Pension tuleb, arved lähevad – 74-aastane Aino käib endiselt koristamas, et kuu lõpuni välja tulla 74-aastane Aino ärkab kolmel hommikul ...
Pension tuleb, arved lähevad – 74-aastane Aino käib endiselt koristamas, et kuu lõpuni välja tulla
74-aastane Aino ärkab kolmel hommikul nädalas kell pool kuus.
Mitte sellepärast, et tal oleks halb uni või vana harjumus vara tõusta. Ta paneb äratuskella helisema, joob kiiresti kohvi, tõmbab jalga mugavad kingad ja läheb lähedal asuvasse kontorihoonesse koristama.
.png) |
| foto : Canva |
„Pensionär peaks justkui puhkama,” ütleb ta vaikselt naeratades. „Mina puhkan siis, kui arved makstud saavad.”
Aino on kogu elu töötanud. Ta oli aastaid koolisööklas, hiljem kaupluses ning enne pensionile jäämist töötas puhastusteenindajana. Ta uskus, et pensionipõlves saab lõpuks rahulikumalt elada, lugeda, aiamaal käia ja lapselapsi rohkem näha.
Tegelikkus kujunes teistsuguseks.
„Pension tuleb ja mõne päevaga on pool sellest juba läinud. Korter, elekter, telefon, ravimid. Siis vaatad ülejäänud summat ja mõtled, kuidas sellest terve kuu teha.”
„Ma ei taha laste käest raha küsida”
Aino elab üksi kahetoalises korteris. Abikaasa suri seitse aastat tagasi ning pärast seda muutus elu ka rahaliselt palju raskemaks.
„Kahe pensioniga oli teine asi. Üks maksis elamise, teisest jäi toidu ja muu jaoks. Nüüd on kõik ühe inimese õlul, aga arved pole ju poole väiksemad.”
Tema täiskasvanud lapsed on pakkunud korduvalt abi.
Aino keeldub enamasti.
„Neil on endal kodulaenud, lapsed ja kõik hinnad kallid. Mina olen nende ema. Mul on kuidagi imelik öelda, et palun ostke mulle süüa või makske elektriarve.”
Ta tunnistab, et lapsed on talle vahel salaja külmkappi toitu toonud või kinkinud sünnipäevaks raha, kuigi Aino on palunud neil seda mitte teha.
„Ma saan aru, et nad tahavad aidata. Aga mul on oma uhkus ka. Olen terve elu ise hakkama saanud.”
Pensionipäeval tehakse kõigepealt arved
Aino ei lähe pensionipäeval poodi ega osta endale midagi ilusat.
Ta istub köögilaua taha, võtab välja märkmiku ja kirjutab kõik kulud ritta:
- korteri kommunaalkulud;
- elekter;
- telefon;
- ravimid;
- kodukindlustus;
- toiduraha;
- bussisõidud;
- mõni ootamatu kulu.
„Kõigepealt maksan kõik ära. Siis vaatan, mis järele jääb. Ei saa ju nii elada, et ostad alguses head-paremat ja kuu lõpus pole elektri jaoks raha.”
Mõnel kuul jääb pärast vältimatuid kulusid rohkem. Teisel kuul tuleb juurde hambaravi, uus ravim, katki läinud veekeetja või mõni muu väljaminek.
„Vanasti öeldi, et pane mustadeks päevadeks kõrvale. Aga mille arvelt ma panen? Mustad päevad ongi kogu aeg.”
Toidupoes käib Aino nimekirjaga
Aino ei lähe kunagi poodi niisama vaatama.
Enne kodust väljumist kontrollib ta kapid üle ja kirjutab üles ainult kõige vajalikumad asjad.
Ta vaatab sooduspakkumisi ning käib mõnikord kahes erinevas poes, et saada odavamalt leiba, piima või võid.
„Mõni ütleb, et paari sendi pärast pole mõtet joosta. Aga kui iga asja pealt natuke säästad, tuleb kuu lõpuks päris summa.”
Tema ostukorvi satuvad enamasti:
- kartul;
- porgand;
- kapsas;
- makaronid;
- tangained;
- munad;
- allahinnatud liha;
- odavamad piimatooted;
- leib;
- hooajalised köögiviljad.
Kala ostab Aino harva.
„Mulle väga meeldib kala, aga vaatan hinda ja panen tagasi. Mõtlen, et ehk järgmine kord.”
Ka puuviljade puhul valib ta seda, mis on parasjagu soodsam. Talvel ostab sagedamini õunu, suvel saab marju tuttavate aiast.
