„Ma ei taha lastelt raha küsida, aga pensionist lihtsalt ei jätku” – 76-aastane ema varjas oma muresid, kuni külmkapp jäi peaaegu tühjaks ...
„Ma ei taha lastelt raha küsida, aga pensionist lihtsalt ei jätku” – 76-aastane ema varjas oma muresid, kuni külmkapp jäi peaaegu tühjaks
76-aastane Leida seisab köögis avatud külmkapi ees.
.png) |
| foto : Canva |
Ülemisel riiulil on poolik piimapakk, tükk leiba ja väike karp margariini. Ukseriiulis seisavad sinepipurk ning mõned ravimid, mida naine külmas hoiab.
Leida vaatab külmkappi veel mõne hetke, nagu võiks sinna midagi juurde ilmuda.
Siis sulgeb ukse.
„Eks ma teen täna kartuleid,” ütleb ta. „Neid veel natuke on.”
Pensionini on jäänud kuus päeva.
Rahakotis on Leidal üksteist eurot ja mõned mündid. Elektriarve on makstud, korteri kõrvalkulud samuti. Apteegis ostis ta välja ainult kõige vajalikumad ravimid.
Toidu jaoks jäi seekord vähem, kui ta arvestas.
Leidal on kaks täiskasvanud last. Mõlemad töötavad, mõlemal on pere ning nad küsivad emalt regulaarselt, kuidas tal läheb.
Leida vastab alati ühtemoodi:
„Mul on kõik olemas. Ärge teie minu pärast muretsege.”
Tegelikult pole tal juba mitu päeva liha, puuvilju ega kohvi.
Ta ei taha lastele raha küsides koormaks jääda.
Samal ajal mõtleb ta aina sagedamini:
„Kas täiskasvanud lapsed peaksid ise märkama, et nende ema enam pensioniga toime ei tule?”
Leida on terve elu ise hakkama saanud
Leida töötas üle neljakümne aasta.
Ta alustas noorena õmblejana ja töötas hiljem kaupluses. Mõnel perioodil oli tal kaks töökohta, sest laste kasvatamine ja kodu ülalpidamine nõudsid raha.
„Meil ei olnud kunagi palju, aga lapsed ei läinud tühja kõhuga magama.”
Kui midagi oli vähe, loobus Leida enda osast.
Ta ei ostnud uut mantlit, sest pojal oli vaja talvesaapaid. Ta lükkas hambaarsti edasi, sest tütrel oli kooliekskursioon. Ta võttis lisavahetusi, kui tuli maksta laste õpingute või ühiselamu eest.
„Ema mõtleb ikka kõigepealt lastele,” ütleb Leida. „Nii oli siis ja vist on siiani.”
Seetõttu tundub talle nüüd eriti raske tunnistada, et tema ise vajab abi.
Ta on harjunud olema andja, mitte küsija.
Kõik muutus kallimaks, kuid pension ei veninud pikemaks
Leida peab oma kulude kohta väikest ruudulist vihikut.
Iga kuu kirjutab ta sinna:
- pensioni;
- korteri kõrvalkulud;
- elektri;
- telefoni;
- ravimid;
- toidu;
- bussipiletid;
- muud hädavajalikud ostud.
Ta ei suitseta, ei tarbi alkoholi ega käi väljas söömas.
„Polegi midagi ära jätta,” ütleb ta.
Talvel on kulud suuremad. Mõnel kuul tuleb juurde uus prilliretsept, hambaravi, katkine kodumasin või ootamatu arve.
Leida säästud hakkasid vähenema pärast seda, kui pesumasin katki läks.
„Ostsin kõige odavama, mis leidsin. Aga ka odav maksab raha.”
Ühel kuul kasutas ta sääste ravimite ostmiseks. Teisel kuul tuli parandada lekkivat segistit. Kolmandal kuul oli tal vaja uusi talvesaapaid, sest vanad lasid vett läbi.
Nii kadus turvapuhver märkamatult.
Lapsed arvavad, et emal läheb hästi
Leida tütar Merike elab emast umbes saja kilomeetri kaugusel.
Poeg Tarmo elab lähemal, kuid töötab palju ning kasvatab koos abikaasaga kahte last.
