...
Kas pensionipõlv tähendab väljateenitud puhkust või sundi kõrges eas edasi töötada?
Pensionipõlvest räägitakse sageli kui ajast, mil inimene saab pärast aastakümneid kestnud tööd lõpuks rahulikumalt hingata. See peaks olema eluetapp, kus ei pea enam iga hommik tööle kiirustama, kus jääb rohkem aega iseendale, perele, tervisele ja väikestele rõõmudele.
Kristi
Kodused lood autor
.png)
|
| foto : Canva |
Tegelikkus ei ole aga kõigi jaoks nii helge.
Paljud pensionärid peavad ka kõrges eas edasi töötama, otsima lisateenistust või arvestama iga euroga, sest pensionist ei pruugi jätkuda igapäevaste kulude katmiseks. Mõni töötab edasi hea meelega, sest tahab olla aktiivne, suhelda inimestega ja tunda ennast vajalikuna. Hoopis teine olukord on aga siis, kui töötamine ei ole enam vaba valik, vaid vältimatu vajadus.
Kas inimene saab sellises olukorras oma tuleviku suhtes kindel olla? Ning kas me saame rääkida väärikast vananemisest, kui iga ootamatu arve võib tekitada tõsise mure?
Pensionile jäämine ei lõpeta kulutusi
Pensionieas ei kao ära igapäevased väljaminekud. Maksta tuleb endiselt eluaseme, elektri, kütte, toidu, transpordi ja muude vajalike asjade eest.
Sageli võivad lisanduda ka tervisega seotud kulud. Vanuse kasvades võib inimene vajada rohkem ravimeid, arstivisiite, abivahendeid või kodust abi. Need ei ole luksuskaubad, millest saaks lihtsalt loobuda, vaid vajalikud kulutused, mis mõjutavad otseselt inimese elukvaliteeti.
Kui pension on tagasihoidlik, võib juba üks ootamatu väljaminek kogu kuu eelarve segi lüüa. Katki läinud külmkapp, suurem küttearve, hambaravi või uus prillipaar võivad tähendada, et mõne muu vajaliku asja arvelt tuleb kokku hoida.
Kas töötamine on valik või sund?
Töötamises pärast pensionile jäämist ei ole iseenesest midagi halba. Paljud inimesed ei soovigi järsku koju jääda. Töö annab päevadele rütmi, pakub suhtlemist ja aitab hoida vaimu erksana.
Oluline erinevus seisneb aga selles, kas inimene töötab sellepärast, et ta tahab, või sellepärast, et ta peab.
Kui pensionär käib tööl, sest pensionist ei jätku toidule, ravimitele või arvetele, ei ole see enam aktiivne ja vabatahtlik vananemine. See on sundolukord.
Kõrges eas töötamine võib olla füüsiliselt ja vaimselt raske. Inimene ei pruugi enam jaksata sama tempoga kui nooremana, kuid tal ei ole alati võimalust koormust vähendada. Mõnel juhul peab ta terviseprobleemidest hoolimata jätkama, sest muidu ei tule ta lihtsalt toime.
Pärast aastakümneid kestnud tööd peaks inimesel olema võimalus puhata ilma süütunde ja hirmuta, et ta ei saa järgmisel kuul hakkama.
Loe ka:
Kas pensionist piisab äraelamiseks? Paljudel jääb pärast arvete, toidu ja ravimite eest tasumist väga vähe alles
Paljud ei taha oma raskustest rääkida
Eakad inimesed on sageli harjunud ise toime tulema. Nad ei taha kurta ega oma lastele koormaks olla. Mõni pigem loobub vajalikust ostust, ravimist või soojast toidust, kui tunnistab, et vajab abi.
Väljastpoolt ei pruugi nende mure alati välja paista. Inimene võib olla korralikult riides, hoida oma kodu puhtana ja öelda, et kõik on hästi. Samal ajal võib ta lugeda päevi järgmise pensionini ning mõelda, millise arve tasumist edasi lükata.
Väärikus ei peaks tähendama seda, et inimene peab oma raskusi vaikides varjama. Väärikas vananemine tähendab hoopis seda, et tal ei ole vaja pidevalt karta vaesust, sõltuvust ega teistele koormaks jäämist.
Kas terve elu töötamisest peaks piisama?
Paljud pensionärid on töötanud aastakümneid. Nad on kasvatanud lapsi, maksnud makse ning aidanud oma tööga ühiskonda üleval hoida.
Seetõttu on arusaadav, et pensionile jäädes loodetakse turvatunnet. Mitte luksuslikku elu, vaid võimalust rahulikult toime tulla.
Inimene ei peaks pärast tervet tööelu valima:
- kas osta ravimid või korralik toit;
- kas kütta kodu või tasuda muu vajalik arve;
- kas parandada katkine kodumasin või lükata see määramata ajaks edasi;
- kas külastada lähedasi või hoida sõiduraha kokku;
- kas töötada tervise arvelt või jääda ilma vajalikust sissetulekust.
Kui sellised valikud muutuvad igapäevaseks, on raske rääkida turvalisest pensionipõlvest.
Loe ka :
„Ma ei ela pensionist ära“ – 70-aastane mees peab tööle minema, et toime tulla
Väärikas vananemine ei tähenda luksust
Väärikas elu pensionieas ei pea tähendama kalleid reise, uusi autosid või luksuslikke oste.
