10 lauset, mida vanavanemad ei tohiks lastelastele öelda – isegi siis, kui neil on head kavatsused Vanavanematel võib lap...
10 lauset, mida vanavanemad ei tohiks lastelastele öelda – isegi siis, kui neil on head kavatsused
Vanavanematel võib lapse elus olla väga eriline koht. Sageli on just vanaema või vanaisa see inimene, kelle juures saab laps veidi rohkem aega, tähelepanu, hellust ja mõnikord ka natuke rohkem vabadust kui kodus.
See side võib olla lapse jaoks väga turvaline ja tähendusrikas.
.png)
|
| foto : Canva |
Kristi
Kodused lood autor
Samas võivad ka kõige paremate kavatsustega öeldud sõnad mõjuda lapsele hoopis teisiti, kui täiskasvanu arvab. Mõni lause võib tekitada süütunnet, ebakindlust, häbi või panna lapse tundma, et tema tunded pole olulised.
Vanavanemad ei pea muidugi rääkima täpselt samamoodi nagu lapse vanemad. Erinevad põlvkonnad kasvatavad lapsi erinevalt ning see on loomulik.
Mõned sõnad tasub siiski ütlemata jätta.
1. „Ära emmele ja issile ütle.“
See võib kõlada täiesti süütu naljana.
Vanaema annab ühe kommi rohkem, vanaisa lubab lapsel kauem üleval olla ja lisab naeratades: „See jääb meie vahele.“
Probleem pole alati selles kommis või hilises magamaminekus.
Lapsele õpetatakse samal ajal, et lähedaste eest võib teatud asju teadlikult varjata.
Väike laps ei oska veel eristada „süütut saladust“ sellest, mida päriselt ei tohiks saladuses hoida.
Palju parem oleks öelda:
„Täna teeme väikese erandi, aga räägime sellest ka emme ja issiga.“
Nii ei pea laps tundma, et ta peab valima vanavanema ja vanema vahel.
2. „Sinu ema oli sinu vanuses palju tublim.“
Võrdlemine teeb haiget isegi siis, kui seda öeldakse naljaga.
Laps ei taha kuulda, et tema ema, isa, õde, vend või nõbu oli tema vanuses targem, korralikum või edukam.
Selline lause võib panna teda mõtlema:
„Mis mul siis viga on?“
Laps vajab tunnet, et teda nähakse sellisena, nagu tema ise on.
Selle asemel võiks märgata konkreetset asja, millega ta hästi hakkama sai:
„Mulle meeldib, kui kannatlikult sa seda proovisid.“
See toetab last palju rohkem kui võrdlemine.
3. „Ära nuta, pole ju midagi juhtunud.“
Täiskasvanu jaoks võib lapse mure tunduda pisike.
Katki läinud mänguasi, sõbra halb sõna või kaotatud mäng ei pruugi tunduda maailmalõpuna.
Lapse jaoks võib see aga sel hetkel olla päriselt suur asi.
Kui talle öelda, et „pole midagi“, saab ta sõnumi, et tema tunne pole õige või oluline.
Parem oleks öelda:
„Ma näen, et sa oled praegu väga kurb.“
Alles siis saab aidata tal olukorrast edasi liikuda.
4. „Suured poisid ei nuta“ või „suured tüdrukud ei tee nii.“
Laps ei peaks õppima, et teatud tunded on talle soo või vanuse tõttu keelatud.
Nutmine, pettumus, hirm ja kurbus kuuluvad inimese tunnete hulka.
Kui laps kuuleb korduvalt, et ta peab oma emotsioonid alla suruma, võib ta hakata neid varjama ka siis, kui tegelikult vajaks abi.
Tugevus ei tähenda seda, et inimene kunagi ei nuta.
Tugevus tähendab ka oskust oma tunnet ära tunda ja sellest rääkida.
5. „Oi kui paksuks sa oled läinud!“ või „Kas sa tõesti sööd veel?“
Lapse keha ei peaks olema naljade ega pideva kommenteerimise objekt.
Isegi lause, mida vanavanem ütleb täiesti heatahtlikult, võib lapsele pikaks ajaks meelde jääda.
„Sul on nii kõhnad jalad.“
„Sa oled ikka kõvasti kosunud.“
„Ära seda rohkem söö.“
Need märkused võivad muuta lapse väga teadlikuks oma kehast ja panna teda tundma, et tema välimust hinnatakse pidevalt.
