Liiga vana tööle, liiga noor pensionile: 57-aastane Maret saadab avaldusi, kuid vastuseks on vaikus Mareti telefon on alati käeulatuses. ...

 

Liiga vana tööle, liiga noor pensionile: 57-aastane Maret saadab avaldusi, kuid vastuseks on vaikus

Mareti telefon on alati käeulatuses. Ka siis, kui ta läheb pesu õue kuivama viima või köögis lõunasööki valmistab.

„Äkki helistab mõni tööandja,” ütleb ta ja vaatab harjumusest ekraani. „Ma ei taha kõnest ilma jääda. Aga enamasti ei helista keegi.”

 

foto : Canva

 

57-aastane Maret on olnud tööta veidi üle aasta. Selle aja jooksul on ta saatnud enda sõnul rohkem kandideerimisavaldusi, kui julgeb kokku lugeda.

Alguses märkis ta kõik kandideerimised märkmikku üles. Ettevõtte nimi, ametikoht, avalduse saatmise kuupäev ja lubatud vastamise aeg.

Nüüd on ta sellest loobunud.

„Milleks ma neid enam üles kirjutan? Mõnest kohast tuleb automaatne vastus, et avaldus on kätte saadud. Siis on vaikus. Mõni ei anna isegi teada, et valis kellegi teise. Sa lihtsalt ootad ja lõpuks saad ise aru, et sind ei tahetud.”

 

 

Terve elu töötanud, aga nüüd justkui üleliigne

Maret alustas tööelu noorena. Ta on olnud müüja, laoarvestaja, administraator ja viimased kaksteist aastat töötas väikeses tootmisettevõttes kontoriabilisena.

Tema ülesannete hulka kuulusid telefonidele vastamine, arvete sisestamine, dokumentide korrastamine, klientidega suhtlemine ja vahel ka laotöötajate aitamine.

„Ma ei olnud mingi tähtis ülemus, aga ma teadsin täpselt, kuidas kogu töö käib,” räägib ta. „Kui kellelgi oli midagi vaja, küsiti tavaliselt minu käest. Ma tundsin kliente, teadsin tellimusi ja oskasin probleemid ära lahendada.”

Siis vahetus ettevõtte omanik ja töökorraldust hakati muutma. Osa ülesandeid viidi teise linna, osa automatiseeriti ning mitu inimest koondati.

Ka Maret jäi tööst ilma.

„Mulle öeldi, et see pole minuga seotud. Et minu tööga oldi rahul. Aga mis vahet sellel lõpuks on? Mina jäin ikkagi koju.”

Alguses uskus ta, et leiab kiiresti uue koha. Tal oli pikk töökogemus, head soovitajad ja ta oli valmis õppima.

„Ma mõtlesin, et paar kuud ja küll midagi tuleb. Ma ei otsinud ju direktori kohta. Tahtsin tavalist tööd, mida oskan teha.”

Aga kuud läksid.

 

 

„Piisab sünniaastast ja sind ei kutsuta isegi vestlusele”

Kõige rohkem valmistab Maretile meelehärmi see, et ta ei saa sageli võimalust ennast isegi tutvustada.

„Vestlusel saaksin vähemalt näidata, milline inimene ma olen. Aga kuidas ma seda teen, kui mind vestlusele ei kutsuta?”

Maret on kandideerinud:

• klienditeenindajaks;
• administraatoriks;
• andmesisestajaks;
• kauplusesse müüjaks;
• laoarvestajaks;
• sekretäriks;
• vastuvõtutöötajaks;
• tootmisettevõtte abiliseks.

Mõne töökuulutuse puhul on tal olnud peaaegu kõik nõutud oskused. Sellest hoolimata saabub vastuseks tavaliselt lakooniline kiri, et valituks osutus teine kandidaat.

Või ei saabu üldse midagi.

„Ma ei saa tõestada, et põhjus on vanuses,” ütleb Maret. „Keegi ei kirjuta ju, et vabandust, olete liiga vana. Aga kui näed kuulutuses sõnu „nooruslik meeskond”, „kiire areng” ja „dünaamiline töökeskkond”, saad aru küll, keda nad otsivad.”

Ta vaikib hetkeks ja lisab:

„57 ei ole ju vana. Mul võib olla veel kümme aastat või rohkem tööelu ees. Aga tööturul jääb vahel tunne, nagu peaksin juba vaikselt kõrvale astuma.”

 

 

Pensionini on veel aastaid, kuid tööle ei taheta

Mareti jaoks on olukorra kõige valusam vastuolu lihtne: pensionile jäämiseks on ta liiga noor, kuid paljude tööandjate silmis tööle võtmiseks liiga vana.

„Riik ütleb, et inimesed peavad järjest kauem töötama. Väga hea, ma tahangi töötada. Aga kes mulle selle töö annab?”