Mõlemad usuvad, et ema tuleb toime.
„Ema on alati olnud väga iseseisev,” ütleb Merike. „Kui küsime, kas tal on midagi vaja, ütleb ta alati, et ei ole.”
Leida kodu on puhas. Arved on makstud. Tal pole võlgu ning ta ei kurda.
Kui lapsed külla tulevad, valmistab ta neile ikka süüa.
„Ma ei hakka ju lastele tühja lauda näitama.”
Enne nende tulekut ostab Leida vahel rohkem toitu kui endale lubada saaks. Pärast sööb ta mitu päeva tagasihoidlikumalt.
Lapsed näevad laual praadi, kooki ja kohvi.
Nad ei näe seda, mida ema järgmisel nädalal sööb.
„Miks sa meile varem ei öelnud?”
Ühel pühapäeval tuli poeg Tarmo ootamatult läbi.
Ta tahtis emale tuua ühe paki, mille oli tema aadressile tellinud.
Leida ei jõudnud külaskäiguks valmistuda.
Tarmo avas külmkapi, et piima võtta, ja jäi seisma.
„Ema, sul pole ju siin peaaegu midagi.”
Leida vastas, et ta pole veel poodi jõudnud.
Poeg vaatas köögilaual seisvaid kartuleid ja poolt leivapätsi.
„Kas sul on raha otsas?”
Leida solvus.
„Ma saan ise hakkama.”
Tarmo ei jätnud küsimist.
Lõpuks tunnistas ema, et pensionini on mitu päeva ja seekord jäi raha väheks.
Poeg oli korraga mures ja pahane.
„Miks sa meile varem ei öelnud?”
Leida vaatas kõrvale.
„Teil on endalgi kulusid küll.”
Poeg tundis süüd, ema aga häbi
Tarmo läks samal õhtul poodi ja tõi mitu kotitäit toitu.
Ta ostis piima, võid, juustu, liha, puuvilju, kohvi ja muud vajalikku.
Leida vaatas toidukotte ning tundis korraga kergendust ja piinlikkust.
„Nagu ma oleksin laps, kes ei saanud hakkama.”
Tarmo jaoks oli olukord valus teisel põhjusel.
„Mina käin vahel perega väljas söömas ja ostan lastele igasuguseid asju. Samal ajal loeb ema viimaseid eurosid.”
Ta hakkas mõtlema, mitu korda oli ema öelnud, et tal pole midagi vaja, ning tema oli seda liiga kergesti uskunud.
„Oleksin pidanud rohkem tähele panema.”
Kas täiskasvanud laps peab ema rahaliselt toetama?
Tarmo arvates peaksid tema ja õde emale iga kuu raha andma.
Merike pole sellele vastu, kuid soovib enne täpselt teada, kui palju ema vajab ja milleks.
„Meil on samuti kodulaen, laste kulud ja oma tulevik,” ütleb ta. „Abi peab olema läbimõeldud.”
Tarmo ärritus õe vastuse peale.
„Ema kasvatas meid üles. Nüüd on meie kord.”
Merike tundis, et vend püüab talle süütunnet tekitada.
„Ma ei ole öelnud, et ei aita. Aga meil pole ka lõputult raha.”
Nii muutus ema toetamise küsimus kiiresti õe ja venna vaheliseks vaidluseks.
Mõlemad armastasid ema.
Mõlemad nägid kohustust erinevalt.
Ühed ütlevad: lapsed on nüüd emale võlgu
Paljude inimeste arvates on täiskasvanud lastel moraalne kohustus oma eakaid vanemaid aidata.
Vanemad on aastaid:
- lapsi toitnud;
- ostnud neile riideid;
- maksnud hariduse eest;
- aidanud kodu soetada;
- hoidnud lapselapsi;
- loobunud enda soovidest;
- olnud raskel ajal olemas.
Kui ema pensionist enam ei jätku, tundub loomulik, et lapsed aitavad.
„Ema andis meile kõik, mis tal oli,” ütleb Tarmo. „Ma ei saa nüüd öelda, et vaata ise, kuidas hakkama saad.”
Tema arvates pole küsimus ainult rahas.
See on tänulikkus ja perekondlik vastutus.
