Kas üksinda elav naine on tõesti üksik? Mõnikord tähendab omaette elu hoopis rahu ja vabadust

  Kas üksinda elav naine on õnnetu või lõpuks vaba? Veel üsna hiljuti vaadati üksinda elavat naist sageli kaastundliku pi...

 

Kas üksinda elav naine on õnnetu või lõpuks vaba?

Veel üsna hiljuti vaadati üksinda elavat naist sageli kaastundliku pilguga. Kui naisel polnud meest kõrval, arvati kiiresti, et küllap on ta üksik, õnnetu või ootab kedagi, kes tema ellu lõpuks „õnne tooks“.

 

foto : Canva

 

Aga ajad on muutunud. Üha rohkem naisi avastab, et üksinda elamine ei pruugi olla kurb vahepeatus kahe suhte vahel. Mõne jaoks võib see olla hoopis üks elu rahulikumaid, kergemaid ja vabastavamaid perioode.

Sest üksinda olemine ja üksildus ei ole sugugi üks ja sama asi.

 

 

Esimest korda ei pea kellegi järgi oma elu sättima

Pikas suhtes või abielus harjub inimene sageli märkamatult teise inimesega arvestama.

Millal süüa teha. Mida õhtul vaadata. Kuhu nädalavahetusel minna. Millal võib rahulikult magada. Mida koju osta. Kelle tuju on parasjagu halb ja kuidas seda siluda.

Paljud neist asjadest tunduvad täiesti loomulikud ning heas suhtes on kompromissid osa ühisest elust. Aga pärast aastaid teiste vajadustega arvestamist võib omaette elades saabuda üsna ootamatu tunne:

ma võin teha täpselt seda, mida mina tahan.

Kui tahad laupäeva hommikul kella kümneni voodis olla, oled.

Kui tahad süüa õhtusöögiks ainult võileiba, sööd.

Kui tahad terve päeva mitte kellegagi rääkida, ei pea.

Ja kui tahad kell üheksa õhtul autosse istuda ning lihtsalt kuhugi sõita, pole vaja kellelegi põhjendada, miks.

See võib tunduda väikese asjana, kuid inimesele, kes on aastakümneid oma elu teiste järgi sättinud, võib see olla tohutu vabadus.

 

 

Vaikus ei pruugi enam tunduda tühjusena

Alguses võib tühi kodu olla kummaline.

Keegi ei ava ust. Keegi ei küsi, mida süüa saab. Teisest toast ei kostu televiisorit ega samme.

Aga ühel hetkel võib seesama vaikus muutuda millekski hoopis teistsuguseks.

Rahuks.

Sa märkad, et kodus pole pinget. Sa ei pea kellegi tuju ära arvama. Sa ei pea kuulama teravaid märkusi ega mõtlema, kas praegu on õige hetk midagi öelda.

Sa tuled koju ja tead, milline õhkkond sind seal ootab, sest selle lood sina ise.

Paljude naiste jaoks on just see üks suurimaid avastusi: nad ei tundnud end kõige üksikumana mitte siis, kui nad elasid üksi, vaid hoopis siis, kui nad elasid kellegagi, kellega lähedust enam polnud.

 

 

Aga loomulikult võib vahel olla ka kurb

Üksinda elamise romantiseerimine pole samuti aus.

On õhtuid, mil tahaks, et keegi küsiks: „Kuidas sul päev läks?“

On hetki, mil oleks tore kellegagi õhtusööki jagada, koos reisida või lihtsalt diivanil istuda.

Kui midagi head juhtub, tahaks sellest kohe kellelegi rääkida. Kui midagi halba juhtub, tahaks, et keegi oleks lihtsalt kõrval.

Inimene vajab lähedust.

Seetõttu võib üksinda elav naine mõnikord tunda üksildust, täpselt nagu abielus või suhtes olev inimene.

Erinevus seisneb selles, et üksildus ei tähenda tingimata, et tema elu on õnnetu.

 

Pärast aastaid teiste eest hoolitsemist avastab naine iseenda

Eriti suur muutus võib üksinda elamine olla naisele, kes on suure osa oma täiskasvanuelust olnud kellegi abikaasa, elukaaslane või ema.

