Kas üle 70-aastased autojuhid peaksid läbima regulaarse tervisekontrolli või oleks see ealine diskrimineerimine?

  Kas üle 70-aastased autojuhid peaksid läbima kohustusliku tervisekontrolli? Autojuhtimine tähendab paljude inimeste jaoks palju enamat ku...

 

Kas üle 70-aastased autojuhid peaksid läbima kohustusliku tervisekontrolli?

Autojuhtimine tähendab paljude inimeste jaoks palju enamat kui lihtsalt ühest kohast teise liikumist. See annab iseseisvuse, võimaluse käia poes, arsti juures, sõpradel külas ning elada oma elu ilma teistest sõltumata.

 

foto : Canva

 

Eriti tähtis võib auto olla eakamale inimesele, kes elab maal või piirkonnas, kus ühistransport liigub harva.

Samas tekib vanusega rohkem tervisemuresid, mis võivad mõjutada nägemist, kuulmist, reaktsioonikiirust, tähelepanu ja otsustusvõimet. Seetõttu kerkib ikka ja jälle küsimus: kas üle 70-aastased autojuhid peaksid läbima regulaarse tervisekontrolli, et tõestada oma sobivust liikluses osalemiseks?

Ühed leiavad, et see oleks vajalik kõigi liiklejate turvalisuse nimel. Teised peavad seda ebaõiglaseks vanuse järgi hindamiseks.

Kellel on õigus?

 

 

Vanus üksi ei näita, kas inimene oskab ohutult sõita

Kõik 70-aastased ei ole ühesugused.

Mõni üle 70-aastane inimene on:

• väga heas füüsilises vormis;
• tähelepanelik ja rahulik;
• aastakümnete pikkuse juhtimiskogemusega;
• ettevaatlik;
• liiklusreeglitest teadlik;
• täiesti võimeline turvaliselt sõitma.

Samal ajal võib ka palju noorem juht olla ohtlik, sest ta:

• ületab kiirust;
• kasutab roolis telefoni;
• sõidab alkoholi mõju all;
• teeb ohtlikke möödasõite;
• on agressiivne;
• hindab oma võimeid üle.

Seetõttu tundub paljudele ebaõiglane võtta juhiloa sobivuse hindamisel aluseks ainult sünniaasta.

Hea juht ei muutu oma 70. sünnipäeval üleöö halvaks juhiks.

 

 

Mõned tervisemuutused võivad siiski sõiduohutust mõjutada

Vanusega võivad tekkida muutused, mida inimene ise kohe ei märka või ei taha tunnistada.

Autojuhtimist võivad raskendada näiteks:

• nägemise halvenemine;
• kehvem nägemine pimedas;
• kuulmislangus;
• aeglasem reaktsioon;
• liigeste jäikus;
• raskus kiiresti pead pöörata;
• tähelepanu hajumine;
• mälu halvenemine;
• uimasust põhjustavad ravimid;
• ootamatud terviserikked.

Kõik need probleemid ei tähenda automaatselt, et inimene peab autojuhtimisest loobuma.

Mõnikord piisab uutest prillidest, ravimite muutmisest, sõitmise piiramisest päevasele ajale või keerulisemate marsruutide vältimisest.

Ent kui tervisemuutusi üldse ei kontrollita, võib inimene jätkata sõitmist ka siis, kui tema võimed on märgatavalt halvenenud.

 

 

Kas regulaarne tervisekontroll oleks mõistlik kompromiss?

Paljud leiavad, et üle 70-aastastele võiks kehtida regulaarne tervisekontroll, mis hindaks eelkõige:

• nägemist;
• kuulmist;
• reaktsioonivõimet;
• liikuvust;
• mälu ja tähelepanu;
• ravimite mõju;
• üldist terviseseisundit.

Sellise kontrolli eesmärk ei peaks olema võimalikult paljudelt juhiloa äravõtmine.

Eesmärk võiks olla tuvastada, kas inimene vajab:

• uusi prille;
• täiendavat sõidukontrolli;
• arsti nõuannet;
• juhiloa lühemat kehtivusaega;
• teatud piiranguid;
• või tõesti autojuhtimisest loobumist.

Regulaarne kontroll võiks anda ka eakale juhile endale kindlustunde, et ta on endiselt võimeline ohutult sõitma.

 

 

Vanema inimese iseseisvus võib sõltuda autost

Juhiloa kaotamine võib eaka inimese elu täielikult muuta.

Ilma autota võib tal olla raske:

• poodi minna;
• arstile pääseda;
• apteeki jõuda;
• sõpru või sugulasi külastada;
• huvitegevuses osaleda;
• oma abikaasa eest hoolitseda;
• maal või väikelinnas iseseisvalt elada.

Kui ühistransport on puudulik, võib autojuhtimisest loobumine tähendada praktiliselt koduseinte vahele jäämist.

