Miks mõned vanemad tunnevad end üksikuna isegi siis, kui neil on suur pere? Suur pere peaks justkui tähendama, et inimene...

 

Miks mõned vanemad tunnevad end üksikuna isegi siis, kui neil on suur pere?

Suur pere peaks justkui tähendama, et inimene ei pea kunagi üksindust tundma. On lapsed, lapselapsed, ühised tähtpäevad ja inimesed, kellele vajaduse korral helistada. Ometi võib mõni ema või isa tunda end üksikumana kui inimene, kes elab täiesti üksi.

Kõrvalt vaadates võib kõik tunduda korras. Lapsed on suureks kasvanud, neil on oma pered ja tegemised. Pühade ajal saadakse kokku, sünnipäevadel helistatakse ning aeg-ajalt käiakse külas.

 

foto : Canva

 

20.10.2026, 22:47

Kristi

Kodused lood autor

Aga igapäevaelus võib vanem tunda, et tema olemasolu märgatakse järjest vähem.

Telefon heliseb harva. Külaskäigud jäävad lühikeseks. Kui lapsed tulevadki, on neil sageli kiire ning jutuajamised keerlevad rohkem praktiliste asjade kui tunnete ümber.

Mõnikord ei julge vanem isegi öelda, kui väga ta oma lapsi igatseb. Ta ei taha neile koormaks olla ega tekitada tunnet, et nad peaksid oma elu tema pärast ümber korraldama.

Nii võibki juhtuda, et inimesel on suur ja armastav pere, kuid südames on ikkagi tühjus.

Miks see nii on ja millest tunnevad mõned vanemad tegelikult kõige rohkem puudust?

 

 

Lapsed on suureks kasvanud, aga vanema süda ei muutu üleöö

Kui lapsed on väikesed, keerleb suur osa vanemate elust nende ümber. Hommikuti tuleb kõik õigeks ajaks valmis saada, õhtuti aidata õppida, kuulata päevamuljeid ja lahendada väikeseid või suuremaid muresid.

Mõnikord tundub selline elu lõputu kohustuste jadana. Vanem võib isegi unistada päevast, mil tal on lõpuks rohkem aega iseendale.

Ja siis saabubki see päev.

Lapsed kolivad kodust välja, alustavad iseseisvat elu, loovad oma pere või lähevad tööle teise linna või riiki.

Vanem võib olla nende üle siiralt õnnelik ja uhke. Ta teab, et just selliseks iseseisvaks eluks on ta neid kasvatanud.

Ometi võib koos uhkusega tulla ka kurbus.

Kodus on vaiksem. Enam ei kuule tuttavaid samme, keegi ei ava ootamatult külmkappi ega hüüa teisest toast midagi küsida.

See, mis kunagi tundus tavalise argipäevana, võib nüüd muutuda kalliks mälestuseks.

Vanem ei pruugi igatseda tagasi kõiki kohustusi. Ta võib igatseda hoopis tunnet, et oli iga päev kellegi elus nii olulisel kohal.

 

 

Mõnikord helistatakse ainult siis, kui midagi on vaja

Paljud vanemad tunnevad rõõmu sellest, kui saavad oma täiskasvanud lapsi aidata. Nad hoiavad lapselapsi, annavad nõu, aitavad kodustes tegemistes või pakuvad tuge keerulistel hetkedel.

See võib anda neile tunde, et nad on endiselt vajalikud.

Kuid mõnikord kujuneb välja olukord, kus telefon heliseb peamiselt siis, kui kellelgi on midagi vaja.

Ühel lapsel on vaja lapsi hoida. Teisel on küsimus mõne praktilise asja kohta. Kolmas soovib abi koduse töö või asjaajamisega.

Vanem aitab meeleldi, kuid võib pärast kõne lõppu tunda väikest kurbust.

Keegi ei küsinud, kuidas tema päev läks.