Aastaid on tema päevad keerelnud teiste inimeste ümber.

Kes vajab süüa?

Kellel on vaja midagi osta?

Kellel on halb tuju?

Kellele tuleb helistada?

Kes vajab abi?

Ja ühel päeval saab ta küsida midagi, millele pole võib-olla väga kaua mõelnud:

 

 

Aga mida mina tahan?

Mitte mida pere vajab. Mitte mida mees tahab. Mitte mida teised temalt ootavad.

Vaid tema ise.

Mõnikord tuleb vastus kiiresti. Mõnikord kulub selle leidmiseks kuid või isegi aastaid.

Kõige suurem muutus võib olla see, et naine ei karda enam üksinda jääda

Paljud inimesed püsivad halbades suhetes ühe lihtsa hirmu tõttu: mis siis, kui ma jään üksi?

Aga kui naine on kord avastanud, et saab üksi hakkama ja võib isegi hästi elada, muutub midagi väga olulist.

Ta ei pea enam iga hinna eest suhtes olema.

See tähendab ka seda, et järgmise inimese valib ta hoopis teistel põhjustel.

Mitte sellepärast, et vajab kedagi, kes täidaks tühja kohta.

Mitte sellepärast, et kardab õhtuti üksinda olla.

Vaid sellepärast, et selle inimesega on elu parem kui ilma temata.

See on väga suur erinevus.

 

 

Üksinda elav naine ei pruugi üldse otsida kedagi, kes teda „päästaks“

Ühiskonnas püsib visa ettekujutus, et vallaline naine ootab alati uut meest.

Küsimused tulevad kiiresti:

„Kas sa kedagi juba kohtad?“

„Kas sul kedagi silmapiiril pole?“

„Sa ei taha ju ometi päriselt üksi jääda?“

Aga võib-olla polegi tema esimene eesmärk kiiresti uus suhe leida.

Võib-olla tahab ta mõnda aega lihtsalt elada.

Reisida.

Magada rahulikult.

Kohtuda sõpradega.

Osta koju seda, mis talle meeldib.

Õppida uuesti tundma iseennast.

Ja alles siis, kui tema ellu tuleb inimene, kelle kõrval ta tunneb end sama vabalt kui üksinda, võib ta mõelda, kas tahab oma rahulikku elu temaga jagada.

 

 

Õnnelik suhe on parem kui üksinda olemine – aga üksinda olemine võib olla parem kui halb suhe

Tõenäoliselt pole küsimus tegelikult selles, kas parem on elada mehega või üksi.

Hea, lähedane ja armastav suhe võib inimese elu tohutult rikastada. On ilus, kui sul on kõrval inimene, kellega jagada nii argipäeva kui suuri hetki.

Aga pelgalt see, et kaks inimest elavad ühe katuse all, ei tähenda veel lähedust.

Mõnikord võib samas voodis magava inimese kõrval tunda ennast palju üksikumana kui tühjas magamistoas.

Seetõttu pole üksinda elamine tingimata millegi puudumine.

Mõnikord tähendab see hoopis, et elust on kadunud midagi, mis võttis rohkem jõudu, kui andis.

 

 

Võib-olla pole ta õnnetu. Võib-olla hingab ta lõpuks vabalt.

Me näeme üksinda elavat naist ja arvame sageli teadvat, mida ta tunneb.

Aga võib-olla ei istu ta õhtul kurvalt akna all ega oota, et keegi tema ellu tuleks.

Võib-olla joob ta rahulikult kohvi omaenda köögis.

Võib-olla magab ta pärast aastaid lõpuks hästi.

Võib-olla teeb ta plaane, mida varem teha ei saanud.

Võib-olla armub ta kunagi uuesti.

Või võib-olla mitte veel.

Kõige tähtsam on see, et ta ei pea oma elu väärtust enam mõõtma selle järgi, kas tema kõrval on mees.

Sest vahel pole üksinda elamine sugugi üksildase elu algus. Vahel on see hoopis hetk, mil naine saab esimest korda üle pika aja päriselt iseenda elu elada.