See võib suurendada:

• üksindust;
• sõltuvust lastest;
• masendust;
• tunnet, et inimene ei kontrolli enam oma elu;
• vajadust kodust ära kolida.

Seetõttu ei tohiks juhiloa äravõtmist kunagi käsitleda kerge otsusena.

Liiklusohutus on tähtis, kuid sama oluline on mõelda, kuidas inimene pärast seda edasi elab.

 

 

Mõni inimene ei märka ise, et sõiduoskus on halvenenud

Üks raskemaid olukordi tekib siis, kui lähedased märkavad probleemi, kuid juht ise mitte.

Pere võib näha, et inimene:

• eksib tuttaval teel;
• sõidab liiga aeglaselt või ebakindlalt;
• ei märka liiklusmärke;
• kriibib autot;
• ajab pedaalid segamini;
• satub sageli ohtlikesse olukordadesse;
• ei suuda korraga jälgida mitut asja.

Kui talle sellest rääkida, võib ta solvuda või tunda, et temalt püütakse iseseisvust ära võtta.

Ta võib öelda:

„Olen terve elu sõitnud ja pole kunagi avariid teinud.”

Kuid varasem hea sõidukogemus ei tähenda alati, et praegused võimed pole muutunud.

Just sellistes olukordades võiks sõltumatu tervise- või sõidukontroll aidata otsust teha ilma, et kogu vastutus jääks pereliikmete õlgadele.

 

 

Kas tervisekontroll peaks olema ainult üle 70-aastastele?

Siin tekib oluline vastuväide.

Kui eesmärk on liiklusohutus, siis miks kontrollida ainult vanemaid juhte?

Ka nooremal inimesel võib olla:

• halb nägemine;
• ravimite kõrvaltoime;
• terviserike;
• sõltuvusprobleem;
• tähelepanuhäire;
• väga halb reaktsioonivõime.

Mõned leiavad, et tervisekontroll peaks olema regulaarne kõigile autojuhtidele, kuid vanusega võiks kontrollide sagedus suureneda.

Selline süsteem tunduks paljudele õiglasem, sest see ei saadaks sõnumit, et inimene muutub ohtlikuks ainult vanuse tõttu.

 

 

Kogemus võib vanema juhi tugevuseks olla

Eakal juhil võib olla midagi, mida noorel autojuhil veel ei ole: pikk kogemus.

Vanem juht võib:

• näha ohtlikku olukorda ette;
• hoida suuremat pikivahet;
• valida rahulikuma sõidukiiruse;
• vältida tipptundi;
• mitte kasutada roolis telefoni;
• mitte võtta tarbetuid riske;
• tunda kohalikke teid väga hästi.

Mõni noorem juht on küll kiirema reaktsiooniga, kuid teeb rohkem riskantseid otsuseid.

Seetõttu ei saa liiklusohutust mõõta ainult selle järgi, kui kiiresti inimene pedaalile vajutab. Tähtis on ka otsustusvõime, kannatlikkus ja vastutustunne.

 

 

Liiga aeglane sõit võib samuti ohtlik olla

Teisalt võib väga ebakindel ja põhjendamatult aeglane sõit liikluses probleeme tekitada.

Kui juht:

• peatub ootamatult;
• sõidab maanteel väga aeglaselt;
• kõhkleb ristmikul liiga kaua;
• ei suuda liiklusvooluga kohaneda;
• vahetab rada järsult;
• ei märka tagant lähenevaid sõidukeid,

võivad teised juhid hakata ohtlikult mööda sõitma või reageerida liiga hilja.

Ettevaatlikkus on hea omadus. Kuid kui ebakindlus hakkab liiklust segama, võib see olla märk, et juht vajab hindamist või lisakoolitust.

 

 

Kas sõidueksam tuleks teatud vanuses uuesti teha?

Mõne arvates ei piisa ainult arsti tõendist.

Arst võib hinnata nägemist ja üldist tervist, kuid ei pruugi teada, kuidas inimene päriselt liikluses hakkama saab.

Seetõttu on pakutud, et teatud vanusest alates võiks teha:

• lühikese sõidutesti;
• reaktsioonitesti;
• liiklusreeglite värskenduskoolituse;
• simulaatorikatse;
• praktilise hindamise tuttaval marsruudil.

Selle vastu räägib aga hirm, et üks närviline eksamipäev ei näita inimese tegelikku sõiduoskust.

Ka väga hea juht võib testil ärevuse tõttu eksida.

Seetõttu peaks hindamine olema rahulik, praktiline ja suunatud tegeliku ohutuse, mitte täiusliku eksamitulemuse kontrollimisele.

 

 

Kas juhiluba võiks kehtida piirangutega?

Kõik olukorrad ei pea lõppema juhiloa täieliku äravõtmisega.