Keegi ei uurinud, kas ta on viimasel ajal midagi huvitavat teinud või kas tal on mõni mure.

Muidugi ei tähenda see tingimata, et lapsed oma vanemast ei hooli. Sageli on nad lihtsalt harjunud nägema emas või isas inimest, kes saab alati hakkama.

Nad ei pruugi märgatagi, et ka vanem tahaks vahel olla see, kelle vastu tuntakse huvi ilma ühegi praktilise põhjuseta.

Mõnikord ei oota vanem abi ega kingitust. Ta tahab lihtsalt kuulda: „Kuidas sul täna läinud on?”

 

 

Suur pere ei tähenda alati lähedasi suhteid

Üksildus ei sõltu ainult sellest, kui palju inimesi meid ümbritseb.

Võib olla viis last ja kümme lapselast, kuid kui omavaheline suhtlus on pealiskaudne, võib inimene ikkagi tunda, et tal pole kellegagi päriselt rääkida.

Teisalt võib mõnel inimesel olla ainult üks laps või mõni lähedane sõber, kuid ta tunneb end hoituna ja armastatuna.

Oluline ei ole alati suhete arv, vaid nende kvaliteet.

Mõnes peres räägitakse palju igapäevastest tegemistest, kuid tunnetest rääkimine pole kunagi tavaks olnud.

Vanemad ei ole harjunud oma muresid jagama ning lapsed ei oska neid küsida.

Nii võivad inimesed küll üksteist armastada, kuid ei tea tegelikult, mida teine tunneb.

Aastatega võib selline emotsionaalne kaugus veelgi suureneda, eriti siis, kui kohtutakse harva.

Vahel piisaks ühest rahulikust vestlusest, et mõista, kui palju on jäänud ütlemata.

 

 

Vanemad ei taha oma lastele koormaks olla

Üks põhjus, miks mõned vanemad oma üksindusest ei räägi, on soov lapsi säästa.

Nad näevad, kui palju on täiskasvanud lastel kohustusi. Töö, kodu, lapsed, arved ja igapäevased mured võtavad suure osa ajast.

Vanem ei taha lisada sellele kõigele veel oma kurbust.

Kui laps küsib, kuidas läheb, vastab ta sageli: „Kõik on hästi.”

Isegi siis, kui ta on terve päeva üksi olnud ja oleks tahtnud kellegagi rääkida.

Ta võib mõelda, et laps helistab siis, kui tal aega on. Või et pole mõtet tülitada, sest kõigil on niigi kiire.

Mõnikord ootab ta terve õhtu telefonikõnet, kuid ei helista ise, sest kardab sattuda ebasobivale hetkele.

See võib tekitada kurva olukorra: lapsed arvavad, et vanemal läheb hästi, ja vanem arvab, et lastel pole tema jaoks aega.

Tegelikult võib mõlemal poolel olla soov rohkem suhelda, kuid kumbki ei oska esimest sammu teha.

 

 

Kui vanemat nähakse ainult vanaema või vanaisana

Lapselaste sünd toob paljude vanemate ellu palju rõõmu. Võimalus näha järgmise põlvkonna kasvamist võib olla üks elu ilusamaid kogemusi.

Kuid mõnikord võib juhtuda, et vanema enda isiksus jääb selle uue rolli varju.

Temast saab vanaema, kes hoiab lapsi, või vanaisa, kes aitab remonti teha ja lapselapsi koolist koju tuua.

Kõik teavad, mida temalt võib paluda, kuid vähesed küsivad, mida ta ise teha tahaks.

Ometi on ta endiselt inimene oma huvide, unistuste ja soovidega.

Võib-olla tahaks ta minna reisile, alustada uut harrastust, kohtuda sõpradega või lihtsalt nautida vaba päeva.

Ta ei pruugi soovida olla kogu aeg teiste jaoks kättesaadav.

Ka vanemal inimesel on õigus oma ajale, privaatsusele ja iseseisvale elule.