Ta ei taha toetustest elada ega lähedastelt raha küsida.

„Ma tahan hommikul üles tõusta ja teada, et mind on kusagil vaja. Tahan teenida enda raha. See ei ole ainult palga küsimus.”

Tööl käimine tähendas Maretile ka suhtlemist ja tunnet, et tema päeval on eesmärk.

Praegu püüab ta hoida kindlat päevakava. Ärkab hommikul enne kaheksat, joob kohvi, vaatab uued tööpakkumised üle ja saadab sobivatesse kohtadesse avaldused.

„Kui ma laseksin endal lõunani magada, läheks kõik käest ära. Siis hakkaksin tundma, et milleks üldse voodist tõusta.”

 

 

CV-d on muudetud lugematuid kordi

Töötukassa koolitusel soovitati Maretil oma CV-d lühendada.

Talle öeldi, et liiga pikk töökogemus võib tööandja jaoks mõjuda koormavalt ning kõiki aastakümnete taguseid töökohti pole vaja kirja panna.

„Ma kustutasin osa oma elust CV pealt ära,” ütleb ta kibedalt naeratades. „Kui panen kõik kirja, olen liiga vana ja liiga kogenud. Kui ei pane, siis tekib küsimus, mida ma vahepeal tegin.”

Üks nõustaja soovitas sünniaasta CV-st eemaldada.

Maret tegigi seda.

„Aga kui hariduse lõpetamise aasta on kirjas, saab igaüks umbes välja arvutada. Ja kui vestlusele jõuan, näevad nad mind nagunii.”

Ta on vahetanud CV kujundust, lasknud teha uue foto, kirjutanud ümber motivatsioonikirju ning proovinud olla kandideerides nii enesekindel kui tagasihoidlik.

„Ühes kohas öeldi, et olen üle kvalifitseeritud. Teises, et mul pole piisavalt värsket kogemust. Kolmandas kardeti vist, et ma ei oska uusi programme kasutada.”

 

 

„Nad arvavad, et vanem inimene ei oska arvutit”

Maret kasutab iga päev arvutit ja nutitelefoni. Ta saadab e-kirju, täidab internetis vorme, kasutab pangarakendust ja suhtleb lähedastega videokõne kaudu.

Eelmises töökohas sisestas ta arveid ning õppis mitu korda kasutama uusi programme.

Ometi on talle vestlustel esitatud küsimusi, mis on pannud teda tundma, nagu oleks tema vanus automaatselt märk tehnoloogilisest saamatusest.

„Üks noor personalitöötaja küsis hästi aeglaselt, kas ma oskan ikka meili saata ja dokumenti arvutisse salvestada,” meenutab Maret. „Ma ei teadnud, kas naerda või nutta.”

Ta ei väida, et oskab kõike.

„Loomulikult on programme, mida ma pole kasutanud. Aga neid saab õppida. Ma olen terve elu õppinud. Miks peaks õppimisvõime järsku 50. sünnipäeval ära kaduma?”

Maret leiab, et vanema töötaja tugevus on sageli just valmisolek vastutada.

„Ma tulen õigeks ajaks kohale. Ma ei kao ilma teatamata ära. Kui olen lubanud midagi teha, siis teen. Kas sellel polegi enam väärtust?”

 

 

Ka väikese palgaga tööle on raske saada

Maret on vähendanud oma ootusi nii ameti kui ka palga suhtes.

Alguses otsis ta tööd, mis sarnaneks tema varasema ametiga. Nüüd kandideerib peaaegu kõikjale, kus tunneb, et saaks hakkama.

„Ma ei nõua suurt palka ega tähtsat ametinimetust. Mul ei ole vaja omaette kabinetti. Andke mulle normaalne töö ja ma teen seda korralikult.”

Ta on kandideerinud ka töökohtadele, kus palk on tema varasemast märgatavalt väiksem.

„Siis öeldakse, et äkki ma lahkun kohe, kui leian midagi paremat. Aga noor inimene võib ju samamoodi lahkuda. Miks arvatakse, et ainult mina ei jää?”

Ühes ettevõttes küsiti temalt vestlusel, kas füüsiliselt aktiivne töö pole tema jaoks liiga raske.

„Ma vaatasin sellele inimesele otsa ja mõtlesin, et ta polnud minust vist palju nooremgi. Aga tema istus teisel pool lauda ja otsustas, milleks mina võimeline olen.”

 

 

Töökaotus mõjutab eneseväärikust rohkem, kui teised arvavad

Esimestel kuudel püüdis Maret sõprade ja tuttavate ees rõõmus olla.

Kui küsiti, kuidas tööotsingud lähevad, vastas ta:

„Küll ma midagi leian.”

Aja möödudes hakkas see küsimus talle üha raskemalt mõjuma.

