Kas pensionile jäämine tähendab puhkust või hoopis rahamuresid? Pensionile jäämist kujutatakse sageli kui aega, mil inimene võib lõpu...
Kas pensionile jäämine tähendab puhkust või hoopis rahamuresid?
Pensionile jäämist kujutatakse sageli kui aega, mil inimene võib lõpuks hinge tõmmata. Enam pole vaja hommikul äratuskella peale tõusta, tööle kiirustada ega oodata nädalavahetust, et natukenegi puhata.
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Pärast aastakümneid töötamist peaks justkui saabuma aeg iseendale.
Aga paljude inimeste jaoks tuleb koos pensioniga hoopis teine tunne.
Kas ma saan nüüd selle rahaga päriselt hakkama?
Sest kuigi tööpäevad lõppevad, ei kao arved kuhugi. Toit maksab endiselt. Elekter tuleb maksta. Ravimid võivad muutuda kallimaks. Kodu vajab hooldamist. Auto läheb katki täpselt siis, kui seda kõige vähem vaja on.
Ja nii võib kauaoodatud puhkusest saada hoopis pidev arvutamine.
„Pensionile jäädes hakkan lõpuks elama“
Paljud inimesed unistavad pensioniajast aastaid.
Mõeldakse, et siis saab rohkem reisida, aias tegutseda, sõpradega kohtuda, lapselastega aega veeta või lihtsalt hommikul rahulikult kohvi juua.
Mõni plaanib teha kõike seda, milleks töö kõrvalt kunagi aega ei jäänud.
Aga pensionile jäädes võib selguda, et aega on küll rohkem, kuid raha vähem.
Ja sellest hetkest muutub kogu unistus.
Reisimise asemel hakatakse vaatama, kas bussipilet pole liiga kallis.
Kohvikusse mineku asemel mõeldakse, et sama kohvi saab kodus odavamalt.
Uue mantli ostmine lükatakse järgmisse kuusse.
Mõni loobub isegi hambaarstist või muudest vajalikest kulutustest, sest enne tuleb ära maksta elekter ja toit.
Kõige raskem võib olla tunne, et pead pärast aastakümneid töötamist ikka kokku hoidma
Inimene võib olla töötanud 40 või isegi 50 aastat.
Ta on maksnud makse, kasvatanud lapsi, hoidnud kodu ja teinud oma osa ühiskonnas.
Seetõttu võib pensionile jäädes tekkida üsna valus küsimus:
Kas pärast kõiki neid tööaastaid peaks mul tõesti olema raske endale normaalset elu lubada?
Paljud pensionärid ei unista luksusest.
Nad tahavad lihtsalt seda, et ei peaks iga poes käigu ajal kalkulaatorit peas kasutama.
Et saaks vajadusel uued prillid osta.
Et ei peaks kartma talvist elektriarvet.
Et võiks mõnikord lapselapsele sünnipäevaks kingituse teha ilma mõtlemata, millest endal järgmisel nädalal puudu jääb.
Need pole ju suured soovid.
Tööl käies ei pruugi inimene märgata, kui palju turvatunnet palk tegelikult annab
Isegi kui palk pole suur, tuleb see iga kuu.
Pensionile jäädes võib sissetulek oluliselt muutuda, kuid paljud kulud jäävad samaks.
Mõned isegi suurenevad.
Vanusega võivad lisanduda tervisega seotud väljaminekud. Kodus ollakse rohkem ja seetõttu võib kasvada elektri- või küttekulu. Auto, maja või korter vajavad ikka remonti.
Samas pole enam võimalik mõelda:
„Teen järgmisel kuul mõned lisatunnid.“
Pension on enamasti kindel summa ja sellest peab piisama.
Kas pensionär peaks veel tööl käima?
See on küsimus, mis tekitab palju erinevaid arvamusi.
Mõni ütleb, et töötamine hoiab inimese aktiivsena ja annab elule rütmi.
Ja see võibki nii olla, kui inimene tahab töötada.
Täiesti teine asi on aga olukord, kus inimene peab pärast pensionile jäämist tööd jätkama lihtsalt selleks, et ots otsaga kokku tulla.
Kas 70-aastane inimene peaks tõesti minema tööle sellepärast, et pensionist ei jätku?
Kas pärast aastakümneid töötamist ei peaks tal olema õigust lõpuks puhata?
See pole enam küsimus tööarmastusest, vaid turvatundest.
Mõne jaoks on pension siiski elu kõige parem aeg
Kõik pensionile jääjad ei tunne rahalist hirmu.
Mõnel on oma kodu välja makstud, säästud olemas ja kulud väikesed.
Kui inimene ei pea enam töö pärast stressama ja tal on piisavalt raha igapäevaseks eluks, võib pensioniaeg olla tõepoolest väga ilus.
Ärkad siis, kui tahad.
Teed süüa rahulikult.
Lähed jalutama.
Kohtud sõpradega.
Veedad aega perega.
Ja kõige tähtsam – sinu aeg kuulub lõpuks sulle endale.
Just selline võikski pensioniaeg olla.
Kõige kurvem on see, kui inimene ei julge enam midagi endale lubada
Rahaline ebakindlus ei tähenda ainult seda, et pangakontol on vähe raha.
See muudab inimese mõtlemist.
Kas ma võin selle asja osta?
Kas ma julgen külla sõita?
Kas ma võin sõbrannaga kohvikusse minna?
Kas ma peaksin selle arsti juurde mineku edasi lükkama?
Kui inimene peab iga väikese rõõmu puhul enne mõtlema, kas ta saab seda endale lubada, võib elu hakata väga kitsaks muutuma.
Ja just see ongi kõige kurvem.
Sest pensionile jäämine peaks inimese elu avardama, mitte kokku tõmbama.
Pension ei peaks tähendama vaesusekartust
Keegi ei eelda, et pensionile jäädes peaks elu muutuma luksuslikuks.
Aga pärast aastakümneid töötamist võiks inimesel olla vähemalt kindlus, et põhivajadused on kaetud.
Et toit on laual.
Kodu on soe.
Ravimid saab välja osta.
Ja vahel võib teha midagi lihtsalt sellepärast, et see teeb rõõmu.
Ilma süütundeta.
Ilma hirmuta.
Ilma selleta, et pärast tuleb ülejäänud kuu sente lugeda.
Kas pension on siis puhkus või rahamure?
Tõenäoliselt sõltub vastus sellest, kui turvaline on inimese majanduslik olukord.
Mõne jaoks on pension tõesti kauaoodatud vabadus.
Teise jaoks algab aga hoopis uus periood, kus iga kuu tuleb hoolikalt läbi mõelda.
Aga võib-olla peaksime küsima hoopis midagi muud:
kas inimene, kes on terve elu töötanud, ei peaks pensionieas saama lõpuks elada nii, et ta ei pea pidevalt homse pärast muretsema?
Sest pensionile jäämine ei peaks olema hetk, mil töö lõpeb ja rahahirm algab.
See peaks olema aeg, mil inimesel on lõpuks võimalik natuke rahulikumalt elada.
Kommentaare ei ole