Lähedus ei tähenda ainult seda, et pereliikmed saavad tema peale loota. See tähendab ka seda, et tema soovide ja piiridega arvestatakse.

 

 

Mõnikord tuntakse puudust sellest, kes lapsed kunagi olid

Vanem võib oma täiskasvanud lapsi väga armastada ja nende üle uhkust tunda, kuid samal ajal igatseda aega, mil nad olid väikesed.

Ta mäletab, kuidas laps jooksis talle vastu, tahtis sülle või rääkis õhtul enne magamaminekut kõigest, mis päeva jooksul juhtunud oli.

Siis oli vanem sageli esimene inimene, kelle juurde tuldi nii rõõmu kui ka murega.

Täiskasvanuks saades muutuvad suhted loomulikult. Lapsel on oma kaaslane, sõbrad ja inimesed, kellega ta oma elu jagab.

Vanem ei ole enam alati esimene, kellele helistatakse.

See on iseseisvaks saamise loomulik osa, kuid mõne vanema jaoks võib selle muutusega kohanemine olla keeruline.

Ta ei pruugi soovida, et lapsed uuesti väikseks muutuksid. Ta võib lihtsalt igatseda kunagist lähedust ja tunnet, et teda vajati iga päev.

Oluline on mõista, et vanema ja täiskasvanud lapse suhe ei pea olema samasugune nagu lapsepõlves.

See võib kujuneda millekski uueks: kahe täiskasvanud inimese suhteks, kus on ruumi nii vastastikusele austusele, sõprusele kui ka lähedusele.

 

 

Vanad solvumised võivad hoida pereliikmeid üksteisest eemal

Mitte kõik pered ei ole lähedased ning mõnikord on sellel sügavamad põhjused kui kiire elutempo.

Aastate jooksul võivad pereliikmete vahele tekkida arusaamatused, lahendamata konfliktid ja valusad mälestused.

Mõni laps võib tunda, et vanem ei mõistnud teda nooruses piisavalt. Mõni vanem võib omakorda olla haiget saanud täiskasvanud lapse sõnadest või otsustest.

Kui neist asjadest kunagi ei räägita, võib emotsionaalne kaugus püsida aastakümneid.

Mõnikord loodab vanem, et laps teeb esimese sammu. Laps aga ootab, et vanem tunnistaks oma varasemaid eksimusi.

Nii võivad mõlemad tunda puudust lähedusest, kuid samal ajal karta uut haigetsaamist.

Kõiki suhteid ei ole võimalik ega vajalik endiseks muuta. Mõnikord on distants inimese jaoks oluline viis enda heaolu kaitsta.

Kuid kui mõlemad pooled soovivad suhet parandada, võib aus vestlus olla esimene samm suurema mõistmise poole.

Oluline on kuulata teineteist ilma, et iga vestlus muutuks süüdistuste vahetamiseks.

 

 

Ka abielus või kooselus võib tunda üksindust

Vanema inimese üksildust seostatakse sageli leseks jäämise või üksi elamisega. Kuid üksindust võib kogeda ka siis, kui elukaaslane on iga päev kõrval.

Mõnikord on kaks inimest aastakümneid koos elanud, kuid nendevaheline lähedus on tasapisi kadunud.

Nad räägivad kodustest tegemistest, arvetest ja tervisest, kuid ei jaga enam oma mõtteid ega tundeid.

Sellises olukorras võib inimene tunda end üksikuna isegi suures peres.

Tal võib olla abikaasa, mitu last ja palju lapselapsi, kuid puududa inimene, kellega ta saaks rääkida sellest, mis tal tegelikult südamel on.

See näitab, et üksildus ei tähenda alati inimeste puudumist.

Mõnikord tähendab see hoopis puudust lähedusest, mõistmisest ja tundest, et keegi meid päriselt kuulab.

 

 

Mida täiskasvanud lapsed võiksid oma vanemate puhul märgata?

