Kas poes võib toitu enne maksmist süüa või tuleb alati oodata kassani?

    Kas poes võib toitu enne maksmist süüa või on see lihtsalt varastamine enne kassasse jõudmist? Laps ütleb poes, et tal on kõht tühi. V...

 

 

Kas poes võib toitu enne maksmist süüa või on see lihtsalt varastamine enne kassasse jõudmist?

Laps ütleb poes, et tal on kõht tühi. Vanem võtab pagariletist saiakese, annab selle talle kätte ja paneb tühja paberkoti hiljem kassalindile.

Teine inimene avab küpsisepaki juba ostukäru kõrval, sööb paar küpsist ning maksab paki kassas kinni. Kolmas keerab joogipudeli lahti, sest tal on palav ja janu.

 

foto : Canva

 

Mõne jaoks pole selles midagi halba. Kaup makstakse ju lõpuks ära ning poele kahju ei tekitata.

Teise jaoks on olukord väga selge: enne maksmist kuulub kaup kauplusele. Seda ei tohiks avada, maitsta ega süüa enne, kui ost on kassas vormistatud.

Vaidlus muutub eriti teravaks siis, kui mängu tulevad väikesed lapsed. Kas näljasele lapsele saiakese andmine on täiesti mõistetav või õpetab see talle, et poes võib võtta seda, mida parasjagu tahad?

 

 

„Ma maksan selle ju kassas kinni”

Enne maksmist söömise pooldajate peamine argument on lihtne: inimene ei kavatse midagi varastada.

Ta:

• võtab kauba kaasa;
• jätab pakendi alles;
• näitab seda kassapidajale;
• maksab täishinna;
• ei püüa midagi peita.

Tema arvates pole suurt vahet, kas saiake süüakse enne või pärast kassast läbimist. Pood saab oma raha ning klient oma kauba.

Paljud vanemad ütlevad, et väikese lapsega poes käies võib saiake või küpsis päästa kogu ostukäigu. Näljane laps muutub rahutuks, hakkab nutma ning vanem ei saa enam rahulikult vajalikke asju valida.

Üks väike suupiste võib muuta kõigi jaoks olukorra palju rahulikumaks.

 

 

Kuid enne maksmist ei ole kaup veel sinu oma

Vastaspool leiab, et kavatsus hiljem maksta ei muuda põhiasja: kaup kuulub enne kassast läbimist kauplusele.

Klient ei saa ise otsustada, et võtab poe vara kasutusse ja vormistab ostu alles hiljem.

Sama loogika järgi võiks inimene:

• panna poes särgi selga ja maksta selle eest väljudes;
• avada kosmeetikatoote ning seda proovida;
• kasutada tööriista enne ostmist;
• anda lapsele mänguasja pakendist välja;
• võtta külmkapist joogi ja juua selle tühjaks.

Enamiku inimeste jaoks tunduksid need olukorrad juba palju kummalisemad.

Miks peaks toit olema erand?

 

 

Kas lapse nälg muudab olukorda?

Laste puhul muutuvad inimesed sageli leebemaks.

Väike laps ei pruugi mõista, miks ta peab ootama. Kui kõht on tühi, võib kümme minutit kassajärjekorras tunduda talle väga pikk aeg.

Vanema jaoks võib olukord olla eriti keeruline, kui:

• laps on alles väike;
• poeskäik kestab kaua;
• kassades on järjekord;
• lapse veresuhkur langeb kiiresti;
• lapsel on tervisega seotud erivajadus;
• vanem tuli poodi ootamatult ega võtnud snäkki kaasa.

Sellises olukorras võib saiakese andmine tunduda inimlik ja mõistlik.

Kuid kriitikud küsivad: kas lapse nälg tekkis tõesti ootamatult või oleks vanem saanud seda ette näha?

Poodi minnes saab kaasa võtta:

• banaani;
• küpsise;
• veepudeli;
• väikese võileiva;
• mõne muu juba kodust kaasa võetud suupiste.

Kas lapsele tuleb õpetada ootamist või seda, et poes võib pakendi kohe avada?

 

 

Kas see õpetab lapsele valet eeskuju?

