Õnnetud paarid, kes teevad kõik selleks, et õnnetuks jääda Paarisuhtes võivad valed suhtlemisviisid kaasa tuua pidevai...
Õnnetud paarid, kes teevad kõik selleks, et õnnetuks jääda
Paarisuhtes võivad valed suhtlemisviisid kaasa tuua pidevaid pingeid ja konflikte, kuni tülitsemisest saab täiesti tavapärane eneseväljendusviis. Kuidas sellisest ringist välja pääseda?
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Järgnevalt vaatame, mida teevad õnnetud paarid selleks, et oma rahulolematust ja kannatusi alal hoida. Tekst tugineb Québeci psühholoogi Yvon Dallaire’i tööle, kes on uurinud käitumismustreid, mis on ühised paaridele, kes teevad teineteisele järjepidevalt haiget.
Õnnetu suhte peamised koostisosad on järgmised. Mõlemad partnerid võivad neid kasutada väga järjekindlalt, kuigi sageli erineval viisil.
1. Irooniline kriitika ja probleemi pisendamine
Niipea kui üks partneritest püüab rääkida mõnest isiklikust või valusast teemast või osutab teise käitumisele, vastatakse talle sarkasmi, iroonia või probleemi pisendamisega.
Näiteks:
„Kõigil paaridel on probleeme. Teised saavad hakkama ega hakka iga pisiasja pärast juuksekarva lõhki ajama.“
Selline vastus kutsub sageli esile vasturünnaku. Teine partner pöörab süüdistuse ümber ja püüab näidata, et vastaspool ei ole ise sugugi parem.
Oma tunnetest rääkimine ei ole sama mis teise inimese kritiseerimine. Öelda „Ma tundsin end halvasti, kui sa hilinesid ega andnud teada“ mõjub hoopis teistmoodi kui kasutada pidevalt süüdistavat „sina“-vormi:
„Sa ei tee kunagi seda, mida lubad.“
„Sa ei austa mind, sest tuled hilja ega anna teada.“
„Sa ei muutu mitte kunagi.“
„Sinu jaoks on kõik teised alati tähtsamad.“
„Sa mõtled ainult enda mugavusele.“
„Sa oled täielik egoist.“
Sellised laused ei kirjelda enam konkreetset olukorda, vaid ründavad inimese iseloomu tervikuna. Selle tulemusena hakkab partner ennast kaitsma ning tegelik probleem jääb lahendamata.
2. Põlgus
Põlgus tekib siis, kui üks partner ei suuda teist enam imetleda ega austada, vaid hakkab teda sarkasmi, halvustamise ja alandamisega ründama.
Näiteks:
„Vaata, kuidas sa riides käid.“
„Vaata, kui paksuks sa oled läinud.“
„Sa ei saa isegi ühe lihtsa riiuli paigaldamisega hakkama.“
„Sa unustad kõik ära.“
„Sa ei oska isegi oma ülemuse ees enda eest seista.“
Põlgus võib väljenduda ka ilma sõnadeta: silmade pööritamises, irvitamises, üleolevas muiges, halvustavas kehahoiakus või põlglikus näoilmes.
Põlguse eesmärk on teist alandada ja teha ta väiksemaks, sageli ka teiste inimeste ees.
Ent põlgus tekitab omakorda põlgust. Mingil hetkel võib halvustatud partner hakata mõtlema, kas teine pole veelgi rumalam, kui ta jätkab kooselu inimesega, keda ta peab nii saamatuks, mõttetuks ja väärtusetuks.
Kui austus kaob, hakkab suhe kiiresti lagunema.
3. Kaitsepositsioon
Kui üks partner kritiseerib, süüdistab või ründab, hakkab teine ennast kaitsma, õigustama ning tõestama, et tegelikult on hoopis partner süüdi.
Ta ei pruugi mõista, et pidev enese õigustamine hoiab konflikti elus.
Soov näidata, et teine eksib, soov võita vaidlus või koguda enda kasuks punkte, toob tavaliselt kaasa uued süüdistused. Need muutuvad iga korraga teravamaks ja äärmuslikumaks.
Kaitsepositsioonis inimene ei kuula enam seda, mida teine püüab öelda. Ta keskendub ainult sellele, kuidas süü enda pealt ära lükata.
Näiteks võib partner vastata:
„Jah, ma hilinesin, aga sina hilined kogu aeg.“
„Ma ei helistanud, sest sina oleksid niikuinii hakanud pahandama.“
„Kõik see juhtus sinu pärast.“
Selline vastamine ei lahenda algset probleemi. See muudab vestluse võitluseks selle üle, kumb on halvem ja kumb rohkem süüdi.