Mõne inimese puhul võiks olla võimalik soovitada või kehtestada piiranguid, näiteks:

• sõitmine ainult päevavalges;
• lühemad ja tuttavad marsruudid;
• kiirteede vältimine;
• sõitmine ainult automaatkäigukastiga autoga;
• prillide kohustus;
• regulaarsem tervisekontroll;
• piiratud juhiloa kehtivusaeg.

Selline lahendus võimaldaks inimesel säilitada osa iseseisvusest, vähendades samal ajal riske.

 

 

Ka perekonnal lasub raske vastutus

Sageli märkavad sõiduoskuse halvenemist esimesena pereliikmed.

Kuid sellest rääkimine võib olla väga keeruline.

Laps võib karta:

• vanemat solvata;
• suhet rikkuda;
• jätta mulje, et ta tahab vanema elu kontrollida;
• võtta endale vastutus kõigi vanema sõitude eest;
• tunnistada, et vanem vananeb.

Vestlust ei tasuks alustada süüdistusega:

„Sa ei oska enam sõita.”

Parem oleks öelda:

„Ma olen märganud, et sul on pimedas sõitmine raskem. Kas võiksime nägemist kontrollida?”

või:

„See viimane olukord tegi mulle muret. Ma tahaksin, et sa oleksid ise ja et ka teised oleksid turvalised.”

Eesmärk peaks olema lahenduse leidmine, mitte inimese väärikuse vähendamine.

 

 

Mida teha siis, kui eakas juht peab autojuhtimisest loobuma?

Kui juhiluba võetakse ära või inimene ise otsustab enam mitte sõita, peab talle pakkuma päriselt toimivaid alternatiive.

Näiteks:

• parem ühistransport;
• soodsam taksoteenus;
• kohaliku omavalitsuse transport;
• kogukonna vabatahtlikud juhid;
• pere ühine sõidugraafik;
• toidu ja ravimite kojutoomine;
• arstivisiitidele korraldatud transport.

Ei ole õiglane öelda inimesele lihtsalt „ära enam sõida”, kui selle järel pole tal võimalik isegi poodi või arsti juurde pääseda.

Liiklusohutuse eest vastutamine peab käima koos eakate inimeste liikumisvõimaluste parandamisega.

 

 

Kas tervisekontroll on diskrimineerimine?

Mõni üle 70-aastane inimene võib tunda, et teda kahtlustatakse ainult vanuse pärast.

See tunne on arusaadav.

Kui inimene on terve, tähelepanelik ja sõidab hästi, võib kohustuslik kontroll tunduda alandav ning tarbetu.

Samas ei pea tervisekontroll olema karistus. Seda võiks käsitleda samamoodi nagu nägemiskontrolli või auto tehnilist ülevaatust: eesmärk on veenduda, et liikluses osalemine on turvaline.

Kõige tähtsam on, et kontroll oleks:

• õiglane;
• taskukohane;
• kergesti kättesaadav;
• ühesuguste põhimõtetega;
• lugupidav;
• keskendunud võimetele, mitte ainult vanusele.

Vanus ei tohiks olla ainus kriteerium

Kõige õiglasem lahendus võiks olla selline, kus vanus käivitab sagedasema kontrolli, kuid lõpliku otsuse määravad inimese tegelikud võimed.

See tähendab:

• tervet ja turvalist juhti ei karistata sünniaasta pärast;
• ohtlikku tervisemuutust ei ignoreerita;
• vajaduse korral pakutakse piiranguid või abi;
• juhil on võimalus hindamise tulemust vaidlustada;
• juhiloa kaotamise järel ei jäeta inimest liikumisvõimaluseta.

Nii oleks võimalik tasakaalustada liiklusohutust ja eaka inimese õigust iseseisvale elule.

Kokkuvõtteks

Üle 70-aastaste juhtide kohustuslik tervisekontroll on keeruline teema.

Vanus üksi ei tee kellestki halba juhti. Paljud eakad autojuhid on ettevaatlikud, kogenud ja täiesti võimelised turvaliselt liiklema. Samas võivad nägemise, reaktsiooni, mälu või ravimitega seotud muutused suurendada õnnetuse ohtu.

Regulaarne tervisekontroll võiks olla mõistlik, kui selle eesmärk ei ole juhilube kergekäeliselt ära võtta, vaid aidata hinnata inimese tegelikke võimeid ja leida vajaduse korral turvalisemaid lahendusi.

Kõige olulisem on, et eakat juhti ei hinnataks ainult sünniaasta järgi, kuid liiklusohutuse nimel ei jäetaks tähelepanuta ka ilmseid terviseprobleeme.

Mida arvad sina: kas kõik üle 70-aastased autojuhid peaksid läbima regulaarse tervise- või sõidukontrolli või oleks see ebaõiglane vanuseline diskrimineerimine?