Pensionipõlv peaks olema väljateenitud puhkus – miks muutub see paljudele rahaliseks võitluseks?

Kas pensionile jäämine tähendab lõpuks puhkust või hoopis uusi rahamuresid? Pensionile jäämist kujutatakse sageli kauaoodatud ...

Kas pensionile jäämine tähendab lõpuks puhkust või hoopis uusi rahamuresid?

Pensionile jäämist kujutatakse sageli kauaoodatud eluetapina. Enam ei pea hommikul äratuskella peale tõusma, tööle kiirustama ega puhkusepäevi lugema. Lõpuks peaks olema aega iseendale, perele, reisimisele, aiale ja kõigele sellele, mida tööaastatel pidevalt edasi lükati.

 

foto : Canva

 

Tegelikkus võib aga kujuneda hoopis teistsuguseks.

Paljud inimesed avastavad pensionile jäädes, et vaba aega on küll rohkem, kuid raha vähem. Arved tuleb endiselt tasuda, toiduhinnad ei vähene ja tervisega seotud kulud võivad hoopis suureneda. Mõni pensionär jätkab töötamist mitte sellepärast, et ta ei oskaks puhata, vaid seetõttu, et ainult pensionist ei piisa.

Kas pensionipõlv on siis väljateenitud puhkus või algab koos sellega hoopis uus murede aeg?

 

 

Aastakümneid oodatud vabadus

Paljud inimesed unistavad tööaastatel pensionipõlvest.

Nad mõtlevad, et siis saavad nad lõpuks:

• hommikul kauem magada;
• rohkem laste ja lastelastega koos olla;
• reisida;
• tegeleda aianduse või käsitööga;
• lugeda;
• sõpradega kohtuda;
• rahulikult oma kodu eest hoolitseda;
• elada ilma pideva kiirustamiseta.

Pärast aastakümneid töötamist tundub see loomuliku ja väljateenitud tasuna.

Esimesed pensionikuud võivadki olla väga mõnusad. Inimene tunneb kergendust, sest ei pea enam tööpäeva järgi elama. Tal on rohkem aega ning esimest korda üle pika aja võib ta ise otsustada, kuidas oma päeva sisustab.

Kuid üsna kiiresti võib selguda, et vabaduse nautimiseks on vaja ka piisavat sissetulekut.

 

 

Pensionile jäädes väheneb sissetulek, kuid kulud ei kao

Töö lõppemine ei tähenda, et igapäevased arved muutuksid väiksemaks.

Pensionär peab endiselt maksma:

• eluasemekulud;
• elektri ja kütte;
• toidu;
• telefoni ja interneti;
• transpordi;
• ravimite;
• tervishoiu;
• kodu remondi;
• kindlustuse eest.

Mõned tööga seotud kulud võivad küll väheneda. Enam pole vaja iga päev tööl käia, tööriideid osta ega lõunat väljas süüa. Kuid selle asemel võivad suureneda tervise, ravimite ja koduse elu kulud.

Kui inimene elab üksinda, peab ta kõik püsikulud tasuma ühe pensioni eest. Just siin võib pensionipõlve romantiline kujutlus hakata tegelikkusega kokku põrkama.

 

 

Kõige raskem on ootamatute väljaminekutega toime tulla

Igakuised arved on vähemalt ette teada. Palju suuremat muret võivad põhjustada kulud, mida inimene ei osanud ette näha.

Näiteks:

• külmkapp või pesumasin läheb katki;
• auto vajab remonti;
• tekib suur hambaraviarve;
• kodu katus või küttesüsteem vajab parandamist;
• prillid või kuuldeaparaat tuleb välja vahetada;
• on vaja osta ravimeid, mida täielikult ei hüvitata.

Töötaval inimesel võib olla lihtsam ootamatu väljaminek mõne järgmise palga jooksul tasa teha. Väikese pensioniga inimese jaoks võib üks suurem arve tähendada kuudepikkust kokkuhoidu.

Mõni pensionär kasutab selleks sääste. Teisel sääste pole või on need juba varasemate kulude tõttu otsa saanud.

 

 

Kas pension peaks võimaldama elada või ainult ellu jääda?

Kõige olulisem küsimus ei ole ainult see, kas pensionist jätkub arvete maksmiseks.

Kas inimesel peaks pärast aastakümneid töötamist jääma raha ka:

• kohvikus käimiseks;
• teatriks või kontserdiks;
• väikseks reisiks;
• hobideks;
• lähedastele kingituste tegemiseks;
• kodu kaunistamiseks;
• aeg-ajalt millegi hea ostmiseks?

Väärikas elu ei tähenda ainult seda, et inimene ei jää nälga ega kaota oma kodu.

Inimene vajab ka suhtlemist, rõõmu ja tunnet, et ta on endiselt osa ühiskonnast. Kui kogu pension kulub eluasemele, toidule ja ravimitele, võib elu muutuda väga kitsaks.