„Inimesed küsivad heatahtlikult, aga sa tunned iga kord, nagu peaksid aru andma, miks sa ikka veel töötu oled.”

Mõni tuttav on öelnud:

„Praegu otsitakse ju igale poole töötajaid.”

Mareti jaoks kõlab see valusalt.

„Kui igale poole otsitakse, miks siis mind ei võeta? Kas järelikult on viga minus?”

Ta teab mõistusega, et ühe inimese väärtust ei määra tema töökoht. Tunnetega on keerulisem.

„Kui sind ikka ja jälle ei valita, hakkad lõpuks ise ka mõtlema, et äkki ma ei kõlbagi enam kuhugi.”

 

 

Rahaline surve muutub iga kuuga suuremaks

Maretil on väike korter ning laenu tal enam pole. See aitab tal toime tulla, kuid igapäevased kulud ei kao kuhugi.

„Elekter, küte, toit, ravimid, telefon – kõik tuleb maksta. Kui raha regulaarselt juurde ei tule, hakkad vaatama iga ostu.”

Ta on loobunud paljudest asjadest, mida varem pidas tavaliseks.

Ta ei käi enam kohvikus, ei osta uusi riideid ning lükkab edasi hambaarsti juurde minekut.

„Sõbranna kutsus teatrisse. Ma ütlesin, et mul on muud plaanid. Tegelikult ei tahtnud ma tunnistada, et pilet ja sõit lähevad mulle liiga kalliks.”

Kõige raskem on Maretil abi vastu võtta oma täiskasvanud tütrelt.

„Tema ütleb, et ema, ma võin aidata. Aga see peaks olema vastupidi. Mina peaksin teda aitama, mitte tema mind.”

 

 

Töökuulutused nõuavad vahel ebarealistlikult palju

Maret loeb kuulutusi tähelepanelikult ja imestab sageli, kui palju oskusi ühelt inimeselt oodatakse.

„Peab olema hea suhtleja, müüja, raamatupidaja, turundaja, oskama keeli ja kümmet programmi. Siis vaatad palka ning mõtled, et selle eest otsitakse kolme inimest ühes.”

Eriti kurvaks teeb teda see, kui lihtsama töö puhul nõutakse aastatepikkust kogemust, kuid tema pikk kogemus muutub järsku puuduseks.

„Ühel hetkel oled kogemusteta ja teisel hetkel liiga kogenud. Millal siis inimene täpselt sobiv on?”

Ta on märganud, et paljud tuttavad tema vanuses kardavad töökohta kaotada just seetõttu, et uue leidmine võib olla väga raske.

„Noorem inimene mõtleb, et lähen ära ja leian midagi muud. Meie eas sa enam nii lihtsalt ust kinni ei löö, isegi kui töökoht pole hea.”

 

 

Tööandjad kardavad, et vanem inimene jääb haigeks

Seda pole keegi Maretile otse öelnud, kuid ta usub, et tööandjad mõtlevad ka tervisele.

„Arvatakse, et vanem inimene hakkab haiguslehel olema. Aga ma olin eelmises töökohas harva haige. Mõni noorem puudus palju rohkem.”

Vanus ei näita automaatselt inimese tervist, töövõimet ega energiat.

Mõni 57-aastane on aktiivsem kui 30-aastane. Samas võib tervisemuresid olla igas vanuses.

Maret sooviks, et tööandja hindaks inimest tema tegelike võimete, mitte oletuste järgi.

„Kutsu mind vestlusele. Küsi, mida ma oskan. Anna proovipäev. Aga ära otsusta ainult sünniaasta põhjal, et minust pole enam asja.”

 

 

„Nooruslik meeskond” võib tähendada, et vanemaid ei oodata

Maretile jäävad töökuulutustes silma väljendid, mis esmapilgul tunduvad süütud:

• nooruslik kollektiiv;
• värske energia;
• kiire tempo;
• ambitsioonikas meeskond;
• nooruslik töökeskkond.

„Kas mina ei või olla energiline?” küsib ta. „Kas kiire tempoga saavad hakkama ainult noored?”

Ta usub, et paljud tööandjad otsivad inimest, kes sobituks olemasoleva kollektiivi välise pildiga.

„Kui kõik on 25–35 ja mina lähen sinna 57-aastasena, võib juht arvata, et ma ei sobi. Aga võib-olla sobiksin väga hästi. Eri vanuses inimesed võivad ju üksteiselt õppida.”

Mareti arvates võiks vanem töötaja tuua meeskonda rahulikkust ja kogemust.

„Ma ei lähe iga väikese asja peale paanikasse. Olen elus palju olukordi näinud. Ma oskan inimestega rääkida ka siis, kui nad on pahased.”

 

 

Ümberõpe kõlab lihtsalt, aga päriselus pole see alati nii

Tööotsijale soovitatakse sageli õppida uus amet.