„Liha ei pea iga päev sööma”
Aino teeb suurema potitäie suppi, mida jätkub mitmeks päevaks.
„Kartul, porgand, natuke kapsast ja väike lihatükk. Kui hästi teha, saab kõhu täis küll.”
Ta on õppinud valmistama toite nii, et midagi raisku ei lähe.
Eelmise päeva kartulitest saab praekartul, kuivanud leivast saiavorm või praetud leivakuubikud ning üle jäänud puder läheb kotlettide sisse.
„Minu ema ütles alati, et toitu ei visata ära. Nüüd on sellest õpetusest palju kasu.”
Aino püüab rääkida säästmisest kerge huumoriga, kuid vahel tuleb tema häälde väsimus.
„Kõige kurvem on see, et mitte midagi ei saa osta ilma arvutamata. Isegi jogurtit vaadates mõtled, kas see on täna vajalik.”
Ravimite pealt ei tahaks kokku hoida, aga vahel tuleb sedagi teha
Ainol on vererõhuravimid ning liigeseprobleemide tõttu vajab ta aeg-ajalt valuvaigisteid ja salve.
Ta ütleb, et retseptiravimid ostab alati välja, kuid muud vajalikud asjad võivad jääda ootama.
„Arst soovitas ühte vitamiini ja liigesegeeli. Vaatasin apteegis hinda ja mõtlesin, et elan ilma.”
Mõnikord venitab ta ravimite ostmisega pensionipäevani, kui eelmise kuu lõpus enam raha ei jätku.
„Ma ei jäta päris võtmata. Aga tuleb arvutada, kas ostan selle täna või saan paar päeva veel hakkama.”
Kõige rohkem kardab Aino hambaarsti.
Mitte protseduuri, vaid arvet.
„Mul on üks hammas, mis aeg-ajalt valutab. Seni läheb üle. Ma tean küll, et peaks minema, aga mida ma teen, kui öeldakse, et vaja on mitut asja korraga?”
Talvel hoiab ta kodus kampsunit seljas
Kütteperiood on Aino jaoks kõige raskem aeg.
„Suvel hingad natuke kergemalt. Talvel tuleb arve ja võtab seest külmaks enne, kui tuba üldse soojaks läheb.”
Aino ei keera radiaatoreid täiesti kinni, kuid hoiab toa jahedamana, kui tegelikult sooviks.
Ta kannab kodus villaseid sokke ja paksu kampsunit. Õhtul võtab diivanile teki.
„Lapsed ütlevad, et ema, hoia tuba soe. Aga nemad ei näe seda arvet, mis pärast tuleb.”
Kõige soojem koht kodus on köök, kui pliit töötab ja supp podiseb.
„Siis istun natuke kauem köögis. Seal on mõnus.”
Koristamistöö toob väikese lisaraha
Aino leidis osaajaga koristamistöö tuttava kaudu.
Kolmel hommikul nädalas koristab ta väikest kontorihoonet enne töötajate saabumist. Töö pole pikk, kuid füüsiliselt annab see tunda.
„Pärast koju jõudes põlved valutavad. Teen natuke puhkust ja siis saan oma asjadega edasi minna.”
Lisatulu pole suur, kuid Aino jaoks tähendab see võimalust osta ravimeid, maksta ootamatu arve või lubada endale vahel midagi paremat.
„Selle raha eest saan mõnikord kala osta või lapselapsele sünnipäevaks midagi anda. Ma ei taha minna tühjade kätega.”
Ta pelgab päeva, mil tervis enam koristada ei luba.
„Siis ma ei tea, mis saab. Pension üksi on väga napilt.”
Kas pensionär peaks üldse töötama?
Mõned tuttavad on Aino käest küsinud, miks ta selles vanuses veel töötab.
„Üks ütles, et puhka ometi, oled oma töö juba teinud. Ma vastasin, et arved ei küsi, kas olen piisavalt töötanud.”
Aino ei ole töötamise vastu. Talle meeldib, et tal on kindel rütm ning inimesed, kellega paar sõna vahetada.
Ent ta tahaks töötada valiku, mitte sunduse pärast.
„Kui töötaksin sellepärast, et mulle meeldib, oleks teine asi. Praegu ma tean, et ilma selle rahata oleks väga raske.”
Tema sõnul pole vanemas eas töötamine lihtne ka seetõttu, et keha ei taastu enam nii kiiresti.
