Miks me vanemaks saades mõnest inimesest lihtsalt eemaldume – ja miks see ei tähenda, et oleme muutunud ükskõikseks ...
Miks me vanemaks saades mõnest inimesest lihtsalt eemaldume – ja miks see ei tähenda, et oleme muutunud ükskõikseks
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Vanemaks saades võib juhtuda midagi, mis nooremana tundunuks peaaegu mõeldamatu: inimesed, kes kunagi olid meie elus väga tähtsal kohal, jäävad tasapisi kaugemaks. Mitte tingimata suure tüli, pettumuse või reetmise tõttu. Mõnikord lihtsalt hajub side, sest elu muutub, inimesed muutuvad ja ka meie ise ei ole enam päris samad, kes olime kümme või kakskümmend aastat tagasi.
See võib tekitada süütunnet. Kas ma olen muutunud külmemaks? Kas ma ei oska enam suhteid hoida? Kas minus on midagi valesti, kui ma ei tunne enam vajadust mõne inimesega nii tihedalt suhelda nagu varem?
Tegelikult ei pruugi selles olla midagi halba. Vanusega muutuvad meie vajadused, piirid ja arusaam sellest, milliste inimeste kõrval tunneme end päriselt hästi. Mõni suhe kasvab koos meiega, mõni aga jääb seotud ühe kindla eluetapiga.
Kõik suhted ei pea kestma terve elu
Nooremana kipume mõtlema, et päris sõprus peab kestma igavesti. Kui side katkeb, tundub see sageli läbikukkumisena või märgina sellest, et midagi läks valesti.
Ent elu ei püsi paigal. Meie väärtused, harjumused, huvid ja maailmavaade võivad aastatega palju muutuda. Inimene, kellega meil oli kakskümmend aastat tagasi väga tugev side, ei pruugi enam sobida meie tänasesse ellu samal viisil nagu varem.
See ei tähenda, et vana sõprus oleks olnud vähem tõeline. Vastupidi – see võis olla omal ajal väga oluline, toetav ja vajalik. Mõni inimene tulebki meie ellu kindlaks perioodiks: jagab meiega üht eluetappi, aitab raskest ajast läbi või lihtsalt kõnnib meie kõrval seni, kuni meie teed hakkavad eri suundades minema.
Aeg ja energia muutuvad väärtuslikumaks
Mida vanemaks saame, seda teravamalt hakkame tajuma, et meie aeg ja energia ei ole lõputud. Nooruses võib olla lihtsam hoida alles kümneid tutvusi lihtsalt harjumusest või viisakusest. Hiljem muutume valivamaks.
Me hakkame endalt küsima: kas ma saan selle inimese kõrval olla mina ise? Kas see suhe annab mulle midagi head või jätab mind pärast kohtumist hoopis väsinuks? Kas see inimene tunneb minu vastu sama palju huvi kui mina tema vastu?
See ei ole kalkus ega isekus. See on lihtsalt teadlikum valik selle kohta, kuhu oma aega ja tähelepanu suunata.
Pealiskaudsed ja ühepoolsed suhted väsitavad rohkem
Vanusega võib väheneda ka kannatlikkus suhete suhtes, mis põhinevad peamiselt harjumusel, draamal või ühe inimese vajadustel.
Kui sina oled alati see, kes kuulab, aitab, kirjutab esimesena ja hoiab kontakti üleval, võib ühel hetkel tekkida küsimus: miks ma seda teen?
Varem võis vastus olla lihtsalt „sest me oleme ju alati sõbrad olnud“. Hiljem ei pruugi sellest enam piisata.
Pikaajaline suhe ei ole automaatselt hea suhe. Mõnikord püsib kontakt ainult sellepärast, et kumbki pole julgenud tunnistada, et side ei ole enam endine.
Me hakkame oma piire paremini tunnetama
Vanusega õpime tavaliselt palju selgemini aru saama, mis meile sobib ja mis mitte.
Mõne inimesega koos olles tunneme end pärast kohtumist rõõmsa ja rahulikuna. Teisega suheldes võib aga jääda tunne, nagu oleks keegi kogu energia endaga kaasa võtnud.
Mõni kipub meie piire ületama, mõni tekitab pidevalt süütunnet, mõni ootab lõputult tähelepanu ega küsi peaaegu kunagi, kuidas meil endal läheb.
Nooremana võime selliseid suhteid pikalt taluda. Hiljem muutub enda rahu kaitsmine olulisemaks.
Sellisel juhul ei ole eemaldumine tingimata karistus ega solvang. Vahel on see lihtsalt märk sellest, et inimene on õppinud enda piire paremini hoidma.
Mõnikord viib elu inimesed lihtsalt eri suundadesse
Alati ei pea eemaldumise taga olema mingit probleemi.
