„Ta ei olnud ainult koer” – 69-aastane Maie ei mõista, miks tema leina nii väikeseks peetakse

  „See oli ju ainult koer” – 69-aastane Maie ei mõista, miks tema leina nii väikeseks peetakse 69-aastase Maie kodus on viimasel ajal liiga...

 

„See oli ju ainult koer” – 69-aastane Maie ei mõista, miks tema leina nii väikeseks peetakse

69-aastase Maie kodus on viimasel ajal liiga vaikne.

 

 

foto : Canva

 

Keegi ei tule enam hommikul magamistoa ukse taha. Köögipõrandal ei kostu küünte klõbinat ning välisukse kõrval rippuv jalutusrihm pole mitu nädalat liikunud.

„Ma ärkan ikka samal ajal,” ütleb Maie. „Esimene mõte on, et pean Bruno õue viima. Siis tuleb meelde, et teda ei ole enam.”

Bruno oli 13-aastane segavereline koer, kes elas Maiega peaaegu kogu oma elu. Ta tuli naise juurde ajal, mil lapsed olid kodust lahkunud ning abikaasa tervis hakkas halvenema.

Pärast mehe surma jäi Bruno Maie ainsaks igapäevaseks kaaslaseks.

„Inimesed ütlevad, et ta oli koer,” lausub Maie. „Minu jaoks oli ta see, kes ootas mind iga päev koju. Ta oli ainus, kes teadis, kas mul oli hea või halb päev, ilma et oleksin pidanud midagi seletama.”

Kui Bruno suri, ütles üks tuttav talle:

„Ära nüüd nii väga kurvasta. Võta uus koer.”

Maie ei vastanud midagi.

„Ma mõtlesin ainult, et kas inimese surma järel öeldakse ka, et võta uus?”

Bruno tuli Maie ellu siis, kui kodu hakkas tühjaks jääma

Kui Bruno kutsikana Maie juurde jõudis, elas naise abikaasa veel.

Koera võtmine oli tegelikult mehe mõte.

„Tema ütles, et meil on maja ja aed, koeral oleks siin hea,” meenutab Maie. „Mina kahtlesin, sest loom tähendab vastutust. Tema aga tõi ühel õhtul selle väikese karvakera koju.”

Bruno magas esimestel öödel köögis korvi sees, kuid juba nädala pärast oli ta magamistoa ukse taga.

„Ta ei tahtnud üksi olla,” naeratab Maie. „Lõpuks magas meie voodi kõrval.”

Koerast sai kiiresti pere igapäevaelu osa.

Ta käis nendega:

• jalutamas;
• metsas;
• suviti järve ääres;
• sugulastel külas;
• autosõitudel;
• aiamaal;
• vahel isegi kalmistul.

Bruno oli kohal nii tavalistel kui ka rasketel päevadel.

Kui Maie abikaasa haigeks jäi, veetis koer palju aega tema kõrval.

„Ta pani pea mehe põlve peale ja lihtsalt istus. Loom saab aru rohkem, kui me arvame.”

Pärast abikaasa surma jäi Bruno Maie kõrvale

Maie abikaasa suri kuus aastat tagasi.

Pärast matuseid läksid külalised koju, lapsed naasid oma perede juurde ning maja jäi vaikseks.

Bruno jäi.

„Ma ei tea, kuidas oleksin ilma temata need esimesed kuud üle elanud,” ütleb Maie.

Koer sundis teda hommikul tõusma.

Tuli:

• õue minna;
• süüa anda;
• vett vahetada;
• jalutada;
• loomaarsti juurde minna;
• igapäevast rütmi hoida.

„Kui mul poleks teda olnud, oleksin vist terve päeva voodis olnud. Tema vaatas mulle otsa ja ma sain aru, et pean edasi elama.”

Jalutuskäikudel kohtus Maie teiste inimestega. Mõnega vahetas paar sõna, mõnest sai tuttav.