„Noorena tegid töö ära ja järgmisel päeval polnud midagi. Nüüd annab üks pikem koristamine mitu päeva tunda.”
Kõige valusam on loobuda suhtlemisest
Rahapuudus ei tähenda ainult seda, et inimene ostab vähem toitu või riideid.
See tähendab ka seda, et ta hakkab harvem kodust väljas käima.
Aino sõbrannad on teda kutsunud kohvikusse, teatrisse ja väikesele väljasõidule. Ta ütleb sageli ära.
„Ütlen, et mul on sel päeval midagi muud. Tegelikult vaatan, et pilet, buss ja kohv lähevad liiga kalliks.”
Ta ei taha, et teised talle välja teeksid.
„Üks kord maksab üks, teine kord teine. Mina ei saa ju järgmisel korral vastu teha.”
Nii on Aino hakanud tasapisi vähem suhtlema.
Ta räägib sõbrannadega telefonis ning mõnikord käivad nad üksteise juures kohvi joomas. See on odavam.
„Paneme oma kohvi lauale ja räägime. Ega inimesel pole alati palju vaja. Aga vahel tahaks kodust välja ka.”
Lapselapsele ei taha Aino öelda, et raha pole
Ainol on kolm lapselast. Kõige noorem neist tuleb vahel vanaema juurde ja palub poest jäätist või limonaadi.
„Lapsele ei taha ju öelda, et vanaemal pole raha.”
Tavaliselt leiab Aino selle paar eurot, isegi kui peab pärast enda ostust loobuma.
„Mis vanaema ma olen, kui ei saa lapsele jäätist osta?” küsib ta ja pühib silmanurgast pisara.
Tema jaoks on kõige raskem tunne, et ta ei saa enam lähedasi aidata nii, nagu varem.
„Vanasti ostsin lastele jõuludeks korralikud kingid. Nüüd teen sokke või annan moosipurgi. Nad ütlevad, et sellest piisab, aga endal on ikka kurb.”
Mõned pensionärid käivad toiduabi saamas
Aino teab inimesi, kes saavad toidupangast või kohalikust abipunktist toidupakke.
Tema ise pole seni läinud.
„Ma mõtlen, et äkki kellelgi teisel on rohkem vaja.”
Samas tunnistab ta, et häbi mängib samuti rolli.
„Ma kardan, et keegi tuttav näeb. Mõistusega saan aru, et selles pole midagi häbeneda, aga süda ei lase.”
Aino sõbranna on talle öelnud, et abi ongi mõeldud inimestele, kellel on raske.
„Võib-olla ühel päeval lähen. Aga seni püüan ise.”
Paljud eakad inimesed viivitavad abi küsimisega viimase hetkeni. Nad on harjunud terve elu ise toime tulema ning tunnevad, et abi vastuvõtmine tähendab läbikukkumist.
Tegelikult ei peaks keegi tundma häbi selle pärast, et pension ei kata enam elementaarseid elamiskulusid.
„Me vahetame omavahel, mis kellelgi üle jääb”
Aino maja pensionärid aitavad üksteist väikeste asjadega.
Üks naaber kasvatab maal kartulit ja toob sügisel mõne koti linna. Aino annab vastu enda tehtud moosi või aitab tal aknaid pesta.
Teine naaber ostab sooduspakkumise ajal korraga rohkem kohvi ning jagab seda teistega.
„Meil on oma väike süsteem,” ütleb Aino. „Kui kellelgi on midagi rohkem, annab teisele.”
Keegi toob aiast õunu, teine annab purgi kurke, kolmas käib autoga odavamas poes ja võtab teiste tellimused kaasa.
See pole ametlik abi. See on inimeste omavaheline hoolimine.
„Üksi oleks palju raskem. Vähemalt tead, et keegi koputab uksele, kui pole paar päeva näinud.”
Ka internet ja telefon on muutunud hädavajalikuks
Mõni inimene ütleb, et pensionär võiks telefoni- või internetipaketist loobuda, kui raha ei jätku.
Aino ei nõustu.
„Kuidas ma lastega räägin? Arsti juurde panen aja internetis. Pangaasjad teen telefonis. See pole enam mingi luksus.”
Ta on valinud võimalikult odava paketi, kuid ka see on igakuine kulu.
„Kõik ütlevad, et hoidke kokku. Ütle mulle siis, mille pealt veel? Toidu, sooja või ravimite?”
Aino sõnul vaadatakse vanemate inimeste väljaminekuid vahel liiga lihtsalt.