Laps õpib suuresti täiskasvanu käitumist jälgides.

Kui vanem ütleb:

„Me sööme selle praegu ära ja maksame hiljem,”

võib väike laps mõista ainult esimest poolt: poes võib võtta ja süüa.

Hiljem võib vanemal olla keeruline selgitada, miks laps ei tohi ise kommi avada või viinamarju maitsta.

Lapse jaoks pole alati vahet:

• kas vanem kavatses maksta;
• kas pakend jäi alles;
• kas kaup oli kaaluga;
• kas tegemist oli hädaolukorraga.

Ta näeb lihtsalt, et riiulist võetud toit süüakse enne kassat ära.

Teised leiavad aga, et just sellises olukorras saab lapsele rahulikult selgitada:

„Me maksame selle kohe kassas kinni. Tavaliselt sööme alles pärast maksmist, aga praegu oled sa väga näljane.”

Üksik erand ei pruugi tingimata kasvatust rikkuda.

 

 

Kõiki kaupu ei saa hiljem õigesti arveldada

Pakendatud küpsiste või kindla hinnaga saiakese puhul on lihtne tühi pakend kassasse viia.

Keerulisemaks muutub olukord kauba puhul, mille hind sõltub kaalust.

Näiteks:

• lahtised kommid;
• viinamarjad;
• kirsid;
• pähklid;
• salatibaar;
• kaaluga pagaritooted;
• puuviljad ja marjad.

Kui inimene sööb osa enne kaalumist ära, ei saa pood enam selle koguse eest tasu.

Isegi üks viinamari võib tunduda tühine, kuid kui seda teevad iga päev sajad inimesed, tekib kaupmehele reaalne kahju.

„Ma ainult maitsesin” tähendab sisuliselt, et klient võttis endale kauba, mille eest ta ei maksnud.

 

 

Viinamarja maitsmine tundub süütu, kuid kas see on ikka nii?

Paljud inimesed võtavad enne viinamarjade ostmist ühe marja, et kontrollida, kas need on magusad.

Seda peetakse vahel sama tavaliseks nagu puuvilja katsumist.

Ent marja söömine erineb kauba vaatamisest või puudutamisest. See kaup on pärast söömist kadunud ning seda pole võimalik kaaluda.

Kui klient pole kindel kauba kvaliteedis, võiks ta:

• küsida töötajalt;
• valida väiksema koguse;
• vaadata puuviljade seisukorda;
• kasutada poes pakutavat ametlikku proovimisvõimalust.

Teisalt küsitakse: kas üks viinamari on tõesti nii suur probleem, kui inimene ostab lõpuks terve suure koti?

Põhimõtte küsimuses ei sõltu vastus aga ilmselt marja hinnast.

 

 

Mis juhtub siis, kui maksmisel tekib probleem?

Inimene võib kavatseda kindlasti maksta, kuid kassas võib selguda, et:

• pangakaart ei tööta;
• kontol pole piisavalt raha;
• telefonimakse ei avane;
• rahakott jäi koju;
• pood ei aktsepteeri soovitud makseviisi;
• süsteemis on tehniline rike.

Kui kaup on alles suletud, saab selle lihtsalt tagasi panna.

Kui saiake on söödud või joogipudel tühi, pole tagastamine enam võimalik.

Siis on inimene tarbinud kauba, mille eest ta võib-olla ei suuda maksta.

See on üks põhjus, miks poed võivad enne maksmist söömist mitte lubada isegi siis, kui enamik kliente on ausad.

 

 

Kas tühja pakendi kassasse toomine on kassapidaja jaoks probleem?

Kassapidaja ei pruugi teada, kas pakend oli enne avamist täis.

Näiteks pooleldi söödud küpsisepaki puhul tekivad küsimused:

• kas klient sõi ainult kaks küpsist;
• kas osa tootest pandi mujale;
• kas pakend oli algselt terve;
• kas triipkood on loetav;
• kas tegemist on õige tootega.

Saiakese puhul võib kassapidaja pidada kliendi sõna uskuma. Tühi paberkott ei pruugi alati näidata, milline pagaritoode seal oli.

Mõni klient võib öelda, et sõi odava saia, kuigi tegelikult võttis kallima küpsetise.