Bruno ei täitnud ainult tühja maja.

Ta aitas Maiel uuesti maailma minna.

„Ta teadis alati, kui mul oli kurb meel”

Bruno ei osanud rääkida, kuid Maie sõnul oskas ta kuulata paremini kui paljud inimesed.

Kui naine oli kurb, tuli koer tema juurde ning pani pea sülle.

Kui Maie nuttis, jäi Bruno vaikselt kõrvale.

„Ta ei öelnud, et võta ennast kokku või ära mõtle sellele,” räägib Maie. „Ta lihtsalt oli.”

Lemmiklooma pakutav lähedus võibki olla teistsugune kui inimestevaheline suhe.

Loom:

• ei hinda;
• ei vaidle;
• ei meenuta vanu eksimusi;
• ei nõua selgitusi;
• ei kao ära, kui sul on halb päev;
• ei pea sinu kurbust ebamugavaks.

Tema kohalolek on lihtne ja pidev.

Just sellepärast võibki kaotus olla nii valus.

Inimene ei kaota ainult looma.

Ta kaotab kaaslase, kes oli seotud peaaegu iga päeva ja harjumusega.

Bruno tervis hakkas aeglaselt halvenema

Viimasel aastal muutus Bruno aeglasemaks.

Ta ei tahtnud enam pikki jalutuskäike teha ning trepist liikumine muutus raskeks. Mõnikord seisis ta keset tuba ja vaatas segaduses ringi.

„Alguses mõtlesin, et vanus,” ütleb Maie. „Eks minagi olen aeglasem kui kümme aastat tagasi.”

Seejärel hakkas koer vähem sööma.

Loomaarst leidis mitu terviseprobleemi ning ütles, et paranemist enam loota pole.

Maie proovis kõike, mida sai:

• ravimeid;
• eritoitu;
• pehmemaid magamisasemeid;
• lühemaid jalutuskäike;
• koera autosse tõstmist;
• öiseid ärkamisi;
• pidevat jälgimist.

„Ma mõtlesin, et seni, kuni tal on eluisu, teeme edasi.”

Ühel hommikul ei suutnud Bruno enam püsti tõusta.

Kõige raskem otsus

Loomaarst ütles, et Bruno kannatab ja tema seisund enam ei parane.

Maie pidi otsustama, kas lasta koeral rahulikult lahkuda.

„Ma kuulsin arsti sõnu, aga peas käis ainult üks mõte: äkki veel üks päev?”

Ta kartis, et teeb otsuse liiga vara.

Samal ajal kartis ta, et laseb Brunol enda kiindumuse pärast liiga kaua kannatada.

„Ta oli mulle nii palju andnud. Ma ei tahtnud, et tema viimane aeg oleks ainult valu.”

Maie jäi viimase hetkeni koera kõrvale.

Ta silitas Bruno pead ja rääkis talle.

„Ütlesin, et ta oli maailma kõige parem koer. Tänasin teda, et ta minu juurde tuli.”

Kui Bruno hingamine lakkas, tundis Maie, nagu oleks temast midagi kaasa läinud.

„Ma läksin koju, aga kodu ei olnud enam sama.”

Tühi söögikauss tegi kõige rohkem haiget

Esimestel päevadel ei suutnud Maie Bruno asju ära panna.

Söögikauss jäi kööki. Rihm rippus ukse kõrval. Koera tekk oli endiselt elutoa nurgas.

„Kõik ütlesid, et korista asjad ära, siis on kergem. Aga mina ei saanud.”

Kõige raskemad olid igapäevased automaatsed liigutused.

Maie:

• vaatas poodi minnes koeratoidu riiuli poole;
• jättis ukse sulgedes harjumusest vahe, et Bruno läbi saaks;
• ärkas öösel, arvates, et kuulis koera liikumas;
• võttis jalutuskäigu ajal taskusse maiuse;
• vaatas söögilaua all olevat tühja kohta;
• ootas autoga koju jõudes haukumist.