Teised küsivad: aga mis saab laste enda perest?
Merike ei pea õigeks mõtet, et täiskasvanud laps peab vanemale tagasi maksma kogu selle, mida tema kasvatamiseks kulutati.
„Laps ei palu sündida,” ütleb ta. „Vanemaks saades võtadki vastutuse lapse eest.”
Ta armastab ema ja tahab teda toetada.
Kuid tema arvates ei saa eeldada, et täiskasvanud laps seab vanema vajadused alati enda pere omadest ettepoole.
Merikesel on:
- kodulaen;
- kaks kooliealist last;
- autoliising;
- kasvavad toidukulud;
- laste huvialad;
- vajadus enda vanaduspõlveks säästa.
„Kui annan rohkem, pean kusagilt mujalt ära võtma.”
Ta küsib, kas hea tütar peab loobuma laste trennidest või enda säästudest, et ema arveid maksta.
Lihtsat vastust pole.
Õed-vennad ei pruugi olla võrdses olukorras
Tarmo teenib rohkem kui Merike.
Samas on tal kolm last ning suurem kodulaen.
Merike teenib vähem, kuid tema abikaasal on stabiilne sissetulek.
Mõlemad püüdsid arvutada, kumb peaks ema rohkem aitama.
Tarmo ütles:
„Jagame pooleks.”
Merike vastas:
„Aga sina teenid minust rohkem.”
Tarmo tuletas meelde, et tema elab emale lähemal ning aitab ka praktiliste asjadega.
Tema viib ema arsti juurde, parandab kodus rikked ja käib vajadusel poes.
„Mina panustan lisaks rahale ka aega ja kütust.”
Merike tundis, et vend peab nimekirja.
„Kas ema aitamine peab nüüd muutuma raamatupidamiseks?”
Sellised arutelud võivad tuua õdede-vendade vahel välja vanad pinged.
Kes on alati rohkem aidanud? Kes sai vanematelt noorena rohkem? Kes käib sagedamini külas? Kes teenib rohkem?
Ema rahaline toetamine võib muutuda vaidluseks, mis pole enam ainult emast.
Leida ei taha, et lapsed tema pärast tülitseksid
Kui Leida kuulis, et poeg ja tütar on tema rahaasjade pärast vaielnud, tundis ta end veel halvemini.
„Sellepärast ma ei tahtnudki midagi rääkida.”
Ta ütles lastele, et ei vaja neilt igakuist raha.
Tarmo ei uskunud teda.
Merike palus emal näidata oma kulude vihikut.
Leida keeldus alguses.
„Minu rahaasjad on minu asi.”
Ta kartis, et lapsed hakkavad kontrollima iga ostu.
Kas tal oli vaja uut pluusi? Miks ostis kallimat kohvi? Kas ta oleks saanud ravimid odavamalt? Kas telefonipakett on liiga kallis?
Leida tahtis abi, kuid ei tahtnud kaotada iseseisvust.
Rahaline abi võib kergesti muutuda kontrolliks
Kui täiskasvanud laps hakkab vanemale raha andma, võib tekkida tunne, et tal on õigus otsustada, kuidas vanem seda kasutab.
„Kui meie maksame, siis peame teadma, mille peale raha läheb,” ütles Tarmo.
Leida solvus.
„Ma pole kunagi raha tuulde loopinud.”
Ta ei taha iga kord põhjendada, miks ostis sünnipäevaks sõbrannale lilled või miks käis juuksuris.
„Kas ma ei või siis enam midagi endale lubada?”
Laste vaatenurgast on samuti arusaadav, et nad ei taha toetada kulutusi, mis tunduvad neile ebamõistlikud.
Probleem tekib siis, kui vajalik abi annab lapsele vanema elu üle liiga suure võimu.
Vanem ei peaks muutuma alandatud abisaajaks, kelle iga euro vajab heakskiitu.
„Sul on ju oma korter”
Merike küsis emalt, kas ta on mõelnud väiksemasse elamisse kolimisele.
Leida kolmetoaline korter on ühe inimese jaoks üsna suur ning selle kõrvalkulud on kõrged.
„Miks ma pean oma kodust ära minema?” küsis Leida.