Enamik inimesi seda ei tee, kuid kauplus peab reeglid looma nii, et need kehtiksid kõigile, mitte ainult ausatele klientidele.

 

 

Kas kassapidaja peab hakkama kliendi järel prügi käsitsema?

Lahtine pakend võib tekitada ka praktilisi probleeme.

Kassalindile võidakse panna:

• tühi jogurtitops;
• rasvane saiakott;
• kortsus küpsisepakk;
• pooleldi joodud pudel;
• lapse näritud pakend.

See pole meeldiv ei kassapidajale ega teistele klientidele.

Samuti võivad purud, vedelik või rasv sattuda kassalindile ning teiste inimeste kaupadele.

Klient võib mõelda, et tegemist on väikese asjaga, kuid töötaja peab selle olukorra pärast ära koristama.

 

 

Joogi avamine tundub paljudele vastuvõetavam

Paljud inimesed suhtuvad enne maksmist joogi avamisse leebemalt kui toidu söömisse.

Eriti siis, kui inimesel on:

• väga suur janu;
• palav;
• halb enesetunne;
• köhahoog;
• vajadus ravimit võtta;
• veresuhkruga seotud tervisemure.

Suletud pudelil on kindel hind ja triipkood jääb alles. Seda saab hiljem kassas hõlpsasti skannida.

Samas kehtib ikkagi sama põhimõte: pudel pole enne maksmist kliendi oma.

Kas tervisega seotud vajadus on mõistlik erand? Paljud vastaksid jah.

Aga kas lihtsalt janu puhul võiks oodata mõne minuti? Siin lähevad arvamused juba lahku.

 

 

Kas rasedale, diabeetikule või halva enesetundega inimesele peaks tegema erandi?

Kõiki olukordi ei saa hinnata ühtemoodi.

Kui inimesel hakkab poes halb ja ta peab kiiresti midagi sööma või jooma, oleks jäik keeld ebainimlik.

Terviseprobleem võib tekkida ootamatult ning sellisel juhul on inimese heaolu tähtsam kui tavapärane ostukord.

Mõistlik oleks:

• teavitada võimalusel töötajat;
• hoida pakend alles;
• maksta kauba eest esimesel võimalusel;
• mitte kasutada tervisehäda ettekäändena tavapärast harjumust.

Erandlik olukord on siiski midagi muud kui see, et küpsisepakk avatakse iga kord lihtsalt seetõttu, et kassasse pole veel jõutud.

 

 

Kas vanem peaks enne töötajalt luba küsima?

See võiks olla üks kõige viisakamaid lahendusi.

Vanem võiks öelda lähimale töötajale:

„Lapsel on väga kõht tühi. Kas ma võin talle selle saiakese praegu anda ja maksan kassas?”

Kui töötaja annab loa, kaob vähemalt osa probleemist.

Samas võib suuremas poes olla keeruline leida inimest, kellelt küsida. Ka töötaja ei pruugi teada, kas tal on õigus sellist luba anda.

Mõni lapsevanem tunneb, et ühe saiakese pärast loa küsimine on liialdus.

Teise jaoks näitab see lihtsalt austust: kaup pole veel sinu oma, seega küsid enne kasutamist omanikult või tema esindajalt.

 

 

Miks ei võiks kassast esmalt kiiresti läbi käia?

Mõni pood pakub iseteeninduskassat, kus saab ühe toote kiiresti ära maksta ja seejärel ostlemist jätkata.

Vanem võiks:

1. maksta saiakese või joogi eest;
2. anda selle lapsele;
3. jätkata ülejäänud ostudega.

See lahendaks omandi küsimuse täielikult.

Praktikas ei pruugi see aga alati mugav olla, eriti kui:

• laps on juba väga rahutu;
• iseteeninduskassad asuvad kaugel;
• ostukäru on täis;
• poodi tuleb kassast väljumise järel uuesti siseneda;
• turvasüsteem ei võimalda lihtsat edasi-tagasi liikumist.

Mõistlik idee ei ole alati igas poes praktiline.

 

 

Kas pood võiks luua peredele selgema lahenduse?