Lein ei tulnud ainult suurte nutuhoogudena.

See tuli kümnete väikeste hetkede kaudu, mil Maie avastas uuesti, et Bruno pole enam seal.

„See oli ju ainult koer”

Mõni inimene mõistis Maie kurbust.

Tema tütar nuttis koos emaga ning aitas koera pildid albumisse panna. Üks naabrinaine tõi lilled ja ütles, et Bruno oli terve tänava sõber.

Teised reageerisid teisiti.

Maie kuulis:

• „Ta oli ju vana.”
• „Vähemalt ei olnud inimene.”
• „Sa pead edasi minema.”
• „Võta uus koer, siis läheb meelest.”
• „Ära nuta looma pärast nii palju.”
• „Sul on ju lapsed ja lapselapsed.”

Need sõnad tegid rohkem haiget, kui inimesed ilmselt mõistsid.

„Muidugi on mul lapsed,” ütleb Maie. „Aga lapsed elavad oma elu. Bruno elas minuga. Ta oli siin hommikust õhtuni.”

Lemmiklooma kaotust võidakse pisendada, sest osa inimesi ei pea loomaga tekkinud sidet inimesevahelise suhtega võrreldavaks.

Ent leina tugevust ei määra see, mis liiki olend suri.

Seda määrab side, mis temaga oli.

Kas loomakaotus võib olla sama valus kui inimese surm?

Sellele küsimusele ei saa anda kõigi jaoks ühte vastust.

Iga suhe on erinev.

Mõne inimese jaoks võib lähedase inimese surm olla kõige raskem kaotus tema elus. Teise jaoks võib lemmiklooma lahkumine avada väga sügava tühjuse, eriti kui loom oli tema:

• ainus igapäevane kaaslane;
• turvatunne;
• emotsionaalne tugi;
• kodune rutiin;
• põhjus hommikul tõusta;
• side lahkunud abikaasa või pereliikmega;
• ainus olend, kelle kõrval ta tundis end täielikult aktsepteerituna.

Kaotusi ei ole alati mõtet omavahel võistlusse panna.

Ühe inimese valu ei muutu väiksemaks sellepärast, et keegi teine on läbi elanud teistsuguse kaotuse.

Üksildase inimese jaoks võib loom olla tema kõige lähedasem pereliige

Maie pole ainus, kelle jaoks loom oli igapäevaelu keskpunkt.

Paljud eakad, üksi elavad või terviseprobleemidega inimesed veedavad suure osa päevast oma lemmikuga.

Koer või kass:

• ootab neid hommikul;
• annab päevale rütmi;
• pakub füüsilist lähedust;
• vähendab kodu vaikust;
• loob tunde, et sind vajatakse;
• toob majja liikumist ja elu;
• aitab hoida suhtlust teiste inimestega.

Kui loom sureb, võib inimene kaotada korraga nii kaaslase, harjumused kui ka elumõtte ühe olulise osa.

Kodust ei kao ainult loom.

Kodust kaob terve igapäevane eluviis.

Ka laps võib lemmiklooma surma väga sügavalt läbi elada

Täiskasvanud ütlevad lapsele vahel:

„Ära nuta, võtame uue hamstri.”

Ent lapse jaoks võib lemmiklooma surm olla tema esimene päris kokkupuude kaotusega.

Ta ei pruugi mõista:

• miks loom tagasi ei tule;
• kas surm on tema süü;
• kas ka teised lähedased surevad;
• miks täiskasvanud looma asjad ära koristavad;
• miks tema kurbust ei võeta tõsiselt.

Lapsele ei tasu öelda, et loom „läks lihtsalt magama”, sest see võib tekitada hirmu magamise ees.

Aus, kuid eakohane selgitus aitab tal mõista, et loom suri ning teda ei saa tagasi tuua, kuid teda võib alati mäletada ja armastada.