Ta on seal elanud üle kolmekümne aasta.
Seal on tema mälestused, tuttavad naabrid, lähedal pood ja bussipeatus.
Laste arvates oleks väiksem korter odavam.
Leida jaoks tähendaks kolimine loobumist viimasest paigast, mis tundub päriselt tema oma.
„Kas vanainimene peab kõigepealt kõik maha müüma ja alles siis võib abi küsida?”
See küsimus pani lapsed vaikima.
Kas vara omav vanem on tegelikult abivajaja?
Mõni inimene ütleb, et kui eakal on korter või maja, ei peaks lapsed talle raha andma.
Ta võiks vara müüa, väiksemasse elamisse kolida või kasutada sääste.
Teised leiavad, et kodu omamine ei tähenda, et inimesel oleks igakuiselt piisavalt raha.
Kinnisvara võib olla paberil väärtuslik, kuid sellest ei saa poes toitu osta, kui inimene tahab seal edasi elada.
Leida ei taha oma korterit müüa selleks, et saada mõned aastad paremini hakkama.
„See on ainus suurem asi, mis mul on.”
Ta teab, et ühel päeval jääb korter lastele.
Ent ta ei taha, et lapsed aitaksid teda ainult sellepärast, et loodavad hiljem vara pärida.
Kas abi peab sõltuma tulevasest pärandusest?
Tarmo ütles emale naljatades:
„Eks me saame selle kõik kunagi tagasi.”
Leida ei naernud.
Ta küsis:
„Kas te aitate mind ainult korteri pärast?”
Tarmo ehmus.
Ta polnud seda nii mõelnud.
Kuid küsimus jäi õhku.
Mõnes peres on rahaline abi seotud ootusega, et abistav laps saab hiljem suurema osa pärandusest.
See võib tekitada tülisid.
Üks laps ütleb:
- mina maksin ema arveid;
- mina ostsin ravimeid;
- mina hooldasin teda;
- mina käisin iga nädal kohal.
Teine vastab:
- aga vanem armastas meid võrdselt;
- pärand ei peaks olema tasu teenuste eest;
- mina aitasin teistmoodi;
- mul polnud võimalik rohkem anda.
Kui abi muutub investeeringuks tulevasse pärandusse, võib perekondlik hoolimine kaotada oma tähenduse.
Mõni vanem on ise lastele rahaliselt liiga palju andnud
Leida tunnistab, et tema rahaline olukord oleks võib-olla parem, kui ta poleks lapsi nii palju toetanud.
Ta andis tütrele aastaid tagasi raha kodu sissemakseks.
Pojale laenas ta auto ostmiseks, kuid ei küsinud kogu summat tagasi.
Lapselaste sünnipäevadel paneb ta alati ümbrikusse rohkem, kui tegelikult lubada saab.
„Vanaema ei saa ju tühja käega minna.”
Merike oli sellest kuuldes pahane.
„Miks sa annad lastele viiskümmend eurot, kui sul endal pole hiljem süüa?”
Leida vastas:
„Sest ma olen vanaema.”
Tema jaoks on andmine armastuse viis.
Laste jaoks on valus näha, et ema jagab ära raha, mida ise vajab.
Kas lapsed peaksid emale tagasi andma selle, mida ta neile andis?
Tarmo arvates pole küsimustki.
„Kui ema aitas mind siis, kui mul oli raske, aitan mina teda nüüd.”
Merike tunneb samuti tänulikkust, kuid ei taha, et abi muutuks võlaks.
„Kui vanem annab lapsele raha, peaks see olema kingitus, mitte vaikiv leping, et laps maksab selle vanaduses tagasi.”
Leida ütleb, et ei aidanud lapsi kunagi arvestusega, et nad peavad talle tulevikus midagi tasuma.
Samas teeb talle haiget mõte, et lapsed võiksid nüüd öelda:
„See oli sinu valik, meil pole sulle midagi võlgu.”
Perekonnas pole armastus küll võlg, kuid see ei tähenda, et vastastikust hoolimist ei peaks olema.
Kõik eakad vanemad pole olnud head vanemad
Teema muutub veel keerulisemaks, kui vanema ja lapse suhe pole olnud soe.
