselapse joonistus, mille juurde on kirjutatud: „Kallis vanaema, ma armastan sind.”
Need on väikesed asjad, kuid nende tähendus võib olla väga suur.
Sest inimene tahab tunda, et teda armastatakse tema enda pärast, mitte ainult sellepärast, mida ta teiste heaks teeb.
Ka vanaema võib oma soovidest rääkida
Kui vanaema tunneb, et teda vajatakse peamiselt abi pärast, ei pea ta oma kurbust endasse jätma.
Sellest võib rääkida rahulikult, ilma etteheideteta.
Näiteks öelda oma täiskasvanud lapsele: „Mul on alati hea meel lapselapsi näha ja teid aidata. Aga vahel tahaksin, et sa helistaksid mulle ka lihtsalt niisama. Ma tunnen sinust puudust.”
Sellised sõnad võivad olla palju mõjusamad kui vaikimine või solvumine.
Samuti võib vanaema julgelt öelda, kui ta mõnel päeval lapsi hoida ei saa. Ta ei pea oma otsust pikalt põhjendama ega selle pärast süüd tundma.
Armastav pere peaks suutma mõista, et igal inimesel on oma vajadused.
Vanaema ei taha olla ainult vajalik, vaid ka armastatud
Võib-olla peitubki kogu selle teema kõige olulisem mõte just siin.
Vanaema tahab olla oma laste ja lastelaste elus tähtis. Ta tahab aidata, jagada oma kogemusi ja tunda rõõmu perega koos veedetud ajast.
Kuid ta tahab ka teada, et teda peetakse meeles siis, kui kellelgi pole midagi vaja.
Et tema arvamus loeb. Et tema mured on olulised. Et ka tema võib vahel olla väsinud või kurb.
Ja et keegi märkaks seda ilma, et ta peaks ise tähelepanu paluma.
Vanaema armastus on suur kingitus, kuid seda ei tohiks kunagi pidada iseenesestmõistetavaks.
Sest ka see inimene, kes on terve elu teiste eest hoolitsenud, vajab vahel kõige rohkem üht lihtsat asja – tunnet, et temast hoolitakse.
Ja mõnikord piisab selle tunde loomiseks ühest telefonikõnest, soojast kallistusest või siirast küsimusest:
„Kuidas sul täna läheb, ema?”
Kommentaare ei ole