Ka lapse lein vajab aega.

Mõni inimene tunneb pärast lemmiku surma süüd

Maie küsis endalt mitu nädalat:

„Kas ma oleksin saanud midagi veel teha?”

Ta mõtles läbi kõik viimased kuud.

Kas ta märkas haigust piisavalt vara? Kas ravimid olid õiged? Kas oleks pidanud valima teise loomaarsti? Kas ta lasi Brunol lahkuda liiga vara või liiga hilja?

Selline süütunne on lemmiklooma kaotuse järel tavaline.

Loom ei saa inimesele öelda, kui palju ta kannatab või mida ta tahab. Omanik peab tegema otsuseid tema eest.

See võib olla väga raske vastutus.

Sageli teeb inimene otsuse parima teadmise ja armastuse põhjal, mis tal sel hetkel on.

Tagantjärele on lihtne leida küsimusi, millele ei pruugi kunagi kindlat vastust tulla.

Looma magama panemine võib jätta sügava haava

Eriti keeruline võib olla lein siis, kui omanik peab ise otsustama looma elu lõpetamise üle.

Ühelt poolt teab ta, et tahab looma kannatustest säästa.

Teisalt võib talle tunduda, et tema ise põhjustas armastatud kaaslase surma.

Maie ütleb, et mõistusega teab ta, miks otsus oli vajalik.

„Aga süda küsib ikka, kas veel midagi oleks saanud teha.”

Sellises olukorras võib aidata mõte, et looma piinade pikendamata jätmine võib olla viimane hooliv tegu, mida omanik tema heaks teeb.

See ei tähenda loobumist.

See võib tähendada armastust, mis paneb teise heaolu enda soovist ettepoole.

„Võta uus loom” pole alati lohutav soovitus

Paljud inimesed pakuvad uut lemmikut kui kiiret lahendust.

Nende mõte võib olla hea.

Nad tahavad, et kodu poleks tühi ning inimesel oleks keegi, kelle eest hoolitseda.

Kuid uus loom ei asenda lahkunut.

Ta on täiesti uus isiksus, uute harjumuste ja oma looga.

Maie ei ole praegu valmis uut koera võtma.

„Ma ei taha Brunot asendada,” ütleb ta. „Ja ma ei tea, kas mul on veel jõudu kutsikat kasvatada.”

Mõni inimene võtab uue looma kiiresti ning leiab sellest suurt lohutust.

Teine vajab kuid või aastaid.

Kolmas ei võta enam kunagi lemmikut, sest ei taha uut kaotust läbi elada.

Kõik need valikud võivad olla õiged.

Uue looma armastamine ei tähenda vana unustamist

Kui inimene otsustab kunagi uue lemmiku võtta, võib tal tekkida süütunne.

Ta võib mõelda:

„Kas ma reetsin oma vana koera?”

„Kas ma läksin liiga kiiresti edasi?”

„Kas ma armastan uut looma sama palju?”

Uus side ei kustuta vana.

Südames võib olla koht mõlemale.

Inimene võib rääkida lahkunud lemmikust, hoida tema pilte ja samal ajal armastada uut looma täiesti teisel viisil.

Armastus ei ole piiratud kogus, mida saab anda ainult ühele.

Mõnikord ei mõista isegi lähedased, miks lein nii kaua kestab

Pärast paari nädalat võivad teised eeldada, et inimene on juba paremas seisus.

Nad ei küsi enam, kuidas tal läheb.

Maie sõnul algas kõige raskem aeg just siis.

„Esimestel päevadel helistasid kõik. Hiljem läks elu teistel edasi. Minul oli kodu ikka tühi.”

Lein ei käi kindla ajakava järgi.

Mõnel päeval tunneb inimene end paremini.

Siis võib mõni heli, lõhn, foto või vana jalutusrada tuua kogu valu tagasi.

