Kolm märki, mis võivad viidata sellele, et su isa ei osanud oma isarolli kanda Mõni isa on lapse elus küll füüsiliselt ol...
Kolm märki, mis võivad viidata sellele, et su isa ei osanud oma isarolli kanda
Mõni isa on lapse elus küll füüsiliselt olemas, kuid emotsionaalselt jääb ta kaugeks. Ta võib täita oma kohustusi, olla kodus ja hoolitseda praktiliste asjade eest, kuid laps ei tunne temaga siiski lähedust ega turvatunnet.
Isaks olemist kujutatakse sageli millegi loomuliku ja rõõmsana. Tegelikult ei ole aga kõik mehed selleks rolliks emotsionaalselt valmis ning mõni ei oska lapsele pakkuda seda lähedust, mida laps vajab.
.png)
|
| foto : Canva |
Kristi
Kodused lood autor
Täiskasvanuna hakkab inimene sageli paremini mõistma, mis lapsepõlves puudu jäi. Mõni mälestus, korduv käitumismuster või isa pidev eemalolek võib alles aastaid hiljem saada selgema tähenduse.
Siin on kolm märki, mis võivad viidata sellele, et isa ei suutnud oma rollis päriselt kohal olla.
1. Ta oli emotsionaalselt kättesaamatu
Mõni isa ei räägi tunnetest, ei näita hellust ega oska lapse muredele emotsionaalselt vastata.
Sageli ei tähenda see tingimata, et ta ei hoolinud. Võimalik, et ta ise kasvas üles keskkonnas, kus tunnetest ei räägitud ja lähedust ei näidatud.
Lapse jaoks võib selline suhe siiski olla valus.
Kui isa ei küsi, kuidas sul päriselt läheb, ei lohuta, kui sul on raske, ega näita välja, et ta tunneb sinu vastu huvi, võib laps hakata mõtlema, et tema tunded pole olulised.
Aja jooksul võib sellest kujuneda harjumus oma emotsioone alla suruda või tunne, et lähedust ei tasugi oodata.
Täiskasvanueas võib see väljenduda raskustes tunnete jagamisel, usaldamisel või teiste lähedale laskmisel.
2. Ta puudus pidevalt olulistel hetkedel
Lapse jaoks on sünnipäev, kooliaktus, võistlus või mõni muu tähtis sündmus palju rohkem kui lihtsalt kuupäev kalendris.
Need on hetked, mil laps ootab vanema pilku ja kinnitust: „Sa oled mulle oluline.“
Kui isa jääb sellistest hetkedest korduvalt kõrvale, võib laps hakata tundma, et tema tegemised pole piisavalt tähtsad.
Puudumine ei pea olema ainult füüsiline.
Isa võib istuda samas toas, aga olla mõtetega töös, telefonis või täiesti oma maailmas. Lapse jaoks võib see mõjuda sama üksildaselt kui päris eemalolek.
Kõige tähtsam pole see, kui palju aega isa lapsega veedab, vaid kas laps tunneb, et isa on sellel ajal päriselt kohal.
3. Ta vältis perega koos olemist
Veel üks märk võib olla see, kui isa leiab peaaegu alati põhjuse perega koos veedetud aega vältida.
Ta võib venitada tööl, hoida end pidevalt muude tegemistega hõivatud, veeta suure osa ajast telefonis või leida alati midagi „tähtsamat“, millega tegeleda.
Laps ei oska sellist käitumist täiskasvanu pilguga seletada.
Ta ei mõtle: „Isa ei oska lähedust luua.“
Palju tõenäolisem on, et ta mõtleb: „Isa ei taha minuga olla.“
Just see tunne võib jääda kauaks saatma.
Hiljem võib inimene otsida teistelt pidevalt kinnitust, et ta on piisavalt hea ja armastust väärt. Mõni hakkab suhetes üle pingutama, kartes, et muidu jäetakse ta kõrvale.
See ei tähenda alati, et isa ei armastanud
Oluline on teha üks vahe.
Emotsionaalselt eemalolev isa ei pruukinud olla halb inimene ega oma last teadlikult tõrjuda. Mõni mees lihtsalt ei osanud isarolli teisiti kanda, sest tal polnud endal kunagi head eeskuju.
See ei muuda lapse kogemust olematuks, kuid aitab mõista, et isa käitumise põhjused võisid olla palju keerulisemad.
Täiskasvanuna võib olla kasulik endalt küsida mitte ainult seda, mida isa tegemata jättis, vaid ka seda, kuidas see sind praegu mõjutab.
Kas sul on raske abi küsida?
Kas sa kardad tõrjumist?
Kas vajad pidevalt kinnitust, et oled teiste jaoks oluline?
Selliste seoste märkamine võib olla esimene samm selle poole, et vana muster enam sinu elu ei juhiks.
Lapsepõlve ei saa muuta, kuid täiskasvanuna saab õppida endale pakkuma seda turvatunnet ja hoolt, millest kunagi puudu jäi.
Kommentaare ei ole