Palju parem on rääkida tervisest, jõust ja heaolust, mitte keha suurusest.
6. „Sa oled täpselt nagu su isa/ema.“
See võib olla tore kompliment.
Aga kui seda kasutatakse kriitikana – näiteks „sa oled täpselt sama jonnakas nagu su isa“ –, pannakse lapsele külge silt, mida tal on raske enda küljest ära võtta.
Laps alles kujundab oma identiteeti.
Ta ei pea tundma, et tema iseloom või tulevik on kellegi teise järgi juba ette määratud.
Parem on rääkida konkreetsest käitumisest, mitte lapse olemusest.
Mitte:
„Sa oled jonnakas.“
Vaid:
„Ma saan aru, et sa oled praegu pahane, aga proovime sellest rahulikult rääkida.“
7. „Mis sa jälle jonnid?“
Kõik lapse tugevad emotsioonid pole jonn.
Ta võib olla väsinud, näljane, ebakindel, ärev või lihtsalt uues olukorras ülekoormatud.
Kui tema käitumisele kohe silt külge panna, jääb tegelik põhjus märkamata.
Lapsele aitab palju rohkem see, kui täiskasvanu proovib kõigepealt aru saada, mis temaga toimub.
„Kas sul on siin liiga palju rahvast?“
või
„Kas sa tahad korraks rahulikult omaette olla?“
võib olukorra palju kiiremini lahendada kui etteheide.
8. „Tule anna vanaemale musi.“
Armastus ei pea tähendama kohustuslikku füüsilist lähedust.
Kui laps ei taha parajasti kallistada või musi anda, peaks tal olema õigus sellest keelduda.
See ei tähenda, et ta vanaema või vanaisa ei armasta.
Lapsed õpivad oma keha piire just täiskasvanutega suheldes.
Paremini kõlab:
„Kas ma võin sulle kalli teha?“
Kui laps ütleb ei, võib pakkuda hoopis patsu, lehvitust või lihtsalt naeratust.
Laps saab nii õppida, et tema keha puudutamise üle otsustatakse koos temaga.
9. „Su ema ja isa kasvatavad sind valesti.“
Vanavanemad ei pea alati kõigi lapsevanemate otsustega nõus olema.
Aga seda ei tohiks arutada lapse ees.
Kui laps kuuleb ühe lähedase täiskasvanu suust, et teine tähtis täiskasvanu teeb kõike valesti, võib see tekitada temas segadust ja ebakindlust.
Keda ta peaks uskuma?
Kui vanavanemal on mõne kasvatusteema suhtes päris mure, tasub sellest rääkida lapse vanemaga nelja silma all.
Laps ei peaks olema põlvkondadevahelise vaidluse keskel.
10. „Kui sa nii teed, siis vanaema ei armasta sind.“
Seda võidakse öelda naljaga või sooviga lapse käitumist kiiresti muuta.
Aga lapse jaoks võib selline lause kõlada palju tõsisemalt.
Laps vajab teadmist, et lähedase inimese armastus ei kao ühe vea, jonnihoo või pahanduse pärast.
Võib täiesti selgelt öelda, et mingi käitumine pole vastuvõetav:
„Mulle ei meeldi, et sa lõid.“
Aga sinna võib lisada:
„Ma armastan sind ikka, aga me peame rääkima sellest, mis juhtus.“
Nii saab laps aru, et käitumisel on piirid, kuid tema väärtus inimesena ei kao.
Vanavanem ei pea olema täiuslik
Üks halvasti valitud lause ei riku lapse ja vanavanema suhet.
Kõik täiskasvanud ütlevad vahel midagi, mida hiljem teisiti sõnastaksid.
Olulisem on see, milline on suhte üldine õhkkond.
Kas laps tunneb, et teda kuulatakse?
Kas ta võib vanavanema juurde tulla ka siis, kui midagi läheb halvasti?
Kas tema tundeid austatakse?
Kas ta teab, et teda armastatakse ka siis, kui ta pole alati tubli, rõõmus või sõnakuulelik?
Just need asjad jäävad lapsele aastateks meelde.
Vanavanema kõige suurem kingitus lapselapsele ei ole see, et ta teeb kõik õigesti – vaid tunne, et tema juures võib laps olla turvaliselt tema ise. ❤️
Kommentaare ei ole