See ei tähenda, et ta ei liigu edasi.

See tähendab, et side oli tähtis.

Lemmiklooma pärast võib leinata ka inimene, kes polnud tema omanik

Brunot igatsesid ka Maie lapselapsed.

Naaber, kes oli koera aastate jooksul sageli aia taga silitanud, tõi talle väikese küünla.

Ka loomaarst saatis Maiele kaastundekaardi.

Lemmikloom võib puudutada paljude inimeste elu.

Ta võib olla:

• terve pere ühine kaaslane;
• lapse lapsepõlve lahutamatu osa;
• naabrite tuttav;
• hooldekodu elanike rõõmustaja;
• töökoha maskott;
• teise looma parim sõber.

Tema surm võib mõjutada rohkem inimesi, kui esialgu arvatakse.

Ka teine koduloom võib leinata

Perekonnas võib olla veel üks koer või kass, kes otsib lahkunud kaaslast.

Loom võib:

• käia teda tubadest otsimas;
• oodata ukse juures;
• süüa vähem;
• muutuda rahutuks;
• magada rohkem;
• olla omaniku küljes tavalisest rohkem kinni.

Inimesed ei saa täpselt teada, kuidas loom surma mõistab, kuid käitumise muutused võivad näidata, et ka tema tajub kaaslase puudumist.

Sellisel ajal võib aidata tuttava päevakava säilitamine, suurem tähelepanu ja vajaduse korral loomaarstiga nõu pidamine.

Mälestuse hoidmine võib aidata

Maie tütar tegi emale fotoraamatu.

Sinne pandi pildid Bruno kutsikaeast, metsaskäikudest, sünnipäevadest ja viimastest rahulikest päevadest.

Alguses ei suutnud Maie albumit vaadata.

Nüüd võtab ta selle vahel välja.

„Alguses nägin ainult viimast päeva,” ütleb ta. „Nüüd hakkan jälle mäletama kogu tema elu.”

Lemmiku mälestust võib hoida mitmel viisil:

• teha fotoraamat;
• istutada puu või lill;
• panna raamitud pilt koju;
• kirjutada talle hüvastijätukiri;
• hoida alles kaelarihm või nimesilt;
• süüdata tähtpäeval küünal;
• toetada mõnda loomade varjupaika;
• jagada temast lugusid;
• lasta teha käpajälg või mälestusese.

Mälestamine ei pea tähendama, et inimene jääb leina kinni.

See võib aidata muuta valusa puudumise aja jooksul soojaks mälestuseks.

Kaastunne ei nõua õigeid sõnu

Lemmiklooma kaotanud inimesele pole alati vaja anda nõu.

Vahel piisab sellest, kui öelda:

„Mul on väga kahju.”

„Ta oli sulle väga tähtis.”

„Ma mäletan, kui palju ta sind armastas.”

„Sa võid mulle temast rääkida.”

Kõige rohkem teeb haiget see, kui kaotust vähendatakse.

Vältida võiks selliseid lauseid nagu:

• „See oli ainult loom.”
• „Vähemalt polnud inimene.”
• „Võta uus.”
• „Ta oli ju vana.”
• „Sa peaksid juba üle saama.”
• „Ära nuta nii palju.”

Need sõnad ei võta valu ära.

Need võivad panna inimese tundma, et tema lein on vale või häbiväärne.

Lemmiklooma surm võib tuua tagasi ka varasemad kaotused

Bruno surm tõi Maiele väga selgelt meelde abikaasa viimased elupäevad.

„Kui tulin loomaarsti juurest tühja autosse, tundsin sama tunnet nagu haiglast tulles pärast mehe surma.”

Leinad võivad omavahel põimuda.

Uus kaotus võib avada vanad haavad, mida inimene arvas juba paranenud olevat.

See võib muuta leina eriti tugevaks.

Inimene ei nuta siis ainult looma pärast.