Elu ise võib inimesed lahku viia. Üks kolib teise linna, teine vahetab töökohta, kolmas hoolitseb oma vanemate eest, neljanda ellu tulevad lapselapsed. Päevad täituvad erinevate kohustustega ning see, mis kunagi oli iganädalane kohtumine, muutub kord kuus või kord aastas nähtud kohvikuks.
Mõne suhte puhul ei vähenda see lähedust. Võite pärast pikka pausi kohtuda ja jätkata juttu peaaegu sealt, kus see pooleli jäi.
Teiste suhete puhul selgub aga vaikuse jooksul, et tegelikult ei olnudki enam eriti palju ühist.
Ka see on normaalne.
Mõnest inimesega kasvame lihtsalt lahku
See võib kõlada karmilt, kuid vahel ei ole paremat väljendit: me kasvame mõnest suhtest välja.
Meie maailmavaade võib muutuda. Asjad, mis kunagi meelelahutust pakkusid, ei kõneta enam. Võib-olla ei taha me enam veeta aega seltskonnas, kus räägitakse pidevalt teistest halvasti, kurdetakse kõige üle või tekitatakse tarbetuid konflikte.
See ei tähenda, et teine inimene oleks halb. Samuti ei tähenda see, et meie oleksime temast kuidagi „paremaks“ muutunud.
Lihtsalt kaks inimest, kes kunagi hästi sobisid, võivad ühel hetkel olla elus täiesti erinevas kohas.
Me ei tunne enam vajadust kõigile meeldida
Nooremana võib olla väga tähtis mitte kedagi solvata, hoida kõik suhted korras ja olla alati kättesaadav. Me kardame, et kui keeldume, ei kirjuta või mõnest suhtest eemaldume, peetakse meid halvaks inimeseks.
Vanusega võib see vajadus nõrgeneda.
Me ei taha enam alati pikalt selgitada, miks me mingile üritusele ei tule, miks meil pole tahtmist telefonis rääkida või miks me ei soovi enam vanaviisi suhelda.
See ei tähenda ükskõiksust. Pigem tähendab see, et teiste ootused ei määra enam nii tugevalt meie enda valikuid.
Lähedaste ring võib muutuda väiksemaks, aga väärtuslikumaks
Paljud inimesed märkavad, et vanusega muutub nende tõeliselt lähedaste inimeste ring väiksemaks.
Samas võivad allesjäänud suhted olla palju sügavamad.
Enam pole nii oluline, kui palju inimesi meie ümber on. Olulisemaks muutub see, kelle kõrval ei pea midagi tõestama ega mängima mingit rolli. Kellega võib olla vahel vaikuses. Kes ei solvu, kui sa kohe ei vasta. Kes ei võta ühendust ainult siis, kui tal midagi vaja on.
Mõnest sellisest inimesest võib saada palju lähedasem sõber kui kümnest vanast tuttavast kokku.
Eemaldumine ei tähenda, et me poleks kunagi hoolinud
Inimesest võib eemalduda ja talle ikkagi head soovida.
Sa võid mõne vana sõbra peale aeg-ajalt sooja tundega mõelda, meenutada ühiseid aegu ja olla tänulik kõige eest, mis teie vahel kunagi oli, ilma et tahaksid seda suhet tagasi selliseks muuta, nagu see varem oli.
Ka see on täiesti lubatud.
Kõik suhted ei pea lõppema suure tüliga. Mõni lihtsalt muutub vaiksemaks, kuni ühel hetkel mõistad, et te olete juba ammu kumbki oma teed läinud.
See ei vähenda seda, mis kunagi oli.
Mõnikord on eemaldumine hoopis küpsuse märk
Vanemaks saades võime hakata paremini eristama neid suhteid, mida hoiame armastusest, ja neid, mida hoiame ainult kohusetundest või harjumusest.
Me ei pea enam kõiki päästma, kõigi probleeme enda kanda võtma ega olema alati see inimene, kes suhte koos hoiab.
See ei tee meid külmaks.
Võib-olla muudab see meid lihtsalt ausamaks – nii teiste kui ka iseenda vastu.
Mõned inimesed jäävad meie kõrvale aastakümneteks. Mõned tulevad meie ellu vaid mõneks aastaks. Mõned muutuvad armsaks mälestuseks.
Ja mida vanemaks saame, seda lihtsam võib olla leppida teadmisega, et iga oluline inimene ei pea tingimata jääma meie ellu igaveseks, et tema koht meie loos oleks olnud tähenduslik.
Kas sina tunned, et vanusega on sinu lähedaste ring muutunud väiksemaks, kuid allesjäänud suhted on muutunud palju väärtuslikumaks?
Kommentaare ei ole