Kas täiskasvanud laps peab rahaliselt toetama ema või isa, kes:
- oli vägivaldne;
- jättis lapsed hooletusse;
- puudus nende elust;
- kulutas raha sõltuvustele;
- alandas lapsi;
- keeldus neid omal ajal aitamast;
- põhjustas neile pikaajalist valu?
Ühed ütlevad, et vanem on ikka vanem.
Teised leiavad, et bioloogiline side ei loo automaatselt moraalset kohustust inimest üleval pidada.
Leida ja tema laste vahel on hea suhe.
Kuid kõikides peredes pole olukord samasugune.
Seetõttu ei saa ühe pere lahendust kõigile kohustuslikuks muuta.
Mõni vanem nõuab lastelt rohkem, kui nad anda suudavad
Leida ei nõua midagi.
On aga vanemaid, kes peavad laste rahalist abi iseenesestmõistetavaks.
Nad võivad öelda:
- „Mina kasvatasin sind üles.”
- „Sinu kohus on mind nüüd toetada.”
- „Sul ju raha on.”
- „Milleks sul neid reise vaja on?”
- „Sa võiksid oma lastele vähem kulutada.”
- „Hea laps ei jätaks ema hätta.”
Selline surve võib tekitada täiskasvanud lapses sügavat süütunnet.
Eriti siis, kui tema enda rahaline olukord pole tugev.
Vanema aitamine ei tohiks tähendada, et laps satub ise võlgadesse või jätab oma pere vajadused katmata.
Kas rahaline abi peab olema igakuine?
Tarmo pakkus, et tema ja õde kannavad emale mõlemad iga kuu kindla summa.
Leida ei tahtnud seda.
„Ma ei taha palgapäeva lastelt.”
Merike pakkus teistsuguse lahenduse.
Lapsed võiksid võtta enda kanda mõned konkreetsed kulud:
- üks maksab ema telefoniarve;
- teine ostab ravimid;
- suuremad ootamatud kulud jagatakse;
- kord nädalas tuuakse toidukott;
- vajadusel aidatakse transpordi või arsti juures käimisega.
Nii ei peaks Leida iga kuu raha küsima.
Samas säiliks tal kontroll oma pensioni üle.
See mõte tundus emale vastuvõetavam.
„Kui poeg toob poest toitu, tundub see kuidagi teistsugune kui raha pihku saamine.”
Abi ei pea alati tähendama raha
Täiskasvanud lapsed saavad eakat vanemat aidata ka muul viisil.
Näiteks:
- tuua poest raskemaid kaupu;
- võrrelda elektri- ja telefonipakette;
- aidata taotluste ning dokumentidega;
- viia arsti juurde;
- teha remonti;
- osta küttepuid;
- jagada oma aia saadusi;
- aidata kodu koristada;
- kutsuda vanem regulaarselt enda juurde sööma;
- kontrollida, kas tal on vajalikud ravimid olemas;
- leida soodsamaid teenuseid.
Mõnikord võib tund praktilist abi säästa vanemale rohkem raha kui väike ülekanne.
Leida telefoniarve vähenes pärast seda, kui lapselaps aitas tal valida sobivama paketi.
Poeg vahetas köögis tilkuva segisti ning tütar tõi sügavkülma marju ja valmis tehtud toitu.
„Need asjad loevad väga palju.”
Ema ei taha olla laste pere arvelt toetatud
Leida küsis Merikeselt otse, kas tema toetamine tähendab, et lapselapsed peavad millestki loobuma.
Merike vastas, et mitte otseselt.
Aga iga perekonna eelarve on piiratud.
„Kui anname emale, siis jääb meil vähem säästudeks või puhkuseks,” tunnistab ta.
Leida ütles, et ei taha laste puhkust ära võtta.
„Teie olete noored, teil peab ka elu olema.”
Merike vastas:
„Aga sinul peab ka elu olema.”
See lause liigutas Leidat.
Ta oli harjunud mõtlema, et temal pole enam suuri vajadusi.
Nagu oleksid reisid, kohvikud, uued riided ja muud rõõmud ainult noorematele.
Lapsed ei tahtnud, et ema lihtsalt ellu jääks.
Nad soovisid, et tal oleks ka midagi, mida oodata ja nautida.