Mõnes poes võiks olla võimalus osta lapsele kiire suupiste kohe sissepääsu juures.

Näiteks:

• väike iseteenindusmaksepunkt;
• tasuta puuvili lastele;
• soodsa hinnaga lastesnäkk;
• joogiveeautomaat;
• selge silt, kas enne maksmist võib toodet avada.

See vähendaks arusaamatusi.

Mõnes kaupluses pakutakse lastele tasuta puuvilju just selleks, et ostlemine oleks peredele rahulikum. Sellisel juhul on tingimused selged: see konkreetne kaup ongi mõeldud kohe söömiseks.

Probleem tekib siis, kui klient kehtestab ise reegli, mida pood pole lubanud.

 

 

„Kõik teevad nii” ei tähenda, et see on õige

Paljud harjumused muutuvad tavaliseks lihtsalt seetõttu, et keegi ei sekku.

Kui kassapidaja ei ütle midagi, võib klient arvata, et tegevus on lubatud.

Töötaja võib aga vaikida hoopis sellepärast, et:

• ta ei taha konflikti;
• tal pole aega vaielda;
• juhised pole selged;
• klient on juba kauba ära söönud;
• olukorda pole enam võimalik tagasi pöörata.

Vaikimine ei tähenda alati heakskiitu.

Samuti ei muutu tegevus õigeks üksnes seetõttu, et paljud inimesed seda teevad.

 

 

Kas enne maksmist söömine on vargus?

Sõna „vargus” tundub paljudele liiga karm, kui inimene maksab kauba hiljem ausalt kinni.

Vargus eeldab tavaliselt kavatsust võõras vara endale jätta ilma selle eest tasumata.

Kui klient säilitab pakendi ja maksab kassas, ei pruugi tal sellist kavatsust olla.

Kuid see ei tähenda automaatselt, et tegevus on lubatud või viisakas.

Täpselt võiks öelda nii: inimene kasutab enne ostu vormistamist kaupa, mis ei kuulu veel talle. See võib rikkuda poe sisekorda ja tekitada probleeme isegi siis, kui hilisem maksmine oli algusest peale plaanis.

Moraalselt hindavad inimesed seda väga erinevalt.

 

 

Kas pood võiks kliendi välja saata?

Kauplusel on õigus kehtestada oma ruumides käitumisreegleid.

Kui pood ei luba kaupa enne maksmist avada või tarbida, peab klient seda reeglit austama.

Töötaja võib paluda:

• kaup kohe kinni maksta;
• söömine lõpetada;
• pakend kassasse viia;
• rikkumise kordumisel kauplusest lahkuda.

Klient võib tunda, et ühe küpsise pärast tehakse liiga suur probleem. Kuid töötaja ülesanne pole hinnata iga inimese kavatsust eraldi.

Selge reegel on lihtsam: kõigepealt maksad, siis sööd.

 

 

Kas väike laps peaks suutma alati oodata?

Mõned inimesed ütlevad väga otse:

„Laps peab õppima, et kõike ei saa kohe.”

Ootamise oskus on tõesti oluline. Pood võib olla koht, kus laps õpib:

• kannatlikkust;
• reegleid;
• omandi mõistet;
• seda, et toidu eest makstakse enne söömist;
• pettumusega toimetulekut.

Ent lapse vanus loeb.

Kaheaastaselt ei suuda laps oodata samamoodi nagu kümneaastane. Vanemal tuleb hinnata, kas tegemist on kasvatamise võimaluse või lihtsalt olukorraga, mis ületab väikese lapse võimed.

Kõigile lastele ja olukordadele ei saa rakendada ühte jäika mõõdupuud.

 

 

Kas probleem on sageli hoopis vanema mugavuses?

See on üks artikli kõige provokatiivsemaid küsimusi.

Kas laps on tõesti nii näljane, et ei suuda oodata, või tahab vanem lihtsalt rahulikult oste teha?

Saiake võib toimida lapse vaigistamise vahendina:

• laps istub kärus;
• käed on tegevuses;
• ta ei küsi maiustusi;
• vanem saab kauem ringi vaadata.

Sellisel juhul ei pruugi küsimus olla lapse hädavajaduses, vaid täiskasvanu mugavuses.