See tähendab eelkõige elementaarset turvatunnet:
- arved saavad õigel ajal makstud;
- kodu on soe ja turvaline;
- toidulaual on piisavalt tervislikku toitu;
- vajalikud ravimid on kättesaadavad;
- inimene saab hoolitseda oma tervise eest;
- tal on võimalik aeg-ajalt lähedastega kohtuda;
- ta ei pea iga väikese väljamineku pärast hirmu tundma.
Lisaks materiaalsele turvalisusele vajab inimene ka tunnet, et teda väärtustatakse. Vananemine ei tohiks muuta kedagi ühiskonna jaoks nähtamatuks ega panna teda tundma, et ta peab vähesega leppimise eest tänulik olema.
Üksindus ja rahamured käivad sageli käsikäes
Rahaline kitsikus mõjutab rohkemat kui ainult ostuvõimalusi. See võib vähendada ka inimese sotsiaalset elu.
Kui raha ei jätku transpordile, kohvikus käimisele, huviringile või lähedaste külastamisele, võib pensionär jääda järjest rohkem koju. Aja jooksul võib see suurendada üksindust ja eraldatust.
Mõnikord ei loobuta seltskondlikest tegevustest mitte sellepärast, et puudub soov, vaid sellepärast, et puuduvad võimalused.
Seega ei ole piisav pension ainult majanduslik küsimus. See puudutab ka vaimset tervist, inimväärikust ja võimalust olla ühiskonna täisväärtuslik liige.
Kas lähedased peaksid aitama?
Paljud pered aitavad oma eakaid vanemaid või vanavanemaid nii palju kui võimalik. Mõni ostab ravimeid, teine aitab arvetega, toob toitu või maksab kinni mõne suurema väljamineku.
Selline hoolimine on ilus ja loomulik. Kuid abi ei tohiks muutuda süsteemiks, millest sõltub inimese ellujäämine.
Kõigil pensionäridel ei ole lapsi või lähedasi, kes saaksid neid rahaliselt toetada. Ka täiskasvanud lastel võivad olla oma laenud, lapsed ja igapäevased kulud. Lisaks tunnevad paljud eakad end halvasti, kui peavad abi küsima.
Pensionäri toimetulek ei tohiks sõltuda sellest, kas tal on jõukas perekond.
Loe ka :
75-aastane pensionär tabati poevarguselt: väike pension sunnib eakaid valima ellujäämise ja väärikuse vahel
Töötamine võib olla rõõm, aga mitte kohustus
Pensionieas töötamine võib olla väga positiivne. Mõni inimene leiab endale osalise koormusega töö, mis pakub rõõmu ja seltskonda. Teine teeb midagi, mida ta nooremana alati teha soovis.
Sellisel juhul on töö inimese enda valik.
Murettekitavaks muutub olukord siis, kui inimene peab kõrges eas töötama täiskoormusega, sest ilma lisasissetulekuta ei saa ta maksta arveid ega osta ravimeid.
Ühiskond peaks looma võimaluse töötada neile, kes seda soovivad, kuid tagama puhkuse neile, kes seda vajavad.
Kas pensionär saab oma tulevikus kindel olla?
Turvatunne tähendab teadmist, et ka järgmisel kuul on võimalik toime tulla. Et ootamatu tervisemure või hinnatõus ei vii inimest kohe raskesse olukorda.
Paraku elavad paljud pensionärid pideva ebakindlusega. Nad ei tea, kui palju tõusevad arved, kas tervis lubab tööl edasi käia või kuidas tulla toime siis, kui tekib suurem väljaminek.
Selline mure ei sobi kokku ettekujutusega rahulikust pensionipõlvest.
Inimene, kes on terve elu töötanud, peaks saama vananeda teadmisega, et teda ei jäeta üksi. Tal peaks olema võimalik tunda, et ühiskond hindab tema panust ka siis, kui ta enam tööturul aktiivne ei ole.
Väärikas vananemine näitab ühiskonna tegelikke väärtusi
Seda, kuidas ühiskond suhtub oma eakatesse, võib pidada üheks tema inimlikkuse mõõdupuuks.
Kas vanainimene peab oma vajadusi pidevalt vähendama? Kas ta peab kõrges eas jätkama töötamist, kuigi tervis seda enam ei võimalda? Kas ta saab vajaduse korral ravi ja abi? Kas tal on võimalik tunda rõõmu, mitte ainult ellu jääda?
Need küsimused ei puuduta ainult praeguseid pensionäre. Vananemine ootab ees peaaegu kõiki. Tänaste pensionäride olukord näitab, milline tulevik võib oodata järgmisi põlvkondi.
Pensionipõlv peaks olema midagi enamat kui ellujäämine
Pärast aastakümneid kestnud tööd ei tohiks inimene tunda, et tema võitlus alles algab.
Pensionipõlv peaks andma võimaluse puhata, elada rahulikumas tempos ning hoolitseda oma tervise ja heaolu eest. Inimesel peaks olema õigus väärikale elule ka siis, kui ta enam tööl ei käi.
Töötamine pärast pensionile jäämist võib olla tore ja tähendusrikas, kui see on inimese enda soov. Kuid keegi ei peaks olema sunnitud kõrges eas edasi töötama ainult selleks, et maksta arveid ja osta toitu.
Väärikas vananemine ei ole luksus. See peaks olema iga inimese õigus.
Mida arvad sina? Kas pension peaks võimaldama inimesel pärast pikka tööelu rahulikult ja väärikalt ära elada või on kõrges eas edasi töötamine muutunud paratamatuks?
Kristi
Kristi on Kodused lood lehe haldaja. Ta kirjutab kodu, pere ja igapäevaelu teemadel, tuues lugejateni praktilisi nõuandeid ja inspiratsiooni.
Kommentaare ei ole