4. Vestlusest põgenemine
Üks partneritest, sageli mees, sulgub vaikusesse. Ta põgeneb tegevusse, lahkub toast või kodust, kui teine püüab temaga rääkida ja ütleb:
„Ma tahaksin, et me räägiksime.“
Teine võib seda kuulda hoopis nii:
„Mul on sulle öelda palju asju, mis sulle ei meeldi.“
Vaikiv partner võib vastata:
„Räägi pealegi, ühest kõrvast läheb sisse ja teisest välja.“
„Ma juba tean, mida sa jälle ütled.“
„Sa pole mitte kunagi rahul.“
„Sa räägid kogu aeg ühte ja sama.“
„Rääkimisel pole mõtet, me läheme jälle ainult närvi.“
Selline eemaldumine teeb eriti haiget inimesele, kes tahaks mitte ainult rääkida, vaid ka olla kuulatud. Ta sooviks teada, mida teine tunneb, mõtleb ja kogeb, kuid kohtab vaikust või põgenemist.
Vaikimine ei tähenda alati rahunemist. Kui seda kasutatakse teise ignoreerimiseks või karistamiseks, muudab see partneri üksildaseks ja jõuetuks.
Need neli käitumist hoiavad õnnetut suhet elus
Kriitika, põlgus, kaitsepositsioon ja vestlusest põgenemine loovad suhtes püsiva rahulolematuse.
Pinged ei lahene, vaid kogunevad. Konfliktid muutuvad krooniliseks ning mõlemad partnerid tunnevad ennast järjest halvemini.
Suhte tulevikku ei ennusta niivõrd see, kui sageli paar tülitseb, vaid see, kuidas nad tülitsevad.
Oluline on tähele panna, kas samad mustrid korduvad ikka ja jälle ning kuidas ühe partneri käitumine vallandab teise reaktsiooni.
Näiteks:
-
üks kritiseerib;
-
teine hakkab ennast kaitsma;
-
esimene muutub põlglikuks;
-
teine sulgub ja lahkub.
Nii tekib ring, milles mõlemad tunnevad, et neid ei mõisteta, kuid kumbki ei oska enam teisiti käituda.
Kuidas sellest mustrist välja tulla?
Esimene samm on märgata, et suhtlemisviis on muutunud hävitavaks. Seni, kuni mõlemad peavad oma käitumist täiesti normaalseks või õigustatuks, ei saa midagi muutuda.
Abi võivad pakkuda järgmised sammud:
-
teadvustada hävitavaid suhtlemismustreid;
-
kaaluda paariteraapiat või individuaalset teraapiat;
-
õppida rääkima hinnanguid ja süüdistusi kasutamata;
-
kuulata, et mõista, mitte selleks, et kohe vastu vaielda;
-
märgata ja tunnustada teise pingutusi;
-
väljendada oma vajadusi selgelt;
-
austada nii ühist kui ka isiklikku ruumi;
-
luua koos väikeseid ja teostatavaid plaane;
-
säilitada lootus, et homne võib olla parem.
Kuidas rääkida nii, et teine saaks kuulata?
Vägivallatu suhtlemise põhimõtted võivad aidata paaril õppida teineteisega uuesti rääkima.
1. Ütle selgelt, mida sa mõtled
Kasuta oma sõnu ja selgita, mida need sinu jaoks tähendavad. Ära eelda, et partner saab automaatselt aru.
Selle asemel, et öelda:
„Sa ei hooli minust.“
võiks öelda:
„Kui sa ei vastanud mulle terve õhtu, tundsin ma ennast üksi ja ebaolulisena.“
2. Kuula ja arvesta sellega, mida teine ütleb
Kuulamine ei tähenda ainult vaikimist. See tähendab teise inimese sõnade tõsiselt võtmist, isegi siis, kui sa temaga ei nõustu.
3. Tunnusta teist
Ütle aitäh. Märka tema pingutusi. Näita, et sa ei võta kõike enesestmõistetavana.
Pideva kriitika keskel võib isegi väike tunnustus muuta suhte õhkkonda.
4. Näe teist sellisena, nagu ta päriselt on
Iga inimene vajab tunnet, et teda märgatakse ja tunnustatakse tema enda pärast, mitte selle kujutluse põhjal, kelleks partner teda muuta tahaks.
Selleks peab inimene esmalt ka ise teadma, kes ta on ja mida ta vajab.
5. Säilita nii ühine kui ka isiklik lähedus
Paarisuhe vajab ühist ruumi, aega ja lähedust, kuid mõlemal partneril peab olema ka isiklik ruum, kuhu teine ei tungi.
6. Looge koos midagi
Suhet hoiavad elavana ühised projektid, ka kõige lihtsamad.
See võib olla ühine reis, kodune ettevõtmine, uus harjumus või väike plaan, mida kordamööda algatatakse.
7. Julgege uskuda paremasse homsesse
Paar vajab tunnet, et suhtel on tulevik ning pingutamisel on mõte. Kui mõlemad on lootuse täielikult kaotanud, muutub ka muutus väga raskeks.
Mida tähendab tegelikult paarina elamine?
Paarisuhe tähendab ka pidevat läbirääkimist iseendaga.
See tähendab õppimist, kuidas elada samaaegselt erinevate ja vahel ka vastandlike tunnetega.