See ei tee vanemast halba inimest. Poes käimine väikese lapsega võib olla väga väsitav.

Kuid mugavus ei pruugi anda õigust võtta kasutusse veel maksmata kaupa.

 

 

Miks häirib see pealtnägijaid nii palju?

Mõni klient ärritub, kuigi pood saab hiljem raha ja tema ise kahju ei kannata.

Põhjuseks võib olla tunne, et reeglid ei kehti kõigile võrdselt.

Tema:

• ootab kassani;
• ütleb lapsele, et enne ei söö;
• ei maitse lahtiseid komme;
• ei ava jooki;
• järgib poe korda.

Seejärel näeb ta teist inimest, kes teeb vastupidist ja käitub nagu see oleks täiesti enesestmõistetav.

Teda ei pruugi häirida saiake ise, vaid suhtumine:

„Minule on see lubatud, sest mul on laps.”

Teisalt võib kõrvalvaataja olla liiga kiire hindama ega tea, kas lapsel on terviseprobleem või pere on sattunud keerulisse olukorda.

 

 

Kas üks saiake on tõesti väärt avalikku pahameelt?

Mõnikord muutub väike olukord ebaproportsionaalselt suureks.

Kui vanem annab nutvale väikelapsele ühe kindla hinnaga saiakese, hoiab paberi alles ja maksab selle eest kassas, ei pruugi sellest tekkida kellelegi tegelikku kahju.

Kas sellise inimese avalik häbistamine on tõesti vajalik?

Mõni leiab, et reegleid tuleb austada, kuid samuti tuleb säilitada inimlikkus.

Teine vastab, et just väikeste rikkumiste pidev õigustamine muudabki piirid hägusaks.

Küsimus pole siis enam ainult ühes saiakeses, vaid põhimõttes.

 

 

Kõige lihtsam reegel: kõigepealt maksa, siis söö

See reegel väldib peaaegu kõiki arusaamatusi.

Nii ei teki küsimust:

• kas kaup saab makstud;
• kas pakend on õige;
• kas osa tootest jäi kaalumata;
• kas kaart töötab;
• kas laps õpib valet eeskuju;
• kas töötaja peab sekkuma.

Enamikul juhtudel suudab inimene tõepoolest mõne minuti oodata.

Samas võiks mõistlikus ühiskonnas jääda ruumi ka tõelistele eranditele: terviserike, väga väike laps või muu ootamatu olukord.

Oluline erinevus on selles, kas erandit kasutatakse harva või muudetakse see tavapäraseks harjumuseks.

 

 

Mõistlik kompromiss võiks olla selline

Enne maksmist võiks kaupa avada ainult siis, kui:

• tegemist on tõelise vajadusega;
• tootel on kindel hind;
• pakend ja triipkood jäävad alles;
• inimene on kindel, et saab selle eest maksta;
• võimalusel küsitakse töötajalt luba;
• kauba tarbimine ei tekita mustust ega ebamugavust;
• kaaluga kaupa ei sööda;
• lapsele selgitatakse, et tegemist on erandiga.

Nii jääks alles inimlikkus, kuid ka austus kaupluse vara ja reeglite vastu.

Kokkuvõtteks

Poes enne maksmist söömine tundub ühele inimesele täiesti süütu, kui kaup hiljem ausalt kinni makstakse. Teise jaoks on piir väga selge: enne kassast läbimist pole kaup veel kliendi oma.

Väikese lapse nälg, ootamatu terviseprobleem või suur janu võivad olla mõistetavad erandid. Kuid harjumus avada küpsisepakke, maitsta kaaluga kaupa või süüa lihtsalt mugavuse pärast tekitab juba rohkem küsimusi.

Kõige kindlam ja ausam põhimõte on endiselt lihtne:

Kõigepealt maksad, seejärel sööd.

Aga päriselus ei ole kõik olukorrad alati nii mustvalged.

Mida arvad sina: kas lapsele võib poes enne maksmist saiakese anda ja küpsisepaki avada, kui vanem maksab selle hiljem kassas kindlasti kinni, või ei tohiks võõrast kaupa enne ostu vormistamist üldse kasutada?