Ta võib nutta ka:

• lahkunud abikaasa;
• vanemate;
• lapsepõlve;
• kadunud kodu;
• möödunud eluetapi;
• enda üksinduse pärast.

Seetõttu ei tasu tema reaktsiooni kõrvalt hinnata.

Me ei tea alati, mida üks kaotus tema sees veel puudutas.

Millal tasub abi otsida?

Lein ise ei ole haigus ning kurbus pärast lemmiku surma on loomulik.

Kuid abi tasub otsida, kui inimene tunneb pikemat aega, et:

• ta ei tule igapäevase eluga toime;
• ei suuda süüa või magada;
• ei taha kellegagi suhelda;
• süütunne muutub väljakannatamatuks;
• tal pole enam soovi elada;
• ta kasutab valu leevendamiseks alkoholi või ravimeid;
• lein ei lase tal üldse tavapärase elu juurde naasta.

Abi võib pakkuda lähedane, leinanõustaja, psühholoog või mõni inimene, kes mõistab lemmikloomakaotuse eripära.

Abi küsimine ei tähenda, et inimene reageerib „liiga tugevalt”.

See tähendab, et tema side oli oluline ja kaotus suur.

Maie pole Bruno asju veel täielikult ära pannud

Jalutusrihm ripub endiselt esikus.

Maie on söögikausi küll kapile tõstnud, kuid pole seda ära visanud.

Bruno tekk on pestud ja kokku pandud.

„Võib-olla ühel päeval panen kõik kasti,” ütleb ta. „Praegu pole veel vaja.”

Ta käib endiselt nende tavalisel jalutusrajal.

Esimestel kordadel nuttis ta peaaegu terve tee.

Nüüd suudab ta vahel naeratada, kui meenutab, kuidas Bruno ühe kindla puu juures alati pikalt nuusutas või sügisel lehehunnikusse hüppas.

„Ma ei taha, et minu viimane mälestus temast oleks ainult tema haigus,” ütleb Maie. „Ta elas pika ja hea elu. Ta andis mulle rohkem, kui oskan sõnadesse panna.”

„Ta ei olnud ainult koer”

Maie teab, et mõni inimene ei saa tema tunnetest kunagi täielikult aru.

See ei vihasta teda enam nii palju kui alguses.

„Kes pole sellist sidet kogenud, sellele on raske seletada.”

Bruno oli tema jaoks:

• pere;
• sõber;
• kaaslane;
• turvatunne;
• mälestus abikaasast;
• põhjus liikuda;
• elav hing tühjas majas.

Tema surm ei olnud lihtsalt lemmiklooma kaotus.

See oli ühe olulise elupeatüki lõpp.

„Ta ei olnud ainult koer,” ütleb Maie. „Ta oli minu Bruno.”

Kokkuvõtteks

Lemmiklooma surm võib olla sama valus kui lähedase inimese kaotus, sest leina tugevust ei määra see, kas kaotatud kaaslane oli inimene või loom.

Seda määrab armastus, igapäevane lähedus ja koht, mille ta inimese elus täitis.

Loom võib olla kellegi ainus kaaslane, lohutaja, turvatunne ja põhjus hommikul voodist tõusta. Kui ta kaob, jääb tühjaks mitte ainult tema magamisase, vaid terve kodu ja päevakava.

Sellist leina ei tohiks pisendada.

Inimene ei vaja kuulda, et ta võtaks uue looma või lõpetaks nutmise.

Ta vajab õigust olla kurb, meenutada ja hüvasti jätta omas tempos.

Lõpuks ei kao armastus koos loomaga.

See jääb mälestustesse, harjumustesse, fotodesse ja lugudesse, mida inimene temast veel aastaid räägib.

Kas sina oled pidanud armastatud lemmikloomaga hüvasti jätma ning kas teised mõistsid, kui valus see kaotus sinu jaoks oli?