Näiteks:
„Ma võin sind armastada ja samal ajal tunda sinu vastu viha.“
„Ma võin olla selles suhtes, kuigi see teeb mulle korduvalt haiget.“
„Ma võin tunda, et sina armastad mind, kuid samal ajal kogeda, et minu armastus ei jõua sinuni.“
„Ma võin valusalt mõista, et sina ei suuda täita kõiki minu läheduse ja jagamise vajadusi.“
Need mõtted ei tähenda tingimata, et suhe peab lõppema. Need näitavad, et paarisuhe ei ole kunagi täiesti lihtne ega vastuoludeta.
Kuidas elada kahekesi, jäädes erinevateks inimesteks?
Armumise aeg on alati piiratud. Kui kaks inimest soovivad luua püsiva suhte, peavad nad õppima koos elama ka pärast esialgse vaimustuse vaibumist.
Iga armumine sisaldab ettearvamatust ja salapära. See põhineb külgetõmbel, tunnetel ning kujutlustel, mida me teise inimese kohta loome.
Need kujutlused peavad aja jooksul kohtuma päris inimesega.
Partner ei ole enam ainult see, kelleks me teda alguses pidasime, vaid oma harjumuste, piiride, puuduste, ajaloo ja vajadustega päris inimene.
Paarisuhte loomine toetub neljale olulisele eeldusele:
-
inimene peab olema varasematest sidemetest piisavalt vaba, et uut suhet luua;
-
ta peab olema emotsionaalselt ja materiaalselt piisavalt iseseisev, et saaks pühenduda vabast tahtest;
-
ta peab olema valmis looma ühist tulevikuplaani;
-
mõlemad peavad õppima igapäevaselt kvaliteetselt suhtlema ja teineteist austama.
Mõlemal partneril tuleb loobuda ideaalpiltidest, mis suhet alguses juhtisid.
Samuti tuleb leida sobiv kaugus varasematest olulistest suhetest: perekonnast, eelmistest armastustest ja varasematest kohustustest.
Lähedus koosneb kahest osast
Paarisuhtes on korraga olemas kaks lähedust:
-
ühine ja jagatud lähedus;
-
isiklik ja privaatne lähedus.
Terve suhe ei nõua, et partnerid jagaksid absoluutselt kõike või veedaksid kogu aja koos.
Mõlemal peab säilima õigus oma mõtetele, sõpradele, huvidele ja sisemisele maailmale.
Samal ajal peab paaril olema ka ühine ruum, kuhu kuuluvad usaldus, hellus, koostöö ja omavaheline side.
Partnerid peavad õppima teineteisega asju selgeks rääkima, mitte võitlema.
Nad peaksid teineteist toetama, mitte eitama, halvustama või väärtusetuks muutma.
Hea suhe aitab mõlemal kasvada, mitte ei sunni neid omavahel võistlema või üksteist hävitama.
Emotsionaalse iseseisvuse arendamine
Teise inimesega saab luua terve sideme paremini siis, kui inimene on õppinud olema ühenduses ka iseendaga.
Enesetundmine aitab võtta suuremat vastutust oma tunnete eest.
See tähendab arusaamist:
„Mina vastutan selle eest, mida ma tunnen. Ma ei saa panna teist inimest vastutama kõige eest, mis minus toimub.“
See ei tähenda, et partneri käitumine ei võiks haiget teha. See tähendab, et inimene õpib oma tundeid märkama, sõnastama ja nendega tegelema, selle asemel et oodata, et partner kõik tema sisemised raskused lahendaks.
Austus tähendab, et teine ei määra, kes sa oled
Enda ja partneri erinevuste austamine tähendab ka seda, et sa ei lase teisel ennast täielikult määratleda.
Terve paarisuhe ei püsi ainult kompromissidel, järeleandmistel või enese mahasurumisel.
Seda hoiavad koos oskus ennast väljendada ning võime tunnistada, et kaks inimest võivad olla erinevad ja siiski teineteist armastada.
Kooselu tähendab seega pidevat õppimist: kuidas jääda iseendaks, samal ajal kui oled sügavas sidemes teise inimesega.
See tähendab ka leppimist, et inimene võib korraga kogeda vastandlikke tundeid:
„Ma võin sind armastada ja samal ajal olla sinu peale väga vihane.“
„Ma võin tunda, et olen armastatud, kuid ikkagi igatseda rohkem lähedust.“
„Ma võin mõista, et sina ei suuda pakkuda mulle kõike, mida ma ühelt suhtelt ootasin.“
Terve suhe ei tähenda, et kõik vajadused saavad alati täidetud. See tähendab, et neist saab rääkida ilma teineteist alandamata, vaigistamata või hävitamata.
Kristi
Kristi on Kodused lood lehe haldaja. Ta kirjutab kodu, pere ja igapäevaelu teemadel, tuues lugejateni praktilisi nõuandeid ja inspiratsiooni.
Kommentaare ei ole