Mõnikord ei ole vaja suuri tegusid, et vanem tunneks end vähem üksikuna.

Üks ootamatu telefonikõne võib teha terve päeva ilusamaks. Samuti võib palju tähendada see, kui laps tuleb külla lihtsalt selleks, et koos aega veeta, mitte ainult midagi ära tuua või abi paluda.

Vanematele võib rõõmu valmistada ka see, kui neid kaasatakse pere tegemistesse ja küsitakse nende arvamust.

Mitte sellepärast, et nad peaksid kõike otsustama, vaid sellepärast, et nad tunneksid end endiselt pere loomuliku osana.

Samas on oluline arvestada ka täiskasvanud laste võimalustega. Kõigil ei ole võimalik sageli külas käia või iga päev helistada. Mõned elavad kaugel, kasvatavad väikeseid lapsi või peavad toime tulema keeruliste eluperioodidega.

Lähedust ei saa mõõta ainult telefonikõnede või külaskäikude arvuga.

Palju olulisem on leida suhtlemisviis, mis sobib mõlemale poolele ja mille puhul kumbki ei tunne end pidevalt süüdi või kohustatuna.

Vahel võib regulaarne lühike vestlus tähendada rohkem kui harvad ja kiirustades tehtud külaskäigud.

 

 

Ka vanematel endil on õigus oma elu edasi elada

Kuigi suhted lastega on paljude vanemate jaoks väga olulised, ei peaks kogu nende elu sõltuma ainult sellest, kui sageli lapsed helistavad või külla tulevad.

Vanemas eas võib olla võimalus avastada uuesti huvisid, mille jaoks varem aega ei jätkunud.

Mõni inimene leiab rõõmu aiandusest, teine laulmisest, tantsimisest, käsitööst või vabatahtlikust tegevusest.

Uued sõprussuhted ja ühised ettevõtmised võivad tuua ellu palju soojust ning aidata vähendada üksildust.

See ei asenda suhteid lastega, kuid annab võimaluse tunda end osana laiemast maailmast.

Samuti on oluline julgeda oma vajadustest rääkida.

Kui vanem soovib lastega rohkem suhelda, võib ta seda rahulikult öelda, ilma etteheiteid tegemata.

Näiteks: „Mul oleks nii hea meel, kui leiaksime vahel rohkem aega lihtsalt juttu ajada.”

Mõnikord ei pruugi lapsed aimatagi, kui palju selline väike muutus vanemale tähendaks.

 

 

Kõige rohkem ei igatseta alati seltskonda, vaid tunnet, et ollakse oluline

Suur pere võib olla tohutu rikkus. Kuid lähedaste inimeste olemasolu ei tähenda automaatselt, et keegi ei tunneks end üksikuna.

Vanem võib olla ümbritsetud lastest ja lastelastest, kuid igatseda ikkagi inimest, kes teda päriselt kuulaks, tema mõtteid väärtustaks ja tema vastu siirast huvi tunneks.

Mõnikord ei ole kõige olulisem see, kui sageli pere kokku saab, vaid see, kuidas inimesed end koos olles tunnevad.

Kas vanem saab rääkida ka oma rõõmudest ja unistustest? Kas tema arvamust kuulatakse? Kas teda nähakse endiselt iseseisva inimesena, mitte ainult ema, isa, vanaema või vanaisana?

Ja kas ka täiskasvanud lastel on võimalus olla selles suhtes nemad ise, ilma pideva süütunde või ootusteta?

Hea peresuhe ei tähenda, et kõik peaksid kogu aeg koos olema. See tähendab teadmist, et teineteise jaoks ollakse olemas ning mõlema poole vajadused on olulised.

Sest mõnikord ei tunne vanem puudust mitte suuremast perest ega sagedasematest külaskäikudest, vaid ühest lihtsast tundest: et teda ei ole unustatud. ❤️