Kas vanem peaks oma rahamuredest ausalt rääkima?
Leida lapsed leidsid, et ema tegi valesti, kui olukorda varjas.
Leida vastas, et ta ei tahtnud neid muretsema panna.
Paljud eakad vanemad ei räägi oma rahalistest raskustest, sest nad:
- tunnevad häbi;
- kardavad iseseisvuse kaotamist;
- ei taha olla koormaks;
- usuvad, et lastel on endal raskem;
- kardavad kontrolli;
- ei oska abi küsida;
- on harjunud kogu elu ise toime tulema.
Ent vaikimine võib viia selleni, et probleem avastatakse alles siis, kui toit, ravimid või küte on juba puudu.
Aus vestlus ei tähenda tingimata raha küsimist.
See võimaldab perel koos lahendusi otsida.
Lapsed ei saa märgata kõike, mida ema varjab
Leida lootis sisimas, et lapsed märkavad ise.
Samas tegi ta kõik selleks, et nad ei märkaks.
Ta koristas enne külaskäiku kodu, kattis laua ja kinnitas, et kõik on hästi.
„Ma vist tahtsin, et nad oskaksid minu vaikimisest aru saada.”
Merike ütles emale:
„Me ei saa sind aidata, kui sa meile alati ütled, et sa midagi ei vaja.”
Leida pidi tunnistama, et selles oli tõde.
Täiskasvanud laps võiks olla tähelepanelik.
Kuid ta ei saa lugeda vanema mõtteid ega teada tema pangakonto seisu, kui vanem kõike teadlikult varjab.
Peres lepiti kokku selged piirid
Pärast mitut vestlust jõudsid Leida ja lapsed kokkuleppele.
Leida näitas neile oma keskmisi igakuiseid kulusid.
Lapsed ei hakanud kontrollima iga ostu, vaid leppisid kokku põhimõtted:
- Tarmo ostab emale kord nädalas raskemad toiduained.
- Merike tasub ema telefoniarve ja aitab ravimite suuremate kuludega.
- Ootamatud väljaminekud arutatakse koos läbi.
- Leida ütleb ausalt, kui pensionist ei jätku.
- Lapsed ei kasuta abi õigustusena ema elu kontrollimiseks.
- Leida ei anna lapselastele raha, kui see tähendab, et tal endal jääb toit ostmata.
Viimane punkt oli Leida jaoks kõige raskem.
„Kuidas ma lähen sünnipäevale ilma ümbrikuta?”
Merike vastas:
„Vanaema kohalolek on tähtsam kui raha.”
Abi vastuvõtmine ei tähenda läbikukkumist
Leida jaoks võttis aega, enne kui ta suutis laste abi ilma häbita vastu võtta.
„Mõtlesin kogu aeg, et olen neid alt vedanud.”
Tarmo ütles emale:
„Sa ei vedanud kedagi alt. Sina aitasid meid aastakümneid. Nüüd laseme meie sul natuke kergemalt elada.”
Leida ei taha, et teda ülal peetakse.
Ta tahab säilitada oma kodu, otsustusõiguse ja väärikuse.
Kuid ta hakkab mõistma, et abi vastuvõtmine ei tee temast nõrka.
Perekonnas ei pea alati sama inimene kõiki teisi toetama.
Elu jooksul võivad rollid muutuda.
Kas laps peab aitama ka siis, kui tal endal raha pole?
Kõigil täiskasvanud lastel pole võimalik vanemale raha anda.
Mõni kasvatab lapsi üksinda. Mõni on töötu või väikese palgaga. Mõnel on terviseprobleemid, suured laenud või muud vältimatud kohustused.
Sellisel juhul ei tähenda rahalise abi puudumine tingimata hoolimatust.
Laps võib olla vanemale toeks ka:
- regulaarse suhtlemisega;
- praktiliste töödega;
- ametiasutustega suhtlemisel;
- soodustuste ja toetuste uurimisega;
- arstivisiitidel kaasas käimisega;
- söögitegemisega;
- vajaduste märkamisega.
Oluline on mitte jätta vanemat täiesti üksi ainult sellepärast, et raha anda pole võimalik.
Kas emal on õigus laste rahale?