Mõni pensionär ütleb, et tuleb küll toime, kuid tal pole võimalik endale midagi lubada. Ta ei lähe sõpradega kohvikusse, sest ei taha tunnistada, et tal pole selleks raha. Ta keeldub reisist, sünnipäevast või kultuuriüritusest ning jääb järjest rohkem koju.

Sellisel juhul ei ole küsimus ainult rahas, vaid ka üksinduses ja elukvaliteedis.

 

 

Paljud pensionärid jätkavad töötamist

Üha rohkem inimesi töötab ka pärast ametlikku pensioniikka jõudmist.

Mõnele meeldib oma töö ning ta ei taha sellest veel loobuda. Töö annab talle:

• kindla päevakava;
• suhtlemise;
• eneseväärikuse;
• tunde, et teda vajatakse;
• võimaluse oma oskusi kasutada.

Teiste jaoks pole aga töötamine päris vabatahtlik valik. Nad jätkavad, sest pensionist ei piisa.

See tekitab küsimuse: kas inimene, kes on töötanud nelikümmend või rohkem aastat, peaks tõesti jätkama ainult selleks, et maksta ära tavalised arved?

Eriti keeruline on olukord neile, kelle tervis ei võimalda enam täiskoormusega töötada, kuid kes ei tule ka ainult pensioniga toime.

 

 

Töötamine võib anda pensionipõlvele tähenduse

Samas ei tohiks eeldada, et iga pensionär soovib töölt kohe lahkuda.

Mõni inimene kardab pensionile jäämist just seetõttu, et töö on olnud aastakümneid tema elu keskpunkt. Ta ei tea, kuidas sisustada järsku tekkinud vaba aega või kes ta on ilma oma ametita.

Töö võib olla oluline osa inimese identiteedist.

Pensionile jäädes võivad kaduda:

• igapäevased vestlused kolleegidega;
• kindel rutiin;
• tunne, et tema teadmisi vajatakse;
• eesmärgid ja ülesanded;
• regulaarne kodust väljumine.

Mõnel inimesel kulub kaua aega, et leida uus päevakava ja tegevused, mis annaksid elule tähenduse.

Seetõttu võib osalise koormusega töötamine olla väga hea lahendus, kui see on inimese enda valik ja tervis seda võimaldab.

 

 

Vaba aeg ei pruugi tähendada puhkust

Paljude inimeste jaoks ei alga pensionile jäädes sugugi täielik puhkus.

Nad võivad hakata:

• hoolitsema oma abikaasa eest;
• aitama täiskasvanud lapsi;
• hoidma lapselapsi;
• hooldama väga eakaid vanemaid;
• tegema sugulastele tasuta töid;
• vastutama suure maja ja aia eest.

Eriti sageli võetakse pensionil vanaemade abi iseenesestmõistetavana. Kuna nad „enam tööl ei käi”, eeldatakse, et neil on alati aega lapselapsi hoida, süüa teha või teisi aidata.

Ent pensionär vajab samuti puhkust ja õigust oma aja üle ise otsustada.

Töölt lahkumine ei tähenda, et inimene muutub kogu pere tasuta abiliseks.

 

 

Pensionipõlv võib tuua kaasa üksinduse

Töökoht ei anna ainult sissetulekut. See annab ka igapäevaseid kontakte.

Pärast pensionile jäämist võib inimene märgata, et:

• endised kolleegid jäävad kaugemaks;
• sõprade tervis halveneb;
• abikaasa võib surra;
• lapsed elavad kaugel;
• kodust väljumiseks on vähem põhjuseid.

Kui raha on vähe, võib inimene loobuda tegevustest, mis aitaksid tal teistega kohtuda.

Kohvik, huviring, spordiklubi, kultuuriüritus või bussisõit võivad tunduda tühise kuluna, kuid tegelikult aitavad need üksindust vähendada.

Liigne kokkuhoid võib seetõttu muuta pensionipõlve palju kurvemaks, kui see peaks olema.

 

 

Mõni avastab pärast pensionile jäämist täiesti uue elu

Pensionipõlv ei ole kõigi jaoks rahamurede ja üksinduse aeg.

Paljud inimesed ütlevad, et alles pärast töölt lahkumist hakkasid nad päriselt elama.

Nad võivad:

• reisida väljaspool kõrghooaega;
• õppida uusi oskusi;
• hakata maalima või kirjutama;
• liituda tantsu- või lauluringiga;
• teha vabatahtlikku tööd;
• veeta rohkem aega looduses;
• taastada vanu sõprussuhteid;
• hoolitseda paremini oma tervise eest;
• kolida väiksemasse ja mugavamasse koju.

Tööelu ajal jäi neil selleks liiga vähe aega või energiat.

Pensionipõlv võib olla väga aktiivne, kui inimesel on tervist, sotsiaalseid sidemeid ja vähemalt minimaalne rahaline turvatunne.

 

 

Kas lapsed peaksid vanemaid aitama?

Kui eakal vanemal ei jätku raha toidu, ravimite või eluaseme jaoks, kerkib paratamatult küsimus täiskasvanud laste vastutusest.

