„Ma ei taha olla oma laste koormaks“ – miks paljud eakad ei räägi lähedastele, kui nad tegelikult abi vajavad ...
„Ma ei taha olla oma laste koormaks“ – miks paljud eakad ei räägi lähedastele, kui nad tegelikult abi vajavad
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Paljud vanemad inimesed ütlevad ikka ja jälle sama lauset: „Ma ei taha oma lapsi tülitada.“ Nad võivad seda öelda isegi siis, kui arsti juurde minek on muutunud keeruliseks, poekott tundub liiga raske, kodused tööd käivad üle jõu või õhtud on muutunud liiga vaikseks ja pikaks. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et abi küsimine oleks kõige lihtsam lahendus. Tegelikult on see paljudele eakatele üks raskemaid asju üldse.
Soov mitte olla kellelegi koormaks
Sageli ei ole põhjus sugugi selles, et abi poleks vaja. Vastupidi – vajadus võib olla täiesti olemas, kuid soov mitte olla kellelegi koormaks on sellest veel tugevam. Vanem inimene näeb, et tema täiskasvanud lastel on töö, oma pere, lapsed, igapäevased kohustused ja mured. Ta ei taha sellele veel midagi juurde lisada.
Nii sünnivadki laused nagu „ma saan ise hakkama“, „pole midagi hullu“ või „ära minu pärast muretse“, kuigi tegelik olukord võib olla palju keerulisem.
Abi küsimine võib tunduda iseseisvuse kaotusena
Inimene, kes on terve elu ise kõigega hakkama saanud, võib väga valusalt tajuda hetke, mil ta peab tunnistama, et enam ei jaksa kõike üksi teha. Kui veel mõni aasta tagasi sai ta ise poes käia, autot juhtida, kodu korras hoida ja kõik paberiasjad ajada, siis nüüd võib juba mõte abi palumisest tunduda märgina sellest, et midagi olulist on muutunud.
See puudutab palju rohkemat kui lihtsalt praktilist abi. See puudutab eneseväärikust, harjumust olla iseseisev ja tunnet, et kontroll oma elu üle on endiselt enda käes.
Hirm, et teised hakkavad tema elu üle otsustama
Mõni vanem inimene võib karta, et kui ta kord ütleb välja, et vajab abi, hakkavad teised kohe otsustama, kas ta võib veel üksi elada, kas ta tohiks autot juhtida või kas ta saab oma rahaasjadega hakkama. Seetõttu võib tunduda turvalisem probleemidest üldse mitte rääkida.
Abi küsimine ei peaks tähendama seda, et inimene kaotab õiguse oma elu üle otsustada, kuid kui selline hirm on olemas, võib see vaikimist väga tugevalt mõjutada.
„Ma ei taha, et nad minu pärast muretseksid“
Teine väga levinud põhjus on soov lähedasi säästa. Vanem inimene võib vaikida lihtsalt sellepärast, et ta ei taha lapsi muretsema panna. Ta ei räägi, et tal oli öösel halb olla, jätab mainimata kukkumise või ei ütle, et pole mitu päeva korralikult söönud.
Tema mõte võib olla heatahtlik: „Miks ma peaksin neid muretsema panema, kui nad niikuinii kohe aidata ei saa?“ Paraku võib see tähendada, et lähedased saavad probleemist teada alles siis, kui olukord on juba tõsisem.
Põlvkond, kellele õpetati ise hakkama saama
Paljud tänased eakad on kasvanud üles ajal, mil kurtmist ja abi küsimist ei soositud. Neid õpetati vastu pidama, hakkama saama ja mitte oma muredega teisi koormama.
Seetõttu võib teiste aitamine tunduda neile täiesti loomulik, ise abi vastu võtta aga piinlik või ebamugav. See vastuolu on tegelikult väga inimlik: teisele ulatame käe hea meelega, aga enda nõrkust tunnistada on palju raskem.
Üksindusest on vahel veel raskem rääkida
Kõige keerulisem ei pruugigi olla praktilise abi küsimine, vaid hoopis üksindusest rääkimine. Öelda „mul oleks vaja poodi“ on palju lihtsam kui öelda „mul on üksildane“.
Üksindus võib tunduda liiga isiklik, isegi häbistav. Mõni kardab, et teda peetakse klammerduvaks või tähelepanu nõudvaks, teine ei taha tunnistada, et päevad on muutunud liiga vaikseks. Nii jäävad telefonikõned lühikeseks: „Kõik on hästi, midagi uut ei ole.“ Ent nende sõnade taga võib olla väga suur vajadus lihtsalt kellegagi rääkida.
Ka lapsed ei pruugi märgata, et abi on vaja
Ka täiskasvanud lapsed ei pruugi alati märgata, et abi on vaja. Kui ema ütleb järjekindlalt, et kõik on korras, siis miks peaks laps arvama vastupidist? Kui isa ütleb, et tal pole midagi vaja, võib poeg või tütar seda täiesti siiralt uskuda.
Nii tekib olukord, kus üks pool ei taha koormaks olla ja teine ei saa aru, et midagi on üldse valesti. Keegi ei taha halba, kuid vahele tekib vaikus.
Abi ei pea tähendama suurt ohverdust
Abi ei pea tähendama kogu elu ümberkorraldamist. Sageli võib sellest piisata, kui keegi toob poest vajaliku, viib arsti juurde, aitab ühe arve üle vaadata, vahetab lambipirni või lihtsalt tuleb tunnikeseks kohvi jooma.
Väga paljud eakad ei taha, et keegi nende elu üle võtaks. Nad tahavad lihtsalt tunda, et nad ei pea kõigega päris üksi hakkama saama.
Küsi konkreetselt, mitte üldiselt
Ka abi pakkumise viis loeb palju. Küsimus „Kas sul on midagi vaja?“ saab sageli automaatse vastuse: „Ei ole.“ Konkreetsem pakkumine võib töötada hoopis paremini: „Ma lähen homme poodi, mida ma sulle toon?“ või „Mul on neljapäeval aega, kas ma viin sind arsti juurde?“
Kui abi pakutakse loomuliku osana igapäevaelust, ei pruugi see tunduda nii suure ega alandavana.
Abi küsimine ei tee kedagi koormaks
Ja võib-olla tasub ka vanemal inimesel endale aeg-ajalt meelde tuletada, et abi küsimine ei tee kedagi koormaks. Lähedased eelistavad enamasti teada, kuidas inimesel päriselt läheb, mitte avastada hiljem, et ta on oma raskustega kaua üksi olnud.
Iseseisvus ei tähenda seda, et peab kõigega üksinda hakkama saama. Mõnikord tähendab iseseisvus hoopis seda, et inimene oskab õigel hetkel öelda: „Selle asjaga vajan ma natuke abi.“
Kõige raskem võib olla esimene lause
See ei pea olema pikk seletus ega suur vestlus. Mõnikord piisab lihtsalt sellest: „Ma ei taha sind koormata, aga mul oleks tegelikult natuke abi vaja.“
Just sellest ühest lausest võib alata rohkem lähedust, rohkem turvatunnet ja vähem tunnet, et kõigega tuleb üksi hakkama saada.
Kas sinu peres räägitakse abi vajadusest otse või ütlevad vanemad inimesed pigem alati, et saavad ise hakkama?
Kommentaare ei ole