Leida ütleb, et tal pole laste sissetulekule õigust.
„See on nende teenitud raha.”
Samal ajal usub ta, et peres peaks üksteist aitama, kui keegi päriselt hätta satub.
Abi ei peaks põhinema nõudmisel:
„Sa oled minu laps, järelikult pead maksma.”
See võiks põhineda suhtel:
„Sa oled mulle tähtis ja ma ei taha, et sul oleks kõige hädavajalikumast puudus.”
Need kaks mõtteviisi võivad väljastpoolt näida sarnased, kuid tunduvad abisaajale ja andjale väga erinevalt.
Ühes on sund.
Teises hoolimine.
Mõnikord vajavad lapsed hiljem ise ema abi
Merike meenutas, et ema hoidis aastaid tasuta tema lapsi.
Kui lapsed olid haiged, võttis Leida nad enda juurde. Ta tegi neile süüa, viis õue ja aitas koolitöödega.
Tänu sellele sai Merike tööl käia.
„Kui oleksin pidanud kogu selle aja lapsehoidjale maksma, oleks summa olnud väga suur.”
Leida ei pidanud seda kunagi rahaliseks abiks.
„Nad olid mu lapselapsed.”
Kuid ka aeg, hool ja töö on väärtus.
Paljud eakad emad aitavad täiskasvanud lapsi viisil, mida rahasse ei arvestata.
Kui neil endal hiljem abi vaja läheb, võib pere vastastikune toetus olla loomulik jätk, mitte võla tasumine.
Kõige raskem on abi küsida enne päris häda
Kui külmkapp on tühi või elekter välja lülitatud, on kõigile selge, et inimene vajab abi.
Palju raskem on rääkida olukorrast siis, kui ta veel kuidagi toime tuleb.
Leida sai hakkama.
Ta lihtsalt sõi vähem, jättis ravimeid välja ostmata ja lükkas vajalikke asju edasi.
„Väljast paistis kõik korras.”
Just sellises olukorras võivad pered probleemi pikalt mitte märgata.
Eakas inimene ei pea ootama täielikku häda, enne kui lubab lähedastel aidata.
Ja lapsed ei pea ootama, kuni ema otse raha küsib.
Nad võivad küsida konkreetsemalt:
- Kas sul jätkub pärast arvete maksmist toidu jaoks?
- Kas kõik ravimid said välja ostetud?
- Kas kodus on midagi katki?
- Kas sul on talveks vajalik olemas?
- Kas võiksime mõne arve enda peale võtta?
Küsimusele „Kas sul on midagi vaja?” vastab uhke ema sageli automaatselt „ei”.
Konkreetsele küsimusele on raskem muret peita.
Lõpetuseks
Kas täiskasvanud lapsed peaksid oma eakat ema rahaliselt aitama?
Üht vastust, mis sobiks igale perele, pole.
Kui emal ei jätku pensionist toidu, ravimite, kütte või muude hädavajalike kulude katmiseks ning lastel on võimalik aidata, tundub toetus loomuliku hoolimise osana.
Samas ei tohiks abi tähendada, et täiskasvanud laps peab ise võlgadesse sattuma, oma laste vajadused katmata jätma või loobuma kogu enda tulevikust.
Ka vanem ei peaks abi vastu võttes kaotama õigust ise otsustada, kuidas ta elab.
Kõige parem lahendus võib olla aus ja konkreetne kokkulepe: kes saab aidata rahaga, kes toidu, ravimite, transpordi või praktiliste töödega.
Leida ei tahtnud lastelt midagi küsida.
Ta kartis olla koormaks.
Aga tema lapsed ei pidanud ema abistamist koormaks. Neile oli valusam teadmine, et ema jäi üksi tühja külmkapi ette ja arvas, et ei tohi neile oma murest rääkida.
„Ma ei taha nende rahast elada,” ütleb Leida. „Aga nüüd ma vähemalt tean, et kui mul on päriselt raske, ei pea ma seda enam üksi varjama.”
Mida arvad sina: kas täiskasvanud laste kohus on oma eakat ema rahaliselt toetada või peab iga inimene ka vanaduses ennekõike ise hakkama saama?
Kommentaare ei ole