Mõne arvates on loomulik, et lapsed aitavad vanemaid, kes neid aastakümneid toetasid. Teised leiavad, et täiskasvanud lastel on endal laenud, lapsed ja igapäevased kohustused ning nad ei saa võtta enda kanda vanema kogu ülalpidamist.

Kõige õiglasem lahendus sõltub pere võimalustest ja suhetest.

Rahaline abi ei pea alati tähendama suurt igakuist summat. Laps võib:

• maksta ühe arve;
• osta toitu;
• aidata ravimitega;
• korraldada remonti;
• vaadata üle vanema lepingud;
• aidata taotleda toetusi.

Samas ei tohiks pensionisüsteem tugineda eeldusele, et igal eakal inimesel on lapsed, kes saavad ja tahavad teda toetada.

 

 

Pensionipõlveks kogumine pole kõigile võimalik

Sageli soovitatakse inimestel vanaduspõlveks rohkem säästa.

See on mõistlik soovitus, kuid mitte kõigil ei ole olnud selleks võimalust.

Inimene võib olla töötanud terve elu, kuid tema sissetulekust on kulunud suurem osa:

• laste kasvatamisele;
• eluasemele;
• haigustele;
• lahutusele;
• lähedaste abistamisele;
• väikese palgaga igapäevasele toimetulekule.

Kõigil ei jää iga kuu säästmiseks raha üle.

Seetõttu on ebaõiglane eeldada, et väike pension on alati inimese enda halbade otsuste tulemus. Mõni on kogu elu olnud tubli ja kokkuhoidlik, kuid pole teeninud piisavalt, et märkimisväärseid sääste koguda.

 

 

Kas väiksem kodu võiks lahendada rahamured?

Pensionärile soovitatakse vahel müüa suur kodu ja kolida väiksemasse.

Mõne jaoks võib see olla hea lahendus. Väiksema kodu puhul on:

• madalamad küttekulud;
• vähem koristamist;
• vähem remonditöid;
• lihtsam igapäevaselt hakkama saada.

Kuid kodu ei ole ainult kinnisvara.

Seal võivad olla aastakümnete mälestused, tuttavad naabrid, aed ja kogu inimese tugivõrgustik. Kolimine võib tähendada, et ta kaotab koha, kus tunneb ennast turvaliselt.

Samuti pole igas piirkonnas võimalik vana maja müügi eest osta sobivat ja odavamat korterit.

Seetõttu ei saa kodu müümist näha lihtsa lahendusena, mis sobib kõigile.

 

 

Kõige raskem võib olla abi palumine

Paljud eakad inimesed ei taha oma rahamuredest rääkida.

Nad on harjunud ise hakkama saama ning tunnevad häbi, kui peavad lastelt või ametiasutustelt abi küsima.

Nad võivad:

• jätta ravimid ostmata;
• süüa vähem;
• hoida kodu liiga külmana;
• lükata hambaravi edasi;
• kanda aastaid samu kulunud riideid;
• vältida sõpradega kohtumist.

Väliselt võivad nad kinnitada, et kõik on korras.

Lähedastel tasub seetõttu märgata mitte ainult seda, mida vanem ütleb, vaid ka seda, kuidas ta tegelikult elab.

Abi küsimine ei tohiks olla häbiasi. Veel vähem peaks pensionär tundma, et ta on ühiskonnale koormaks.

 

 

Milline oleks hea pensionipõlv?

Hea pensionipõlv ei pea tähendama luksuslikke reise ega kallist elu.

Paljudele piisaks teadmisest, et nad saavad:

• tasuda arved;
• osta korralikku toitu;
• hankida vajalikud ravimid;
• hoida kodu soojana;
• aeg-ajalt väljas käia;
• tegeleda mõne hobiga;
• aidata väikese kingitusega lapselapsi;
• tulla toime ootamatu kuluga.

Kõige olulisem on turvatunne.

Inimene ei peaks iga poes tehtud ostu pärast muretsema ega valima toidu ja ravimite vahel.

Pärast aastakümneid töötamist peaks pensionipõlv andma võimaluse vähemalt rahulikult elada.

 

 

Kokkuvõtteks

Pensionile jäämine võib olla kauaoodatud vabadus, kuid see võib tuua kaasa ka rahamured, üksinduse ja ebakindluse.

Mõni pensionär naudib lõpuks vaba aega, reisimist ja hobisid. Teine jätkab töötamist, sest ainult pensionist ei piisa. Kolmas tuleb küll ots otsaga kokku, kuid ei saa endale lubada ühtegi väikest rõõmu.

Pensionipõlv peaks olema aeg, mil inimene saab pärast pikki tööaastaid veidi rahulikumalt hingata. See ei tohiks tähendada pidevat hirmu arvete ja ootamatute kulude ees.

Mida arvad sina: kas pensionile jäämine tähendab tänapäeval väljateenitud puhkust või algavad siis hoopis kõige suuremad rahamured?