Maret pole selle vastu. Ta on käinud digioskuste koolitusel ning õppinud juurde raamatupidamisprogrammi kasutamist.

Ent täielik erialavahetus pole tema jaoks lihtne.

„Öeldakse, et õppige midagi uut. Väga hea. Aga mida täpselt? Kui õpin aasta või kaks ja lõpetan peaaegu 60-aastasena, kas mind siis võetakse tööle?”

Koolitustel osalemine ei kata alati igapäevaseid arveid. Samuti ei garanteeri tunnistus töökohta.

„Ma võin diplomeid koguda, aga lõpuks peab keegi ikkagi mulle võimaluse andma.”

 

 

Kõige rohkem kardab Maret nähtamatuks muutumist

Töötus on muutnud Mareti suhtlemist.

Ta käib vähem väljas ja suhtleb endiste töökaaslastega harvemini.

„Nemad räägivad tööasjadest, kolleegidest ja puhkuseplaanidest. Mul pole midagi vastu rääkida. Minu suur sündmus on vahel see, et käisin poes.”

Ta ei taha ka pidevalt oma muredest rääkida.

„Keegi ei jaksa kuulata, kuidas ma jälle tööd ei saanud. Nii jäädki vaiksemaks.”

Maret ütleb, et kõige raskem pole isegi rahapuudus.

Kõige raskem on tunne, et ühiskond ei vaja teda enam.

„Ma olen sama inimene, kes ma olin kaks aastat tagasi. Siis olin vajalik ja usaldusväärne töötaja. Nüüd vaadatakse mind nagu inimest, kelle aeg on möödas.”

 

 

Üks töövestlus andis talle siiski lootust

Mõni nädal tagasi kutsuti Maret väikese ettevõtte administraatori kohale vestlusele.

Esimest korda pika aja jooksul tundis ta, et teda kuulati päriselt.

„Juhataja ei küsinud minu vanuse kohta midagi. Ta küsis, kuidas ma keerulise kliendiga suhtleksin ja kuidas oma tööd korraldan.”

Maret ei saanud seda töökohta. Valiti inimene, kellel oli konkreetse programmi kasutamise kogemus.

Ent seekord ei tundnud äraütlemine nii valus.

„Nad helistasid mulle ja selgitasid. Öeldi, et jätsin väga hea mulje. See oli küll eitav vastus, aga vähemalt tundsin, et mind nähti inimesena.”

See üks vestlus andis talle jõudu edasi otsida.

 

 

Maret ei soovi haletsust, vaid võimalust

„Ma ei taha, et keegi võtaks mind tööle sellepärast, et vaene vanem naine,” ütleb ta. „Ma tahan, et mind võetaks sellepärast, et saan tööga hakkama.”

Ta teab, et vanus võib mõne töö puhul piiranguid seada. Kõik inimesed ei sobi igale ametikohale.

Ent sama kehtib igas vanuses kandidaatide kohta.

„Vaadake inimest, mitte ainult numbrit. Võib-olla ei oska ma esimesel päeval kõike, aga ma õpin. Ma olen lojaalne. Mul on töökogemus ja ma tahan tööd teha. Kas sellest tõesti ei piisa isegi võimaluse saamiseks?”

Maret saadab jätkuvalt iga nädal uusi avaldusi.

Mõnel hommikul on ta lootusrikas. Teisel päeval peab end sundima arvutit avama.

Aga ta pole loobunud.

„Ma ei taha uskuda, et minu tööelu on läbi lihtsalt sellepärast, et olen 57. Kusagil peab olema tööandja, kes näeb minu vanuse taga ka seda, mida ma oskan.”

 

 

Liiga vana tööle, liiga noor pensionile

Mareti olukorras on palju inimesi.

Nad on töötanud aastakümneid, kasvatanud lapsi, maksnud makse ja kohanenud mitmete muutustega. Siis kaotavad nad töö ning avastavad, et pikk kogemus ei pruugi tööturul enam eelis olla.

Neilt oodatakse, et nad töötaksid pensionini, kuid samal ajal võivad nad juba aastaid enne pensioniiga muutuda tööandjate silmis nähtamatuks.

See pole ainult ühe inimese rahaline probleem.

See puudutab eneseväärikust, iseseisvust ja tunnet, et inimesel on ühiskonnas endiselt oma koht.

Maret ei vaja erilist kohtlemist.

Ta vajab võimalust näidata, et 57-aastane inimene pole lõpetanud õppimist, arenemist ega töötamist.

„Ma ei ole liiga vana,” ütleb ta vaikselt. „Mul on veel palju anda. Keegi peab ainult olema valmis seda nägema.”

Kas sina või mõni sinu lähedane on kogenud, et pärast 50. eluaastat muutub uue töö leidmine palju raskemaks, hoolimata kogemustest ja soovist töötada?