„Arvatakse, et pensionär istub kodus ja midagi ei vaja. Aga inimene tahab ka elada, mitte ainult arveid maksta.”
Riideid ostab ta ainult siis, kui vana enam kanda ei saa
Aino talvemantel on tal olnud üle kümne aasta.
„Väga hea mantel on. Vahetasin nööbid ära ja kannan edasi.”
Jalatsite ostmist kardab ta peaaegu sama palju kui hambaarsti. Head kingad on kallid, odavad võivad kiiresti laguneda või teha jalgadele haiget.
„Mul on üks paar talvesaapaid. Viisin need parandusse. Uusi ma praegu osta ei jõuaks.”
Enamik riideid tuleb kas taaskasutuspoest või tütre käest.
„Mul pole vaja iga aasta uut moodi. Aga inimene tahab ikka puhas ja korralik välja näha.”
Aino ei taha, et rahapuudus oleks tema välimusest kohe näha.
„Vaesus ei tähenda, et pead räpane olema.”
Mõni päev on lihtsalt raskem kui teine
Aino püüab olla rõõmus. Ta ütleb, et tal on kodu, lapsed ja lapselapsed ning tervis lubab veel liikuda.
Ent mõnel õhtul tuleb kurbus peale.
„Siis mõtlen, et olen üle neljakümne aasta tööd teinud. Kas tõesti selline peabki pensionipõlv olema?”
Ta ei unistanud luksusreisidest ega kallist autost.
Ta lootis lihtsalt, et saab rahulikult elada, maksta arved ja osta poes seda, mida vajab, ilma iga senti lugemata.
„Ma ei taha rikkaks saada. Tahaks ainult seda, et kuu lõpus poleks hirmu.”
„Ärge öelge, et pensionärid ei oska rahaga ümber käia”
Ainot solvavad kommentaarid, mille järgi pensionärid peaksid lihtsalt paremini majandama.
„Tulge ja vaadake mu märkmikku. Iga euro on kirjas. Mis ma valesti teen?”
Ta ei suitseta, ei tarbi alkoholi ega käi reisimas. Tal pole autot ega laene.
„Ma ei ela üle jõu. Aga hinnad elavad minust üle.”
Mõni kuu on parem. Mõni kuu tuleb täiesti ootamatu kulu ning kogu hoolikalt tehtud plaan läheb sassi.
„Kui külmkapp katki läheks, siis ma ei teaks, kust raha võtta.”
Väärikas elu ei tohiks tähendada ainult ellujäämist
Aino lugu pole erandlik.
Paljud eakad inimesed maksavad kõigepealt arved ja vaatavad alles siis, kas toidu, ravimite ning väikeste rõõmude jaoks midagi järele jääb.
Nad:
- töötavad pensioni kõrvalt;
- kasvatavad ise toitu;
- käivad taaskasutuspoodides;
- lükkavad arsti juurde minekut edasi;
- hoiavad kodu jahedamana;
- loobuvad suhtlemisest;
- võtavad vastu laste abi;
- vahetavad naabritega toitu ja teenuseid;
- õpivad elama pideva arvutamise saatel.
Nad ei taha kaastunnet.
Nad tahavad, et aastakümneid tööd teinud inimene ei peaks vanaduses valima toidu, ravimite ja sooja kodu vahel.
Aino loodab, et saab veel mõnda aega ise hakkama
Järgmisel hommikul heliseb Aino äratus jälle kell pool kuus.
Ta paneb kohvi tulele, istub hetkeks köögilaua taha ja vaatab aknast pimedat hoovi.
„Küll ma saan hakkama,” ütleb ta. „Olen alati saanud.”
Siis paneb ta jope selga ja läheb tööle.
Mitte sellepärast, et pensionipõlv talle igav tunduks.
Vaid sellepärast, et ilma lisarahata ei tuleks kuu lõpp enam välja.
Aino ei küsi palju.
Ta tahab sooja kodu, piisavalt süüa, vajalikke ravimeid ja võimalust aeg-ajalt lapselapsele jäätist osta, ilma et peaks pärast mõnest enda söögikorrast loobuma.
„Ma olen terve elu tööd teinud,” ütleb ta. „Tahaks nüüd lihtsalt elada, mitte iga päev ellu jäämist arvutada.”
Kas sina või mõni sinu lähedane peab pensioni kõrvalt edasi töötama või pidevalt hädavajalike kulude vahel valima, et kuu lõpuni toime tulla?
Kommentaare ei ole